Vabariik
Sarnased artiklid
Pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust Ukrainasse lubas Saksamaa ümber mõelda oma energia- ja kaubandussõltuvuse autoritaarsetest režiimidest. Ometi on osa Saksa poliitikuid ja ärijuhte jätkuvalt seda meelt, et ühel päeval on võimalik naasta endise olukorra juurde ja jätkub n-ö “business as usual”.
Et see pole ainult mõtteuid, demonstreerib asjaolu, et osa suuri Saksa ettevõtteid jätkab praegugi rõõmsalt äritegevust Venemaal. Mõni, nagu šokolaaditootja Alfred Ritter GmbH & Co, annetab seejuures osa oma kasumist Ukraina toetuseks, samas kui mõni teine, näiteks ehitusmaterjalitootja Knauf, on pannud õla alla Kremli mobilisatsioonipingutustele, saates oma töötajaid Vene armeesse. Hoolimata avalikkusele esitatud väidetest, nagu plaaniks Knauf Vene turult lahkuda, ei vasta see paraku tõele ja veel oktoobri keskel oli kipsitootja jätkuvalt Venemaal, nagu raporteeris Saksa väljaanne Wirtschaftswoche.
Kuid sõltumata sellest, kas Venemaal tegutsemist ajendavad majanduslikud huvid, poliitiline lühinägelikkus või lihtsalt lollus, kujutab selline suhtumine endast tõsist ohtu mitte ainult Euroopa julgeolekule, vaid ka Atlandi-ülesele stabiilsusele.
Ameerika seisukohalt on selline mõtlemine korraga nii hoolimatu kui ka kokkusobimatu globaalsete väljakutsetega. Washington on pikka aega kandnud Euroopa julgeoleku garanteerimise koormat ja Saksamaa kahepalgeline hoiak õõnestab NATO kollektiivset tugevust.
Mäletatavasti rajas Saksamaa oma heaolu kahele vaalale. Nendeks olid Vene gaas ja USA sõjaline kaitse. 1960ndate lõpul hakkasid konvergentsiteooriast innustust saanud Saksa sotsiaaldemokraadid Willy Brandti juhtimisel otsima võimalusi siduda NSV Liit läänega kaubanduse kaudu. Külma sõja lõpuks oli selge, et konvergentsiteooria kuulub koos Nõukogude Liiduga ajaloo prügikasti, kuid samas ei saanud tehtut tegematuks teha. Selle asemel, et taltsutada Venemaad, oli hoopis Saksamaast saanud Moskva majanduslik sülekoer. Parim näide sellest ebatervest sõltuvusest on muidugi Gerhard Schröder, kes tegi pärast kantsleri ametist priiks saamist karjääri erinevates Vene riigile kuuluvates energeetikaettevõtetes. Kuid unustada ei maksa ka Angela Merkelit, kes veel juunis 2022 kaitses ajakirjanduses Nord Stream 2, öeldes, et kuigi ta ei olevat kunagi uskunud “muutustesse kaubanduse kaudu”, on ta küll uskunud “sidemetesse kaubanduse kaudu, ja nimelt maailmas suuruselt teise tuumajõuga.”
Liidukantsler Olaf Scholz oli viimaks, pärast 24. veebruari 2022, sunnitud senise poliitikaga lõpparve tegema, kuid nagu näitab ka Saksa valitsuse äsjane lagunemine, ei ole riigi poliitikute seas selgust selles osas, kuhu ja kuidas peaks liikuma. See ilmnes ka Scholzi kabineti abis Ukrainale. Jah, abi oli märkimisväärne, kuid abi andmisel esines pidevaid viivitusi, samuti kärped juba lubatu osas ning tunda oli üldist kaost ja ebakindlust.
Saksamaa enda kaitsekulutused jõudsid lõpuks küll NATOle lubatud kahe protsendilise miinimumi tasemeni SKTst, kuid selle verstaposti saavutamist võimaldav erifond saab kõigi eelduste kohaselt 2027. aastaks tühjaks. Edasise osas plaanid puuduvad. Krooniline kõhklus ja ebaselgus kannab endas ohtlikku sõnumit: Saksamaa hindab omaenda majandushuve kõrgemalt kui Euroopa tulevikku.
Samal ajal peab olema pime, et jätkuvalt unistada tagasipöördumisest endistesse aegadesse. Pole mõtet hakata toomagi näiteid sellest, kuidas Kreml mitte ainult ei ela, vaid lausa õitseb ja õilmitseb Euroopa ja NATO siseseid lahkarvamusi ära kasutades.
Ja see kõik on teatavasti mitte ainult mingi Euroopa Liidu siseprobleem, vaid puudutab tervet Euroopa mannert ja ka tervet Põhja-Atlandi ruumi. Ehk siis: ka Ameerika Ühendriike. Ameeriklased mõistavad, et tugev ja ühtne Euroopa on globaalse stabiilsuse jaoks ülioluline. Ameerika Ühendriigid ei saa aga garanteerida Euroopa julgeolekut üksi. Seda eriti Hiina ja Iraani kasvavate väljakutsete, aga ka globaalses plaanis väiksemate, kuid ameeriklastele oluliste küsimuste nagu Venetsueela või ka Brasiilia käitumise valguses. Saksamaa kui Euroopa suurim majandus peab selles olukorras suutma käituda vastutustundlikult, mitte kõhklema ja mitte flirtima mõtetega oportunistlikest ärisidemetest iseenda vaenlastega.
Samas pole tulevik päris lootusetu. Ei ole võimatu, et viimaks ometi teostub Friedrich Merzi ammune unistus ja temast saab liidukantsler. Merzi julge ettepanek tarnida Ukrainale Saksamaal toodetud Taurus-tüüpi rakette, tähendaks olulist lahknevust Scholzi ettevaatlikkusest. Kuid sõnadele peavad järgnema teod. Eriti olukorras, kus Ukraina võitleb oma suveräänsuse eest, peab Saksamaa lõpuks ometi loobuma oma illusioonidest Venemaa suhtes. Kõik muu on mitte ainult Euroopa väärtuste reetmine, vaid ka koormaks USA ja Euroopa partnerlusele.
The form is not published.