Vabariik
Sarnased artiklid
Tõnis Kivimägi, hõimlane okupeeritud territooriumilt:
Eestis on toimumas järjekordsed Hõimupäevad, nagu oktoobrikuus on see juba tavaks saanud. Korraldajate sõnul on selle aasta hõimupäevade teema on “Julgus”, mis viitab keerulistele aegadele ja julgusele endaks jääda. Julgen ka mina sõna sekka öelda ning räägiks hoopis mitte-kultuurilistest asjadest.
Kes on siis meie, eestlaste, hõimurahvad? Teadurite seas on laialt levinud arusaam, et see on need rahvad, kellel on palju ühist eelkõige nende rahvuskeeltes ning selle kaudu nende kultuurides olevat. Tavainimesed aga näevad seda, et olulised on poliitilised, ühiskondlikud ja majanduslikud küsimused. Need rahvad aga ajavad omaette asja ja on hästi erinevad. Näiteks, kes mäletab, kui palju soomlasi ja ungarlasi võttis osa meie Balti ketis võrreldes lätlaste ja leedukatega? Või kes selgitab, miks Ungari peaminister kohtus hiljuti Hiinas Venemaa praeguse riigipeaga ning meie peaminister oli šokis sellest? Geneetiliselt meie hõimurahvad, aga nad on ka oma erisustega. 2023.a. Arvamusfestivaalis Paides oli ka sellest mõnevõrra juttu.
Nn „Lääne-hõimlasteks“ on siis soomlased, eestlased ja ungarlased ehk need, kellel on õnnestunud erinevatel ajastutel teha oma vabariiki. Aga ka liivlased Lätis. „Ida-hõimlased“ on kõik ülejäänud 12 rahvast, kes veel Venemaal elavad. Mõned rahvad aga elavad mitmes riigis korraga. Näiteks saamid, soomlased ja karjalased. Rahvaid on isegi rohkem kui 12 (setod, ingerisoomlased, ižma-komid, niidu-marid, bessermanid jt.), aga nende erirühmadest ma siinkohal praegu ei räägiks.
2020.a. rahvaloenduse järgi elab Venemaal üle 190 rahvust 89 regioonis. Nendest suurem ja võimukam osa ikkagi mitte-hõimurahvad. Venemaal elab 12 hõimurahvast üle 10 regiooni. Kokku üle pooleteise miljoni inimese. Mitmed hõimurahvad elavad kümnete tuhandete kaupa juba võõrsil, nt marilased, mordvalased ja udmurdid Tatarstanis ja Baškiirias. Kus on töö, seal on ka elu-olu.
Hetkel Venemaal on olemas 8 nö tiitel-vabariiki, mis kannavad meie hõimuravaste rahvuslikke nimesid: Marimaa, Udmurdimaa, Mordvamaa, Komimaa, Karjalamaa, Neenetsimaa, Jamaali Neenetsimaa, Handi-Mansimaa. Varem neid tiitel-vabariike ehk sisu poolest Venemaa koosseisus iseseisvaid poliitilisi üksusi (olgu kuidas neid Nõukogu ja Venemaa ajal nimetati), oli pisut rohkem, nt Permi-Komi, Evenki jt, aga sotsiaalmajanduslikel põhjustel (loe – neokoloniseerimise raames) neid liideti teiste nö edukamate regioonide hulka.
2020. aastal ÜRO kuulutas välja Neljanda rahvusvahelise kümnendi kolonialismi likvideerimiseks (2021-2030). Selle raames on mitmetes riikides on juba korraldatud hulk üritusi, kus laialt räägitakse Venemaa dekoloniseerimisest-lammutamisest. Erinevad rahvad unistavad värvikalt sellest, mis saab pärast UV-sõda ühel heal päeval (Ukraina-Venemaa sõda ehk UV-sõda paljastab palju nagu UV-kiirguski). Selline kümnend toimub aga teise tähtsa kümnendi raames või alusel ehk Põliskeelte kümnend (IDIL 2022-2032), mida kuulutati välja 2019. aastal.
Mõned kuulsad pagulastest rahvusaktivistid, Pavel Suljandziga USA’st ja Dmitrij Berežkov Norrast, kutsuvad ülesse juba praegu ja kiiresti mõtisklema sellest kuidas korraldada oma rahvuselu kohe esimesel rahupäeval pärast UV-sõda. Nende sõnul „mõned tegelased on kutsunud üles Venemaa lammutamisele ja eraldi etniliste riikide loomisele, mõtlemata piisavalt sellele, millised need uued riigid välja näevad“. Eestimaa 1990. aastate kogemus oleks neile siin tarvilik küll.
Kutsun teid, austatud lugejaid, oma mõtteid jagama ja meenutama, kuidas meie oma riiki ehitasime omal ajal, et sellest kogemusest oleks kasu ka meie hõimurahvastele.
