Vabariik
Sarnased artiklid
Paljud väidavad, et Leonid Brežnevi ajastu oli Nõukogude Liidu “kuldaeg”. Kuid 1970ndate aastate keskpaigaks teravnesid kriisinähud Nõukogude majanduses ja ilmnesid moderniseerimise piirid. Tööpingid ja varustus vananesid, vähenesid kapitalimahutused majandusse, eriti põllumajandusse. Majandus, mis veel mõni aasta varem kasvas kiirusega 5-6 % aastas ehk kiiremini kui lääneriikides, hakkas pidurduma. Kapitalimahutused küll veel kasvasid, kuid efektiivsus vähenes. Teravnesid kaubanduslikud vastuolud “sotsialistlike vennasvabariikidega”: Nõukogude Liit tarbis üha enam Poola, Tšehhoslovakkia, Bulgaaria, Rumeenia ja Saksa DV tooteid ja seadmeid, kuid tasuda ei olnud millegagi. Nõukogude Liidu enda kaubad olid madala kvaliteediga. Püüdes probleemi lahendada, tasus Nõukogude juhtkond naftaga. 70ndate keskel algas meeletult kalli naftajuhtme ehitamine Lääne-Siberist Tjumenist Euroopasse.
“Rohkem pole midagi anda!”
18. märtsil 1975. aastal toimunud Ida-Euroopa kommunistlike riikide juhtide kohtumisel tunnistas Brežnev, et sotsialistlik kaubavahetus kutsub esile kõigi osapoolte kasvava rahulolematuse.
“Kasumi osas ei oska ma öelda,” lausus ta, “kuid võlad teie riikide ees meil juba on.” Brežnev kaebas Nõukogude majanduse tõsiste raskuste üle seoses tohutute kapitalimahutustega. Ta tunnistas, et Nõukogude Liidul on üha raskem tegeleda heategevusega oma partnerite ja liitlaste suhtes – seda isegi odava nafta abil.
“Uute leiukohtade kasutuselevõtt ei ole kaugeltki lihtne,” ütles ta. “Tuleb raiuda taigat, ehitada teid, rajada elamuid, koole ja kinosid, ehitada torujuhtmeid. Me aitame Kuubat – me ei saa ju teda ilma leiva ja kütuseta jätta. Me riietame Kuuba armeed tasuta, maksame neile suhkru eest soodushinda. Saadame vilja paljudesse maadesse. Näiteks Poola ja Saksa DV ei suuda end veel ise leivaga kindlustada. See kõik, seltsimehed, ei tähenda loomulikult seda, et me ütleme: ärge rohkem paluge midagi, ei ole võimalik!”
Kuid Brežnevi esinemise toon tähendas just seda: “Ärge rohkem midagi küsige! Rohkem pole midagi anda!” Kuid andmist siiski jätkati.
Mõned lääne majandusteadlased väitsid siis ja väidavad praegugi, et külma sõja ajal mängis idabloki majanduslikus seisakus suurimat rolli ligipääsu piiramine lääne moodsale tehnoloogiale, kuid faktid näitavad, et see ei olnud siiski peamine, eriti pingelõdvenduse ajastul. Brežnevi ajal ehitati Naberežnõje Tšelnõsse hiiglaslik KAMAZi autotehas, mille sisseseade pärines suuesti läänest, Volga-äärsesse Stavropoli, mis nimetati ümber Togliattiks, rajati Volga Autotehas. Nõukogude televisioon viidi üle Prantsuse tehnoloogiale. Samal ajal roostetasid paljud läänest kulla eest ostetud seadmed ja terved tehased lageda taeva all ja tassiti lõpuks lihtsalt laiali.
Samuti ei vasta tõele väide, nagu oleks arengut pidurdanud erinevad ministeeriumid ja ametkonnad. Vastupidi – ministeeriumid lõid omavahel tuliseid lahinguid piiri tagant uute seadmete ja tehnoloogiate ostmiseks ette nähtud fondide pärast. Tekkisid rohkearvulised kontaktid Nõukogude majandustegelaste ja lääne ärimeeste vahel.
Anatoli Tšernjajev, toonane NLKP keskkomitee rahvusvaheliste osakonna juhataja asetäitja, pani kirja muljed ühelt 1977. aasta jaanuaris toimunud koosolekult: “Meie ministrid jätavad väga sügava mulje, eriti elektrotehnikatööstuse minister Antonov. Kui palju mõistust! Milline haare! Millised ideed! Kui neile vaid anda tegevusvabadus! Sellised annaks viie aastaga riigile teise näo!”
Ministrid ja tootmisjuhid olid veendunud, et konservatiivseks, pidurdavaks jõuks majanduses on plaan ja selle vananenud, jäigad nõudmised. Sel ajal oli käibel anekdoot: Punasek väljakul sammuvad paraadil tankide järel nukrapilgulised ülikondades ja portfellidega mehed. Brežnev küsib: “Kes need on?” Vastatakse: “Riigiplaani töötajad. Neil on hiiglaslik purustusjõud!”
Tõepoolest, Kossõgini reformidel ei olnud piisavalt jõudu, et muuta plaanimajanduses nõutud kvantiteet kvaliteediks. Üha enam tehaseid ja ettevõtteid, muuhulgas ka sõjatööstuskompleksis, töötas inertsist, andes toodangut, millest suurem osa oli vananenud ega olnud nõutud. Näiteks tootsid rohkearvulised põllumajandustehnika tehased sadu tuhandeid traktoreid ja kombaine, millest suurem osa olid ammu vananenud ja madala kvaliteediga. Kuid peamine oli ühikute hulk ja kulutatud tooraine kogus, mitte kvaliteet.
Hiljem, kui Venemaa sisenes rahvusvahelisele vabaturule, surid need tehased üksteise järel välja. Põhjuseks ei olnud mitte rahvusvahelise imperialismi riukad, vaid Nõukogude majanduse täielik eraldatus ning võimetus dünaamiliseks arenguks. Sisuliselt jäi majandusmudel reformidele vaatamata ju samasuguseks, nagu ta oli Stalini ajal välja kujunenud.
Erinevalt turumajandusest võis Nõukogude plaanimajandus muutuda ja areneda ainult riigi poliitiliselt juhtkonnalt tuleva käsu korras. Ehitada KAMAZe või mitte ehitada, osta televisiooni jaoks Prantsuse tehnikat või mitte osta – kõik sellised otsused võeti vastu kõige kõrgemal tasandil. Katsed viia säärane majandus üle kasvõi osaliselt isereguleerimisele, iseseisvale arengule ja konkurentsile, tõrjusid majanduse sügavam olemus ning tootmissuhted ise järsult eemale.
Palgalõhe
Nõukogude majanduses puudusid täielikult tegurid, milleta ei ole majanduse dünaamiline areng võimalik – kasum ja konkurents, samuti tootja ja tarbija vahelised suhted. Nõukogude majanduse sisemised suhted allutati üha enam lisaks plaanile ka Nõukogude sotsiaalse riigi loogikale. See tähendab – sotsiaalsete garantiide ja üleüldise võrdsuse poliitikale. Õigus tööle oli garanteeritud konstitutsiooniga. Töötajate õigusi kaitsesid ametiühingud ja tööalane seadusandlus. Töötust Nõukogude riigis kartis ladvik sotsiaalsetel ja ideoloogilistel kaalutlustel.
Ärge ainult arvake, et selle taga olid moraalsed kaalutlused! Moraalseid kaalutlusi ei olnud olemas. Juhtkond ei kartnud kedagi konkreetset. Neile ei maksnud midagi saata inimene Kolõmale. Kuid kardeti revolutsiooni, plahvatust ja seda, et maailmas võidakse hakata rääkima tööpuudusest sotsialistlikus Nõukogude Liidus. 1970.-1980. aastatel said need tegurid suurimateks majanduse arengu piduriteks. NSVL ei saanud ideoloogilistel ja poliitilistel põhjustel minna USA, Jaapani ja Euroopa teed, kus vähendati töökohti tööstuse robotiseerimise ja automatiseerimise arvelt. Praktikas tõi Nõukogude absoluutsel tööhõivel põhinev majandusmudel endaga kaasa üha suurema osa tööliste üha võrdsema töötasu aina ebaefektiivsema töö eest.
Stalinliku tööle sundimise süsteemiga kaasnes ka kõrgelt tasustatud eliit – töökangelaste-stahhaanovlaste, juhtivinseneride ja -tehnikute, labori- ja kateedrijuhatajate palk oli mitu korda kõrgem alluvate omast. Hruštšov ja tema pooldajad pidasid sellist palgavahet sotsiaalselt ebaõiglaseks. Hruštšovi ajal hakkas tõusma tööliste palk ning suhteliselt vähenema spetsialistide ja inseneride palk. Sotsiaalse õigluse kurssi toetasid ka rohujuure tasandi kohalikud struktuurid, eriti ametiühingud. 1970datel aastatel vähenes kõrgesti kvalifitseeritud spetsialistid ja erioskusteta töölise palgavahe miinimumini.
Korruptsioon, varimajandus, must turg
Nõukogude Liidus oli täiesti võimalik teenida suurt raha . Töö piiri taga – kaugsõidulaevadel, riigi välisesindustes või sõjalise nõuandjana arengumaades – aga ka töökohad Kaug-Põhjas ja Siberis, kus maksti kahe-ja kolmekordset palka ning üliõpilaste ehitusmalevad pakkusid kõik sääraseid võimalusi. Lisaks riigitööle olid põhilisteks sissetulekuallikateks korruptsioon, varimajandus ja must turg. Brežnevi võimule tulekuga hakkas korruptsioon lokkama näiteks siseministeeriumis, mis selle tulemusena põimus ühte varimajandusega.
70ndatel aastatel rikastusid salaja sajad tuhanded inimesed. Kasvas põrandaaluste miljonäride hulk. Tootmises varastasid kõik ja varastati kõike vähimagi südametunnistuse piinata. Taganka teatri lavastaja Juri Ljubimov meenutas, kuidas üritas teatrisse töölist värvata. See keerutas pead ja ütles ära. “Miks? Palk ei ole ju halb?” küsis teatrijuht. “Teil pole siin teatris midagi varastada,” kõlas vastus.
Suurem osa Nõukogude kodanikke aga harjus vaesevõitu, kuid stabiilse eksisteerimisega väikese palga eest. Keskmine kuupalk siiski kasvas järjekindlalt. 1956. aastal oli see 67 rubla, kui arvutada ümber 1961. aasta rahareformi alusel. 1970. aastal – 113 rubla, 1975. aastal juba 146 rubla, 1980. aastal 170 rubla ja 1985. aastal 240 rubla.
1970ndatel ja 1980ndatel kasvas sissetulek ametlikel andmetel kaks korda. Reaalne kasv oli aga varjatud inflatsiooni tõttu väiksem. Ning üleüldse ei olnud palgatõus millegagi tagatud: see ei olnud seotud ei tootlikkuse suurenemise ega ettevõtete kasumi kasvuga. Rahva seas läks käibele väljend “nemad teevad näo, et maksavad palka, meie teeme näo, et töötame”.
Perekonna eelarves olid sageli koos töötavate laste ja kasvavate lastelastega elavate vanavanemate pensionid. Noored inimesed jäid pikaks ajaks majanduslikku sõltuvusse oma vanematest. Nõukogude inimene nurises küll süsteemi puuduste üle, kuid eelistas elada riigi ülalpeetavana, saades minimaalset palka ja omades katust pea kohal.
Viinakurat
Tähelepanuväärseks sümptomiks tööalaste stiimulite puudumisest, kogu stimuleerimissüsteemi allakäigust ja üldisest moraalsest laostumisest oli lausjoomise levik. 1970ndatel hõlmas see üliõpilasi, koolilapsi ja isegi naisi. Mäletan, kuidas meil Moskvas idauuringute instituudis joodi pidevalt. Iga tööpäev lõppes joominguga. Ja nii oli kõikjal. Pressis ja propagandas võideldi silmapetteks joomisega. Eriti kõvasti oli kuulda naiste hääli, kes nõudsid joomarite karistamist ja ühiskonnast isoleerimist. Samal ajal andsid kõigi tasemete juhid Brežnevist kuni asutuste direktoriteni hukatuslikku eeskuju, osaledes pidevatel joomingutel ja tituleerides joomarlust iidseks vene traditsiooniks.
NLKP Keskkomitee Poliitbüroo sekretäri Mihhail Solomentsevi ettekande põhjal oli 1984. aastal riigis 5 miljonit REGISTREERITUD alkohoolikut. Poolteist miljonit viibis sundravil. Naised moodustasid alkohoolikutest enam kui kolmandiku. Poole moodustas noorsugu. Ühe inimese kohta tarvitati Nõukogude Liidus kaks ja pool korda rohkem alkoholi kui revolutsioonieelsel Venemaal. 1913. aastal tarvitati Venemaal elaniku kohta 6,3 liitrit viina. Kui jätta kõrvale 14-aastased ja nooremad, erinevat sorti lahkusulised ja muhameedlased ning arvestada, et naiste joomarlus oli sel ajal väga haruldane, tuleb aastas 20 liitrit viina mehe kohta. 80ndate alguses pandi kaks kolmandikku kuritegudest toime alkoholijoobes. Kainestusmajade personali kuulus üle Nõukogude Liidu 70 000 inimest. Alkoholismi tekitatud kahju oli Solomentsevi ettekande järgi 30 miljardit rubla aastas, koos kaudsete kahjudega aga 80 miljardit. Samas oli viina müügist saadav kasum 5 miljardit rubla aastas.
Defitsiit
70ndate lõpuks üleküllastus turg kvalifitseeritud spetsialistidest – inseneridest, arstidest, õpetajatest ja kultuuritöötajatest. 1980. aastaks oli juhtivpersonali 17 miljonit inimest. Samal ajal tekkis külade ressursi ammendumise tõttu defitsiit madalakvaliteedilise tööjõu osas raske- ja kergetööstuses ning transpordis. Esimesena hakati välistööjõudu sisse tooma Moskvasse. 1982. aastaks oli ainuüksi Vene Föderatsioonis puudu 1,8 miljonit töölist ning töölisi hakati sisse tooma Vietnamist ja Põhja-Koreast.
1970ndatel teravnes kaupade ja toiduainete puudus. Defitsiit oli Nõukogude käsumajanduse lahutamatu osa eelkõige seetõttu, et puudus tootjate konkurents ning paindlik side tootja ja tarbija vahel. Teiseks defitsiidi põhjuseks oli ostuvõime kasv, millega ei kaasnenud tootmise kasvu. Miljonid pered, kes kolisid kommunaalkorteritest ja barakkidest korteritesse, tahtsid lõpuks ometi kõiki mugavusi. Nõudlus mööbli, külmkappide, vaipade, voodipesu ja riiete järele kasvas kordades. Kuid hädapäraseltki kvaliteetset kaupa toodeti ainult “rahvademokraatia maades”.
Eriti teravaks kujunes toiduainete defitsiit. 1970ndate aastate lõpus kadusid paljudes piirkondades müügilt liha, vorst, või, piim, munad, puu- ja juurviljad. Need kaubad olid küll veel olemas Moskvas, kuna pealinna varustati eraldi korra alusel, kuid provintsist need kadusid. Paljude lähipiirkondade elanikud sõitsid pidevalt Moskva vahet toiduaineid ostma. Kaugemad piirkonnad – Uural, Siber, Kaug-Ida, pidid toiduainete probleemi lahendama oma jõududega. Sverdlovski (Jekaterinburgi) oblasti parteikomitee sekretär Boriss Jeltsin käskis selle puhtalt tööstusliku piirkonna ettevõtetel rajad oma jõududega kasvuhooneid, kanalaid ja sigalaid, nagu Teise maailmasõja ajal.
Toiduainete kriis oli olulisel määral kunstlikult tekitatud tasakaalust välja viidud majanduse ja varjatud inflatsiooni tõttu. Riik hoidis toiduainete hinnad kunstlikult madalal, kattes neid sageli 50-protsendiste või suuremate subsiidiumitega. See tekitas kiusatuse osta toiduained välja riiklike madalate hindadega ja müüa neid edasi turuhinnaga, või – nagu tol ajal öeldi – “spekulatiivse hinnaga”. Nii liitusid paljud kaubandustöötajad varimajandusega, mis kujunes hiiglaslikuks kuritegelikuks struktuuriks ja hakkas Nõukogude Liidus välja tõrjuma riiklikku kaubandus- (õigemini jaotus-) süsteemi.
Defitsiitne kaup kogunes ladudesse, kust seda müüdi “omadele” kolm korda kallima hinna eest, reakodanikud aga pidid veetma järjekordades tunde praktiliselt iga kauba pärast. Lõunapoolsetes vabariikides ja ladudes riknes kolmandik puuviljadest, samal ajal, kui poodidesse (v. a. Moskva omadesse) jõudsid need harva ja reeglina juba kergelt riknenult.
1985. aasta 11. aprillil toimunud poliitbüroo istungil avalikustas Mihhail Gorbatšov järgnevad andmed: põllumajandussaaduste ümbertöötlemisel on töö efektiivsus kaks ja pool korda madalam kui lääneriikides, 50-60 % töömahust moodustab käsitöö, hoidlate hulk on 26% vajaminevast ja needki ei vasta nõuetele, mistõttu 25% toodangust hävib. Lisaks sellele riknes Gorbatšovi info kohaselt igal aastal miljon tonni kartulit, 1,3 miljonit tonni juurvilju, 3-4 miljonit tonni suhkrupeeti, 100 000 tonni liha, miljon tonni kala.
Väljapääsu olukorrast oleks pakkunud toiduainete müük turuhinnaga. Kuid ka Nõukogude Liidu uue põlvkonna liidrid kartsid rahulolematust. Rahvas ei olnud enam nii kartlik, nagu 30 aastat varem. Toiduainete probleemi püüti lahendada lisandite kasutamisega liha- ja vorstitoodete ning leiva valmistamisel. Ehk siis kvaliteet ohverdati kvantiteedile. Loomulikult ei puudutanud see riigi ladvikule eriväljastuspunkides müüdavaid toiduaineid. Need säilitasid endiselt oma kvaliteedi. Nii juhtus, et ühe ja sama nimetusega toiduaine võis olla täiesti erineva maitse ja kvaliteediga.
1981. aastal jõudis Brežnev välja kuulutada toitlusprogrammi, tehes selle elluviimise ülesandeks uuele ministrite nõukogu esimehele Nikolai Tihhonovile, kes kandis 1982. aasta 14. aprillil kandis keskkomitee nõupidamisel ette, et “meie rahvas sööb liiga kaloririkast toitu. 20% elanikest on ülekaalulised.” Selle peale ta ei tulnud, et see on ebatervisliku toitumise, halva kvaliteediga toiduainete ja ebatervete eluviiside tagajärg…
Kulud, kulud, kulud…
Kasvavad rahalised kulutused palkadele ja pensionitele ning kolhooside toetamine neelasid üle kolmandiku riigi sissetulekutest. Põllumajandus, millest Stalini ajal oli kogu elujõud välja pigistatud, muutus 70ndate aastate algusest riigieelarve jaoks hiiglaslikuks mustaks auguks. Riik kulutas kümneid miljardeid, et hoida elus äärmiselt kahjumlikuks muudetud põllumajandust. 1983. aastaks olid kolhoosid ja sovhoosid riigile võlgu sada miljardit rubla.
Sõjandusvaldkond neelas otseselt või kaude 16% riigi eelarvest. Meeletud vahendid kulutati klientrežiimidele ja priileivasööjatele 70 riigist üle kogu maailma. Samal ajal olid võimalused sissetulekute suurendamiseks väga piiratud. Nõukogude Liit oleks võinud teenida raha relvade müügist, kuid relvi eksporditi vaid ideoloogiliselt sõbralikele riikidele – sageli võlgu või toorainete vastu. Et ots-otsaga kokku tulla, tõstis riik siseturul luksuskaupade hindu. Selle alla läksid autod, kuld, vaibad, karusnahad, kristall. Suurimaks tuluallikaks kujunes alkoholi tootmise suurendamine ja aktsiisi tõstmine. 1985. aastaks tagas alkoholi müük pea kolmandiku riigi sissetulekutest. Ja ometi raha ei jätkunud.
Neljakordne nafta hinna tõus peale 1973. aasta Araabia-Iisraeli sõda tõi Nõukogude Liidu finantsolukorrale lühiajalise kergenduse. Lääne valuutade vool riigieelarvesse kasvas 22 korda, küündides 25 miljardi dollarini aastas. 1979 tõusis Iraani revolutsiooni ja Pärsia lahe piirkonna ebastabiilsuse tõttu nafta hind veelgi. NSVL tõusis maailmas tähtsuselt esimeseks naftatootjaks. 1984 teenis Nõukogude liit 34 miljardit dollarit välisvaluutat.
Kuid selleks ajaks olid kasutusele võetud juba kõik teadaolevad naftamaardlad. Pealegi tõusis uutest maardlatest pärit nafta omahind järsult. Samuti nõudsid torujuhtmed miljarditesse ulatuvaid kapitalimahutusi. Lisaks sai müügiks minna ainult viiendik eksporditavast naftast. Ülejäänu tarniti poolmuidu või kingitusena Ida-Euroopa liitlastele, Kuubale ja kolmanda maailma klientriikidele. Ühtlasi muutis see Nõukogude Liidu üha sõltuvamaks väliskaubandusbilansist ja valuutatehingutest.
Sõltuvus maailmaturust
Stalini surmale järgnenud aastakümnetel kaotas Nõukogude majandus oma kinnise, iseendast sõltuva iseloomu ja muutus sõltuvaks maailmaturul toimuvatest protsessidest. Selle kõige tõsisemaks väljundiks oli toiduainete ja laiatarbekaupade ostmine maailmaturult. Nõukogude Liidus tarvitatavast viljast moodustas import 1973. aastal 13% ja 1981. aastal juba 41%. 1982 ostis Nõukogude Liit peaaegu 30 miljonit tonni nisu, 1984 aga 46 miljonit tonni. Nende ostude peale läks suurem osa nafta müügist teenitud valuutast. Kuid ka sellest ei piisanud. Kreml ostis leiba kulla eest. 70ndatel kulus selleks üle kahe tuhande tonni kulda. Vaatamata kulla pidevale kaevandamisele kahanesid riigi kullavarud samal ajal kolm korda. 1982. aastaks oli Nõukogude Liidul 452 tonni kulda. NSVL elas üha enam ja enam üle oma võimete. See fakt oli aga seitsme luku taha peidetud saladus. Ainult riigipeal ja veel mõnedel isikutel plaanikomiteest ja statistikakomiteest oli juurdepääs tegelikele andmetele.
1975. aastal tahtis Brežnev – teades, et riigi rahandus käriseb kõigist õmblustest – loobuda olümpiamängude korraldamisest Nõukogude Liidus, kuid pärast Afganistani tungimist 1979. lõpus muutusid mängud rahvusvahelise prestiiži seisukohast väga olulisteks. Brežnevi valitsemisaja lõpuks olid selgelt näha tõsise kriisi ilmingud majanduses, kuid kellelgi ei olnud ettekujutust, millise haarde need omandavad ja kuidas neist üle saada.
Avaldatud autori loal, tõlkinud Arvi Asi
