Vabariik
Sarnased artiklid
Ameerika kirjandusteadlane ja publitsist Jonah F. Mitchell analüüsib Saksamaal puhkenud ajakirjandusskandaali.
Enamasti vangutavad mu Euroopa sõbrad Ameerika ajakirjandust vaadates peale pead ega saa aru, mis meil toimub: väljaanded on rõhutatult maailmavaatelised ja tihti ka veriselt tigedad teistsuguse ilmavaatega arvajate suhtes. Üle pika aja on aga olukord vastupidine ning mina vangutan Euroopa, täpsemalt Saksamaa, ajakirjandust vaadates pead. Jutt käib Saksamaal puhkenud meediasõjast ajakirja Der Spiegel ja ajalehe Berliner Zeitung vahel.
Võib-olla poleks ma osanud sellele isegi tähelepanu pöörata, kui ma poleks 15. oktoobril juhtunud lugema Berliner Zeitungi veebiküljelt Nicolas Butyilini artiklit “Ukraina ja tema Bandera-kultus: illiberaalsed tendentsid aina tugevnevad”. Suhteliselt masendav Kremli jutupunkte kordav lugu räägib Lääne-Ukrainas väidetavalt vohavast natslusest. Kuid et Saksa ajakirjandus on Vene-Ukraina sõda puudutavas ennegi avaldanud kummalisi seisukohti, ei teinud ma sellest suurt numbrit vaid oletasin, et ju see on järjekordne tõend sakslaste kramplikust ja teinekord tobedavõitu katsest olla erapooletu. Segatuna doosi Saksamaal leviva antiamerikanismiga annabki see vahel tulemusi, kus Kremli propagandat käsitletakse faktide ja tõsiseltvõetava ajakirjandusena, millele toetudes samu väiteid korratakse.
Et samal päeval ilmus aga Berliner Zeitungis veel artikkel, kus ajaleht teatas, et annab kohtusse ajakirja Der Spiegel, kes avaldas midagi seoses ajalehe suhetest Ukraina suursaadikuga Berliinis, muutusin pisut tähelepanelikumaks ja asusin asja uurima.
Tõesti – 28. septembril on Der Spiegel avaldanud suure loo “Die Alternativmedienmacher” ehk “Alternatiivmeedia tegijad”. Hea küll, saksa keeles kõlab see ühe sõnana ägedamalt, aga mõte on selge. Kellele pole, sellele teeb loo autor Stefan Kuzmany selle selgeks liidis: “Sellest ajast alates, mil Ida-Berliini tarkvaramiljonär Holger Friedrich võttis koos oma naise Silkega üle Berliner Zeitungi, valitseb seal palju mõistmist autokraatide, vaktsineerimisvastaste ja Venemaa-selgitajate suhtes. Ukrainast tuntakse end ohustatuna. Ühe rikke protokoll.”
Pole imestada, et terav kriitika põrkus Berliner Zeitungi sama teravale vastuseisule. BZi omanik aastast 2019 Friedrich ütleb, et Der Spiegeli rünnak olla osa Saksamaal toimuvast “ida-lääne debatist” – ilmselt peab ta silmas seda, et tänavu sügisel Saksimaa, Tüüringi ja Brandenburgi maapäeva valimistel saatis edu Saksa ühiskonna peavoolu kriitilisi parem- ja vasempopulistlikke parteisid ning et üleüldse on Saksamaal alanud arutelud selle üle, miks riigi ida- ja lääneosa on nii erinevad.
Kuigi midagi võib siin olla (ammu aeg, et sakslased taipaksid, riigi eri osad on tõesti erinevad, ja õpiksid sellega elama) tundub see otsitud vabandusena. Mõjub pigem naljakalt ja paneb küsima, et milles siis probleem: BZ ajab rahumeeli oma omaniku asja ja kui konkurent ühtäkki sellele tähelepanu osutab, on jama majas. Miks? Võiks ju rahulikult oma rida edasi ajada.
Aga äkki on ajalehel ja/või tema omanikul tegelikult mingi teine agenda või leht ja omanik pole ise senimaani aru saanud, et levitatavad sõnumid on just sellised, nagu Der Spiegel ütleb – diktaatorite ja Venemaa suhtes sõbralikud, teaduspõhise maailma suhtes kriitilised ning Ukraina (aga ka Ameerika) suhtes vaenulikud. Kui tegu on viimasega, peaks Holger Friedrich ju kolleegidele teisest väljaandest tänulik olema.
Selle asemel otsustas Berliner Zeitung hoopiski Der Spiegeli kohtusse anda. Istung peaks toimuma veel millalgi oktoobris. Olgu sellega, kuidas tahes, on see Saksamaal, kui üldiselt mõõduka, mõistliku, väljapeetud ja kollegiaalse ajakirjandusliku kultuuriga riigis üsna ainulaadne skandaal. Muidugi on esinenud plagieerimissüüdistusi, ajakirjanikke ja peatoimetajaid on amoraalse käitumise pärast vallandatud ja muudki on juhtunud, kuid säärast teineteise ründamist pole esinenud. Kas nüüd just mitte kunagi, aga vähemalt mina ei mäleta (olen Saksa ajakirjandust jälginud viimased veerand sajandit).
Aga millest räägib see lugu meile, kes me vaatleme Saksamaal toimuvat välismaalt ja katsume aru saada, mis mõju on Euroopa suurimas riigis arenevatel protsessidel suhetele Euroopa Liidus või NATOs või transatlantilises plaanis?
Pessimistlikult võiks öelda, et on põhjust muret tunda. Muret tunda, et tugeva tsiviilühiskonna ja professionaalse ajakirjandusega riigis haaratakse – ja nüüd kasutan seda sõna endalegi ootamatult negatiivses mõttes – ameerikaliku relva ehk kohtu järele. USAs oleks see okei. Saksamaal – imelik, väga imelik ning see näib viitavat sellele, et ajakirjandust püütakse mõjutada või mõjutataksegi väljastpoolt ja mingi muu eesmärgi nimel.
Aga positiivselt võib muidugi tõdeda, et Der Spiegel ühelt poolt puudutas midagi olulist – juhtis tähelepanu sellele, et pseudoteaduslikud ning Kremli propagandat taastootvad ideed on Saksamaal jõudnud suurte, vanade (BZ asutati 1945) ja professionaalsete ajalehtede külgedele, kus neid levitatakse väärikas ja esmapilgul usaldusväärses vormis. See on ohu märk iga tarbija jaoks.
Vaadates jällegi seda, kuidas ülejäänud Saksa ajakirjandus toimuvat kajastas, pole olukord sugugi hull. Näiteks Frankfurter Allgemeine Zeitung tõdes, et kui BZi meelest oli Der Spiegeli artikkel “veider”, siis see ei vasta tõele, sest küsimusi ja kriitikat on igaühel õigus esitada, mistõttu hoopis “Teie olete veider” – just sellise pealkirja all avaldas üks FAZi staarajakirjanikke Michael Hanfeld oma 1. oktoobril ilmunud artikli. Lapates ka muude väljaannete kajastusi, jääb mulje, et ka siis, kui välditakse poole valimist, kaldub hoiak pigem Der Spiegeli poole ning taunitakse BZi otsust anda teise meediagruppi kuuluv ajakiri kohtusse.
Nõnda pole vast väga vahet, mida kohus ütleb: see, et BZis on midagi korrast ära, on ühtäkki selge paljudele ning muudab loodetavasti ka saksa lehelugeja vähemalt natukeseks ajaks taas tähelepanelikumaks ja nõudlikumaks. Aga et selline olukord on tekkinud, räägib muidugi sellest, et ühiskondlik tellimus lääne- ja terve mõistuse vastastele ideedele on olemas. Üllatav see pole. Natuke kurvastav ehk. Igal juhul on hea, et sellest räägitakse.
The form is not published.