Vabariik
Sarnased artiklid
Karl Goldberg | Odessa: Mitte ainult Lääne-Euroopas, vaid ka Eestis on viimasel ajal kõlanud ukraina sõjapõgenikke vastustavaid seisukohti. On küsitud, mida nad Eestis teevad, kui sõda on ainult Ukraina idaosas – kadugu koju. See näitab, et kaks ja pool aastat pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust Ukrainasse vajab nii mõndagi veel või uuesti selgitamist.
Sõda ei ole ainult Ukraina idaosas. Jah, Harkivist üle Luhanski, Donetski, Zaporižžja ja Hersoni oblasti jookseb poolkaares üle 1200 kilomeetri pikkune rindejoon. See on tõesti Ukraina idaosas. Kuid rinde edelaots asub Otšakivi vastas Kinburni säärel, kust on Odessasse linnulennult napilt üle 60 kilomeetri. Aktiivsema tegevusega rindest loodes on aga pideva kahuritule ja droonirünnakute all kannatav Sumõ linn – Kiievist on sinna maanteed mööda 300 kilomeetrit, Ukraina mõttes köömes.
Lisaks on Vene droonide ja rakettide sihikul kogu Ukraina. Kardetud pole rünnata ei Kiievi kesklinnas asuvat lastehaiglat ega Doonau suudmes paiknevaid sadamaid, mille tulemusel on droonide tükke kukkunud Rumeeniasse, või Poola ja Slovakkia piiri äärseid asulaid. Niisiis undavad pea igal ööl õhuhäiresireenid kogu riigis ning purustatud hooneid või rajatisi leiab kõikjalt, Odessast Tšernihivini ja Kramatorskist Lvivini. Ja loomulikult ei purune mitte ainult hooned, vaid neis hukkuvad või saavad haavata ka inimesed – vastsündinutest kuni vanuriteni. Vaimsetest traumadest ei ole siinkohal mõtet rääkidagi.
Aga et nende all kannatab suur hulk riiki elanikest võib ette kujutada igaüks, kellel on olnud võimalus ärgata keset ööd õhuhäiresignaali undamise peale, millele pärast mõneminutilist ärevat vaikust järgneb õhutõrjekahurite kõrvulukustav paugutamine, droonimootorite ühetooniline plärin ja raketitabamuste vali mürin, mis paneb terve maja vibreerima, aknaklaasid klirisema ning lootma, et kuskil naabruses midagi hävitanud raketile ei järgne uus, mis tabab sind ennast. Tänavu kevadel elas terve Odessa veebruari keskpaigast kuni märtsi keskpaigani sellistes tingimustes ning kuigi vahepeal oli olukord linnas rahulikum – siis keskendus vaenlane mujale, võttes uuesti sihikule Kiievi, Harkivi ja Dnipro – on juuli lõpus ja augusti esimestel päevadel toimunud taas uusi purustusterohkeid rünnakuid.
Venemaa terrorirünnakutel on lisaks laiem mõju, mida on saanud tunda iga Ukrainas elav inimene – need on elektri-, vee- ja küttekatkestused. Kui tänavu suve alguses olid pidevad, kuni 14 tundi ööpäevas vältavad elektrikatkestused pigem tüütus, mis sundis inimesi sättima oma elu elektrifirma avaldatud graafiku järgi, siis vähem ülemöödunud talvel aset leidnud üleriigilised katkestused ähvardasid peatada elu terves riigis. Kütmata koolimajad suleti, haiglates viidi patsiendid, arstid ja seadmed kokku aladele, millele jagus kütet ja elektrit, linnade elektritransport lakkas töötamast, samuti peatati kõik teenused, mida ei peetud vältimatult hädavajalikuks. Kodudesse anti elektrit vaid paariks tunniks päevaks ning elu koondus üle riigi avatud “Võitmatuse punktide” ümber – need on keskused, kus saab laadida elektriseadmeid, juua kuuma teed, kasutada vajadusel arvutit ja soojendada ennast mõnda aega.
See periood elati üle ja riik on suutnud kannatada saanud elektrisüsteeme osaliselt parandada ja detsentraliseerida, ometi on pool Ukraina elektritootmisvõimsusest rivist väljas ning jätkuvate terrorirünnakute tingimustes pole ulatuslikud taastetööd võimalikud. Nõnda pidid tänavu märtsis, mil ilmad olid veel külmad, kannatama sajad tuhanded inimesed Harkivis päevi kestnud külma ja pimedust. Seda samal ajal, mil jätkusid raketirünnakud, kus hukkus kümneid inimesi.
Heita selliste olude jätkudes ette inimestele, kes on veetnud nädalaid või kuid oma ööd pommivarjendites või – kui öine raketi- või droonirünnak tabab ootamatult – näiteks oma korteri tualettruumis (soovituslik reegel: kui varjendisse pole aega minna, olgu iseenda ja vaba õhu vahel vähemalt kaks seina) – riigist lahkumist ja eemale jäämist pikemaks ajaks, on kas kuritegelikult küüniline või kriminaalselt imbetsilne.
Samas on ka selge, et ukraina pagulasi lahkelt vastu võtnud riigid ei arvestanud sõja pika kestvusega. Nõnda puudusid – ja ilmselt puuduvad siiani – plaanid, mida ukrainlastega teha. Muidugi ei tea seda ka pagulased ise. Puutun ise Ukrainas alatasa kokku inimestega, kes on sõja ajal küll riigist lahkunud, et siia tagasi tulla, ja siis võib-olla uuesti minna – et jälle tagasi tulla. Seda sõltuvalt oludest ja vajadustest. Mõlemal pool piiri valitseb ebakindlus ja seda ei saa kellelegi ette heita – sõda ongi ebakindlus.
Ja muidugi kasutavad pagulased meelsasti ära neile osaks saavaid hüvesid. Olgu selleks viisavaba reisimine või sotsiaaltoetused, mida mõned riigid – eelkõige Saksamaa – neile lahkel käel pakuvad. Seda ei saa pahaks panna: kui antakse, siis võta. Muidugi kuritarvitab oma pagulasestaatust ka osa ukraina noormehi selleks, et hoida kõrvale sõjaväkke sattumisest.
See on omaette teema, kuid olgu siinkohal lihtsalt tervitatud Poola initsiatiivi luua Poolas elavatest ukraina pagulastest koosnev Ukraina leegion. Kuuldavasti on algatus leidnud riigis elavate ukrainlaste seas sooja vastuvõtu ning komplekteerimine käib. Juba on ka naaberriik Tšehhi asunud mudeli vastu huvi tundma.
Kuid tulles tagasi algusesse – Ukrainas ei käi sõda ainult riigi idaosas. Ukraina sõdib oma rahvusliku ja riikliku iseolemise eest ning see sõda käib erineva intensiivsusega kogu Ukraina pinnal. Ukrainas ei viibi ühtegi inimest, keda sõda ei puudutaks. Sõltumata sellest, kas viibitakse Ukraina ida-, kesk- või lääneosas, on sõda kõikjal meie ümber.
Sõda on kogu Ukrainas ja kui rindest eemale jäävates linnades valitseb üldjoontes normaalsus, siis on see vaid osaline normaalsus, mille võib iga hetk katkestada järjekordne drooni- või raketirünnak ning sellegi osalise normaalsuse eest makstakse iga päev rindel verega. Arusaadav, et leidub inimesi, kes ei suuda selle olukorraga toime tulla või kes tahavad oma lapsi kasvatada kuskil, kus neid ei ärata öösel õhuhäiresireenide undamine või raketitabamuste plahvatused.
