Vabariik
Sarnased artiklid
Priit Karumaa | Rääkides tänapäeva Venemaast, räägime üldjuhul Putini Venemaast, kuid lisame sinna tihti mingi täienduse võimuladviku tipus olevast seltskonnast, kelle omavahelised jõudude vahekorrad on raskesti mõistetavad. Infot selle kohta, mis tipus tegelikult toimub, on raske leida, kuid ehk just seetõttu ongi Kremlis toimuv nii huvitav ja salapärane. Kuid kui me ka ei saa mingeid lõplikke hinnanguid teha, on ometi võimalik heita pilk olukorra kujunemisloole ja näha dünaamikat nii minevikus kui ka olevikus.
Nagu öeldud, on häid materjale teema kohta raske leida. Küll aga kubisevad sotsiaalvõrgustikud – eriti Venemaa enda omad – kõikvõimalikest oletustest, spekulatsioonidest ja nende sekka peitunud faktikübemetest. Siinses kirjatöös on peamiselt lähtutud Ukraina Tuleviku Instituudi Ihor Tõskevitši ja Vadõm Denõsenko töödest ning mitme suletud Patreoni kogukonna avaldatud materjalidest.
Teema on tegelikult üsna libe. Esiteks: kui mingi muu kellelegi vajalik info Venemaalt ka välja lekib, siis erinevate mõjugruppide omavahelised jõuasetused on kiivalt varjatud saladus, kuna ennekõike huvitab Venemaa võimukandjaid just nimelt nende endi toitumisahel. Teiseks muutuvad jõujooned pidevalt. Samas polegi siinse artikli ülesanne mitte niivõrd anda detailset ülevaadet sellest, kes on kes ja mille eest keegi vastutab, kui üldiselt selgitada laiemale auditooriumile, mis põhimõttel kogu süsteem töötab.
Perekonnast tornini
Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini ajal hakati rääkima teda ümbritsevast “perekonnast”. Sellega kirjeldati 1990ndate keskpaigaks Jeltsini ümber koondunud toetajate rühmast, keda president ühtlasi proovis paigutada erinevatesse riiklikult võtmetähtsusega kohtadesse. Jeltsini “perekonna” liikmed olid valdavad varasemasse süsteemi mitte kuulunud isikud ning riigi regioonide juhtide seas. “Perekonna” tekkimise peamiseks põhjuseks oli aga presidendi võitlus endise kompartei nomenklatuuriga.
Niisiis oli vastasseis paljuski ideoloogiline, oli ju endise nomenklatuuri seas omajagu veendunud kommuniste, ehkki valdav enamus neist muidugi soovis lihtsalt jääda “pumba juurde”. Kommunistid või mitte – nomenklatuuri iseloomustas selge tulevikunägemuse puudumine ja soovimatus midagi sisulises plaanis muuta. Kuigi Jeltsini reforme ei saa pidada täiesti õnnestunuks, jätkub just tänu tema ajal läbiviidud majandusreformidele Venemaal ka praegu vastupidavust ning võimekust rahvusvahelistele sanktsioonidele vastu seista.
Paljud regionaalse eliidi esindajad langesid peale Nõukogude Liidu lagunemist Jeltsini “perekonna” orbiidist välja, kuna kadusid ühised huvid. Küll on aga näiteks Eestiski Jeltsinist säilinud pigem positiivne ja soe mälestus.
Jeltsini kindlad toetajad olid esiteks regionaalsed majandusjuhid. Teiseks vabariiklikud kompartei eliidi esindajad, kes ei näinud enam mõtet üritada karjääri kogu riigi tasandil, vaid tahtsid haarata enda kätte rohkem ressursse ja võimu enda alluvuses olevas regioonis. Siin on peamiselt peetud silmas Vene Föderatsiooni autonoomsete oblastite juhte. Kolmandaks toetasid Jeltsinit üleliiduliste suurettevõtete direktorid, kes soovisid plaanimajanduse lõppu ning NSVL-i Ministrite Nõukogu kontrolli vähenemist. Neil terendas silmapiiril soov enda juhitud ettevõte sobival hetkel erastada. Ning neljanda Jeltsini toetajate grupi moodustas üsna amorfne “mitteformaalne keskkond”. Selle moodustasid nii liberaalsed kui ka impeeriumimeelsed komparteile vastanduvad jõud, keda ajendaski Jeltsinit toetama vähem sümpaatia tema suhtes, rohkem aga antipaatia kommunistide aadressil.
Jeltsin omakorda toetas regionaalset eliiti. Allkirjastati isegi föderatsioonileping (tegelikult mitmest dokumendist koosnev lepete komplekt) mille tulemusena tekkis tõesti Vene Föderatsioon, kus keskvõimu ja kohalike võimude pädevus oli rangelt eristatud. Tatarstan, soovides päriselt iseseisvuda, seda lepet ei allkirjastanud, sõlmides 1994. aastal keskvõimudega eraldi leppe, mis kehtis muutmata kujul 2007. aastani.
Kuid olgu nende lepingutega, kuidas on – eelkõige illustreerivad nad 90ndate aastate turbulentsust. Nendes oludes hakkasid paljud algselt Jeltsinit toetanud jõud teda vastustama, jõudu hakkas koguma vahepeal surnuks kuulutada jõutud kommunism – 1993. aasta veebruaris asutati Venemaa Föderatsiooni Kommunistlik Partei, millest sai ruttu riigi suurima liikmete arvuga poliitiline jõud. Sama aasta sügisel pidi Jeltsin astuma sama aasta sügisel, surudes autoritaarsete meetoditega maha teise, veel autoritaarsema jõu mässu.
Võimuvõitluse turbulentsus ning vajadus kaitsta oma meeskonna huve viiski Jeltsini „perekonna“ tekkeni. Aga mis siis see „perekond“ ikkagi täpsemalt oli? Eks muidugi paralleelne suhete süsteem ametlike suhete süsteemi kõrval. Nii eksisteerisid riigi valitsemiseks vajalikud asutused, kuid nendega paralleelselt toimetasid Jeltsinile usaldusväärsed inimesed, kes juhtisid asutusi või kelle alluvusse loodi eraldi organisatsioonid, mis faktiliselt kontrollisid ametlikke asutusi.
Kõik peamised küsimused lahendati Jeltsini ja ta sõprade eraviisilistel kohtumistel, mille tulemustest ametlikke asutusi vajadusel informeeriti. Siin kujunes välja toitumisahela loogika, kus kontrollida ei üritatud mitte konkreetset tootmist, vaid voogusid – kauba transporti, kitsamalt energiaturgu ning gaasi ja nafta eksporti. Selle süsteemi ellu kutsumisega kaasnesid erastamine ja esimeste oligarhide teke, asutati Rosneft, Gazprom ja kaitsetööstusega seotud grupp. Nii üritati jätta “punadirektorid” võimust ilma. Sel perioodil ja sel põhjusel toimus ka võimu ja oligarhide lähenemine. Oligarhid said tasuks lojaalsuse eest võimude täieliku toetuse ning omalt poolt üritasid kujundada poliitilist maastikku enda loodud meediakontsernide kaudu.
Ühtlasi lõi Kreml liite regionaalsete klannidega ning võttis kontrolli alla tähtsamad regionaalsed keskused nagu Perm, Jekaterinburg, Novosibirsk ja Nižni Novgorod.
Alates 1997. aastast, mil viidi läbi erastamise teine etapp, võttis Jeltsini meeskond omaks süsteemi, kus lojaalseid ärimehi premeeriti riigiettevõtete erastamisega. Nii tekkis Vladimir Gussinski Most-Grupp ning Hodorkovski äriühing Menatep neelas alla Jukose. Eraldi hakkas välja kujunema ka jõustruktuuride huvigrupp.
Miks just Putin?
Palju on arutletud teemal, miks valis Jeltsini “perekond” just nimelt Putini presidendi järglaseks. Selleks on tegelikult terve rida põhjusi. Kõigepealt hakkas Jeltsin üha rohkem populaarsust kaotama. Juhtus see nii 1998. aasta kriisi kui madalate naftahindade mõjul. Seni majanduspoliitikat juhtinud niinimetatud liberaalid minetasid usaldusväärsust, Venemaa elanike seas hakati selle asemel taas unistama impeeriumist. Esimesena said sellest aru kommunistid ning ka võimuladvik nägi ette võimalust, et kommunistid saavad uuesti võimule. Majanduslikult mõtlevatele inimestele oli see täielik õudusunenägu. Kuid kommunistide võimuletulek polnud siiski kindel. Liiati tugevnesid sel ajal uuesti jõustruktuurid.
Jeltsin pidi selle pingeväljaga arvestama, seepärast olid suhteliselt populaarsed ja sõjad Tšetšeenias ning positiivselt võeti ka Lukašenka soovi moodustada uus liitriik.
Nõnda otsustati valida Jeltsini järglaseks keegi, kes poleks iseseisvalt, ilma “perekonna” toetuseta valitseda saanud ning kes ühtlasi vajas jõustruktuuride abi. See keegi oli Vladimir Putin. Tagantjärele on muidugi teada, et Putin ei osutunud sugugi nii abituks kui algul paistis.
Loomulikult oli Putin teadlik sellest, kuidas Jeltsini õukonnas otsuseid vastu võeti ning milline oli formaalne ja milline mitteformaalne käsuliin. Süsteemis endas Putin midagi muutma ei hakanud, küll aga asus ta järk-järgult asendama Jeltsini “perekonnale” lojaalseid inimesi enda meeskonnaga. Selle tulemusena tekkiski süsteem, mida tänapäeval nimetatakse Kremli tornideks.
Tornide teke
Alustuseks võttis Putin ette FSB osakaalu suurendamise. Samuti hakkasid kiiret karjääri tegema Peterburist pärit jõustruktuuride töötajad ning ametnikud. Ühena esimestest asjadest haaras Putin Gazpromi enda kontrolli alla. 2000. aastal sai Gazpromi etteotsa Putini lähedane usaldusisik Dmitri Medvedev. Seega võib Gazprom nimetada üheks esimeseks Kremli torniks.
Samasugused manipulatsioonid viidi läbi Rosneftiga, mille etteotsa sai veel üks Putini usaldusisik: Igor Setšin. Kohe jõudis järg ka järgmise naftagigandi, Jukose kätte. Kõigepealt kõrvaldati Jukose ja Hodorkovski abiga turult enamik pisemaid tegijaid, kuni jõudis aeg Hodorkovski endani. Raske öelda, kas Rosneft neelas Jukose alla planeeritud sammuna või kutsus selle esile Hodorkovski ise oma suhteliselt sõltumatu poliitikaga. Igatahes algatati juba 2003. aastal Hodorkovski vastu kriminaalasi, tema äriühingu sai endale Rosneft ning mees ise sai pikaajalise vanglakaristuse. Selle tulemusena tekkis veel üks Kremli torn – Rosneft.
Aastatel 1999-2004 tekkis mõjuvõimas grupp, mida hakati hiljem selle juhi Sergei Tšemezovi järgi kutsuma. Kaitsetööstuses tegutsevatest ettevõtetest moodustunud grupi omandas 1999. aastal Tšemezovi äriühing Promeksport. Kuigi see polnud toona ega ole ka nüüd ainuke sõjatööstustoodete ekspordiga tegutsev ettevõte, on see üks kaalukamaid. Põhjuseks eelkõige asjaolu, et Tšemezov suutis endale allutada ka tegutsemiseks vajalikud rahavood Novikombanki näol. 2007. aastal ühendas Tšemezov kõik endale alluvad kaitsetööstust esindavad ettevõtted korporatsiooniks Rosteh (vn k Ростех, inglise keeles enamasti Rostec).
Samal ajal hakkas välja kujunema ka järgmine torn, Juri Kovaltšuki grupp. Kovaltšuki juhitud Rossija Bank aitas laenudega vajalikke äriühinguid alla neelata ning ühtlasi krediteeris võtmetähtsusega riigiasutusi. Seoses sellega kasvas nii Kovaltšuki enda isiklik mõjuvõim – mida toetasid ta otsesuhted Putiniga – kui ka tema juhitud finantsasutuste tähtsus.
Kremli tornide teke andis Putinile võimaluse saada sõltumatuks Jeltsini kunagistest kaasvõitlejatest. Putin kujundas omaenda finantsressursi, tagas endale sobiva kaadrivaliku ning kontrollides nii transporti, energeetikat kui finantse, suutis ta tugevdada jõustruktuure nii, et tal tekkis võimalus otseselt mõjutada olulisi isikuid riigis.
Oligarhide likvideerimine
Peagi algas laiem rünnak oligarhide vastu. Vladimir Gussinskilt võeti ära telekanal NTV ning Boris Berezovski kõrvaldati Aerofloti juhtimisest. Putini eesmärk oli saada logistika täielikult enda alla – eelnevalt oli ta juba saavutanud kontrolli raudteevedude üle. Ülevõetud telekanalid koondati holdingusse Gazprom-Media. Sinna kuulusid nüüd NTV ning Berezovskilt üle võetud Esimene Kanal ehk varasem ORT. RTRi kontrollis Putin juba enne seda Venemaa valitsuse kaudu. Alates umbes 2002. aastast võis Putin hakata elanikkonda televiisori kaudu edastatava propaganda abil vahetult kontrollima.
Järgmine samm oli parteimaastik. 2001. aastal loodi mitme pisema partei ühendamisel Ühtne Venemaa.
Liberaalsed parteid nagu Jabloko ja SPS ehk Parmjõudude Liit võitlesid samal ajal aktiivselt omavahel. Pealegi langes liberaalide populaarsus peale 1998. aasta majanduskriisi väga tugevalt ning oli selge, et riigiduumas neil pole enam mingit šanssi enamust saavutada.
Kõige ohtlikumaks Putini vaenlaseks osutusid erinevad impeeriumimeelsed jõud. Siia alla kuulusid kommunistid, mingil määral Vladimir Žirinovski juhitud Liberaaldemokraatlik Partei koos ning lisaks veel paljud pisemad parteid nagu Venemaa Kogukondade Kongress jne. Kuigi nende ideoloogia kõikus kommunismist tsarismini, oli neil üks ühine näitaja: nad kõik soovisid et riiki juhitakse “raudse rusikaga”. 2000. aastal soovis kas Nõukogude Liidu või Vene impeeriumi taastamist üle poole Venemaa elanikkonnast.
Suure tõenäosusega võttiski Putini meeskond sel hetkel vastu otsuse hakata sellist rahva soovi vähemalt näiliselt täitma. Just siis võeti kasutusele juhitava ehk süsteemse opositsiooni meetod. Juba levinud liberaalsete, impeeriumimeelsete, rahvuslaste ja kommunistide parteidele loodi kloonid Putinile lojaalsete inimestega eesotsas, kes tõmbasid endale “kontrollimatute” parteide elektoraadi, kuid polnud enam valitsejatele ohtlikud.
Putin ja föderatsioon
Jeltsin hoidis omal ajal regioonide juhtidega häid suhteid lubades neile “nii palju suveräänsust, kui palju suudate neelata”. 1993 aastal loodud Föderatsiooninõukogu (Совет Федерации) oli loodud organina, mis oleks pidanud esindama regioonide huvisid. Igast regioonist kuulus sinna kaks inimest, föderatsiooniüksuse juht (kuberner) ja regionaalse seadusandliku organi esindaja, kelle valisid saadikud.
Putin nägi regioonide sekkumisel keskvõimu poliitikasse suurt ohtu ning muutis 2001. aastal Föderatsiooninõukogu süsteemi. Nii ei osalenud selles töös enam mitte kuberner, vaid “määratud esindaja”. Esindaja oli küll pärit samast regioonist kust kuberner, kuid ta viibis Moskvas pidevalt, kasvatas tutvusi, sai head tasu ning sõltus nõnda Moskvast oluliselt rohkem kui oma koduregioonist. Soovimata head kohta kaotada, ei esindanud selline tegelane enam oma kodukoha huve, vaid üritas alati olla keskvõimule meelepärane. Sama manipulatsioon viidi läbi ka seadusandliku esindajaga.
2005. aastal saavutas Putin juba Föderatsiooninõukogu üle sellise mõju, et lõpetas kuberneride valimise süsteemi, selle asemel hakkas ta ise kubernere ametisse määrama. See tähendad föderatsiooni subjektide autonoomia täielikku lõppu. Selline süsteem kehtis 2012. aastani, kui kuberneride otsevalimised uuesti tagasi toodi, just Medvedevi presidendiks olemise aja lõpus.
Kuberneride valimised tulid küll tagasi, kuid tänu 2005-2012 läbiviidud maksureformile ei olnud neil enam kontrolli oma regiooni finantside üle ning nad sõltusid täielikult keskvõimu finantseeringutest. Teisisõnu liikus kõik regioonis teenitu kõigepealt Moskvasse ning seal juba otsustati kui palju sellest regiooni tagasi saata.
Poliitilisi otsuseid aga kureeris Moskva otseselt ning kuberneride võimalus iseseisvat poliitikat ajada oli muudetud olematuks. Isegi juhul, kui regioonis valiti Moskvale mittesobiv kuberner, oli selle vastu olemas rohi – Moskva lihtsalt ei eraldanud enam sellisele regioonile eelarvest raha.
Populaarsust hakkas koguma “langevarjurite” kasutamine kuberneride määramisel. Nii nimetati inimesi, kes polnud ise regioonist pärit, vaid keda Moskvast “tungivalt soovitati”. Sellega kaasnes ka “dessantnikute” teke. Need olid või on Moskvale eriti meelepärased kohalikest elanikest kubernerid, kes peale nende ametiaja lõppu said lojaalsuse eest sooja koha Moskvas.
Põhimõtteliselt tekkis olukord, kus Venemaa on nime poolest föderatsioon, kuid tegelikult mitte. Aastatel 2019-2021 muutus olukord veelgi karmimaks. Nimelt otsustati, et Föderatsiooni Subjektide Rahvusprogrammid (национальные программы) ei allu enam kohalikele võimudele. Enne said föderatsiooni subjektid rahvusprogrammide toodetud tulu ise kasutada, nii et see täiendas kohalikku eelarvet. Nüüd oli ka selline võimalus kadunud. Rahvusprorgammidest niipalju, et tegemist on föderatsiooni tasandil läbiviidavate ja riigi poolt finantseeritud programmidega, mis peaksid idee poolest edendama üht kolmest suunast – „Inimkapital“, „Komfortne elukeskkond“ ja „Majanduskasv“.
The form is not published.