Vabariik
Sarnased artiklid
Okei, selliseid asju (korralagedusi) juhtub ja mitte tingimata alati Nõukogude Liidu abiga. Ometi on Nõukogude propagandale sellest palju kasu. Kuidas? Alati, kui ametiühing streigib, näeme ajakirjanduses propagandavoogu, kus räägitakse „töötajate õigustest“ ja me kordame seda nagu papagoid: “Ja-jahh, töötajate õigused”. Kelle õigused? Töötajate? Ei, ainus vabadus, mis töötajal on – oma soovi ja tahtmise järgi enda tööd müüa – võetakse talt ära. Kes võtab? Ametiühingute juhid. Neil on piiramatud volitused.
Kui tahan müüa oma tööd mitte 2.50 dollari eest tunnis, vaid kahe dollari eest, pole mul seda õigust, see võetakse minult ära. Ma ju tean, et kui müün oma tööd kahe dollari eest tunnis, on mul konkurentsieelis kuti ees, kes on laisem ja ahnem ning tahab saada tunnis 3 dollarit. Aga mul ei ole vaja kolme dollarit, mul on vaja kahte dollarit. Aga ei, mulle tehakse reklaamikampaaniate kaudu selgeks, et mul on vaja rohkem ja rohkem. Olete te kunagi näinud televiisoris reklaami, mis soovitab tarbida vähem? Ei kindlasti mitte. Olenemata sellest, kas teil on vaja kuuesilindrist autot või mitte, peate te selle ostma ja kiiresti.
Teel siia kuulsin kohalikus raadiojaamas elevil häälega diktorit, kes kuulutas: “Kiirustage! Rutake! Säästke, säästke ja säästke! On sukkpükste väljamüük. Säästke ostes rohkem!”
Muidugi oleks naiivne arvata, et reklaamiagentuuri paneb sellist hullumeelset reklaami tegema KGB. Loomulikult mitte. Aga mida tegime meie, kui ma töötasin APNi heaks, siis ujutasime me toimetusi, üliõpilasorganisatsioone ja usurühmitusi üle marksistlik-leninistliku propagandakirjandusega, mis rääkis töölisklassi õigustatud püüdlustest, paremast elust ja võrdõiguslikkusest.
Võrdõiguslikkus. Just. President Kennedy ütles kunagi: “Me paneme ameeriklased uskuma, et inimesed sünnivad võrdsetena.” Kas inimesed sünnivad võrdsetena? Ei piiblis ega mõnes muus pühakirjas pole sõnagi võrdsuse kohta. Kui te mind ei usu, minge raamatukokku ja uurige ise. Otse vastupidi. Sinu tegude põhjal mõistab Jumal su üle kohut. Oluline on see, mida te teete. See on teie isiksuse väärtus. Te ei saa teha võrdsusest reeglit. Kui soovite olla võrdsed, peate selle ära teenima. Ometi ehitasime oma ühiskonna võrdsuse põhimõttel. Me ütleme, et inimesed on võrdsed. Me teame, et see on vale. Mõned inimesed on pikka kasvu ja rumalad. Mõned on lühikesed, kiilaspäised ja targad.
Kui hakkame jõuga kõiki võrdseks muutma, kui muudame võrdsuse põhimõtte sotsiaalpoliitilise struktuuri aluseks, on see sama, mis maja liivale ehitamine. Varem või hiljem variseb see kokku. Just nii see juhtub. Ja meie, Nõukogude Liidu propagandistid, püüame juhtida teid just selles suunas, kuhu te ise juba teel olete.
“Jah – võrdsus! Inimesed on võrdsed! Võrdsete võimaluste maa!” Kas see on tõsi või mitte? Mõelge sellele. Võrdsed võimalused on võrdsed võimalused nii mulle kui mõnele laisale sullerile, kes tuleb mõnest teisest riigist ja registreerib end kohe sotsiaaltoetusi saama. Ma ei ole kunagi toetust saanud. Vabandust, korra sain küll, kuid ma pole seda kunagi taotlenud. Kolmteist aastat järjest võtsin vastu iga töö. Turvamees, ajakirjanik, taksojuht – mis iganes. Noh, ma olin rahutu, aga mõnele inimesele see ei meeldi. Nad tunnistavad seda. Miks me peaks sellised olema? Miks meil peaks olema võrdsed võimalused? Miks?
Võrdsed võimalused võrdsetes tingimustes – seda küll. Aga me teame, et inimesed on erinevad. Soov silma paista – jah. Eeldusel, et jõuame ideaalis samale tasemele, aga see on kauge ja hüpoteetiline tulevik. Nii, et võib-olla jah. Kuid me teame väga hästi, et isegi parima soovi korral ei saa inimesed olla võrdsed. Miks me peaks näiteks olema võrdsed õigussüsteemis? Minu arvates olen ma seaduskuulekas inimene. Ja kui siia tuleb inimene teisi röövima ja tulistama…
Carteri valitsus importis tuhandeid Kuuba kurjategijaid. See oli teada, et nad on kurjategijad, kuid ometi võeti nad vastu. Kas teie meelest on see õiglane, et minu haigla laboris töötaval Filipiini päritolu abikaasal on Kuuba kurjategijaga samad õigused? Miks?
Ja siiski me kordame nagu papagoid: “Võrdsus, võrdsus, võrdsus!” Ja Nõukogude propagandasüsteem aitab meil uskuda, et võrdsus on midagi ihaldusväärset. Siinse riigi asutajate meelest ei tähendanud demokraatia võrdsust. Demokraatia on hoopis süsteem, kus igal inimesel on võimalus ellu jääda ja aidata üksteist pidevad konkurentsis, aidata üksteist täiuslikumaks muutumise teel. Seda ei juhtu võrdsuses, nagu leiab mõni tore inimene Washington D.C.-s. Ja absoluutne võrdsus eksisteerib näiteks Nõukogude Liidus, see on nii-öelda „võrdsus“. Kõik on võrdselt saasta sees. Välja arvatud mõned teistest võrdsemad poliitbüroos.
Nüüd jõuamegi punkti, kus riik on pea täielikult demoraliseeritud, miski enam ei toimi ning valitseb peataolek selle osas, mis on õige või vale, hea või halb. Puudub võime eristada head kurjast isegi mõni kirikupea võib öelda: “Jah, vägivald õigluse, eriti sotsiaalse õigluse nimel, on õigustatud riikides nagu Nicaragua, El Salvador ja võib-olla ka Rodeesia.” Ja me kuulame seda ja ütleme: “Jah, tõenäoliselt on see tõsi.” Kuid kas see on tõsi? Ei, see pole tõsi. Vägivalda ei saa õigustada, eriti kui seda pannakse toime “sotsiaalse õigluse” nimel, mida meile tutvustavad marksistid-leninistid. Ehk minu endised kolleegid APNist.
Nüüd jõudsimegi sellesse punkti, kus on aeg astuda järgmine samm: destabiliseerimine. Jällegi räägib sõna iseenda eest. See tähistab kõigi suhete, kõigi üldtunnustatud institutsioonide ja organisatsioonide destabiliseerimist teie vaenlase riigis. Kuidas seda teha? Te ei pea saatma KGB agente sildu õhkima. Ei, teie vaenlane teeb seda ise.
Siin on muidugi eri tegevuste rakendamine juba kitsendatud, mitte nii nagu eelmises punktis. KGB avalikud ja nähtavad tegevused oleksid liiga lihtsalt märgatavad. Seevastu[3] pole mingi kuritegu, kui näiteks hiljuti Nõukogude Liitu külastanud professor peab Californias loengu marksismist-leninismist. Keegi ei tule ta ukse taha ütlema, et “Hea küll, härra – te olete vahistatud”. See pole kuritegu. See pole isegi mitte hüpoteetiline moraalne kuritegu riigi vastu. Seega on meie sihtmärk kitsam:s majandus, töösuhted, õigussüsteem. Lisaks sõjavägi. Ja jälle meedia, kuigi laiemas ulatuses ja veidi teistmoodi. Selgitan seda hiljem. Niisiis, põhimõtteliselt keskendume kolmele valdkonnale (9. joonis).[4] [5]
Majanduses toimub läbirääkimiste protsessi radikaliseerumine. Vahepeal suutsime küll teoreetiliselt saavutada mõningaid edusamme näiteks mõlema poole nõudeid objektiivselt hinnata suutvate sõltumatute lepitajate kaasamisega. Kuid nüüd seisame silmitsi radikaliseerumisega. Selles staadiumis ei suuda me olukorra destabiliseerudes isegi enda perekonna sees kokkuleppele jõuda. Mees ja naine ei jõua ühele meelele: mees soovib, et lapsed sööksid laua ääres, naine aga tahab, et laps võiks toas ringi kõndida ega pane pahaks, kui ta toitu põrandale pillab. Abielupaar ei jõuagi ilma tülitsemata kompromissini.
Ka naabrite vahel on konstruktiivset kompromissi võimatu saavutada. Mõned inimesed ütlevad: “Mulle ei meeldi see, et sa kastad oma muru, sest täpselt sel ajal jalutan ma koeraga ja talle ei meeldi, kui ta ei saa hädal käia.” Kompromissi need naabrid omavahel ei leia ja nad pöörduvad halduskohtuniku poole või midagi selles stiilis.
Toimub inimsuhete radikaliseerumine. Kompromisse enam ei saavutata. Muudkui tüli, tüli ja tüli. Normaalsed, traditsiooniliselt heakskiidetud suhtes on katkenud. Õpetajate ja õpilaste suhteid koolides ja ülikoolides iseloomustab tüli. Majanduslikud suhted töövõtjate ja tööandjate vahel radikaliseeruvad üha rohkem. Töötajate nõudmistega ei arvestata enam. Erinevalt näiteks jaapanlastest, kus töötajad on kaasatud otsustusprotsessi, mistõttu neil puudub moraalne stiimul oma ülemustega võitlemiseks.
USA-s on kõik täpselt vastupidi. Mida raskem on võitlus, seda parem. See tundub kangelaslikum. Hiljuti streikisid Greyhoundi bussijuhid (11. joonis), keda sel puhul intervjueerisid paljud USA teleajakirjanikud. Bussijuhid teatasid: “Oo jaa, me teeme midagi toredat!” Nad mõjusid väga julgetena ja tundsid end kangelastena. Oli üks perekond, kus pereisa oli bussijuht. Nemad otsustasid protestiks oma ülemuste vastu kuskil metsas piketeerida. Ja neid esitleti publikule kui kangelasi ja toredaid inimesi. Näete? Reisijate ja streikijate ning piketeerijate ja reisijate vahelisi kokkupõrkeid esitletakse millegi normaalsena.
Kümme, viisteist või kakskümmend aastat tagasi oleksime olnud kohkunud. Oleksime küsinud: “Miks? Miks? Miks nii palju vihkamist?” Nüüd me ei ole kohkunud. Me ütleme hoopis: “Noh, see on tavaline.”
Radikaliseerumine, mõnikord ka militariseerimine, nagu selgitasin, on juba samm edasi. Inimesi tulistatakse: nüüd surutakse seda läbi ka seaduse ja korra kontekstis, kus inimesed on tavaliselt oma konfliktid ise rahumeelselt lahendanud. Nüüd jõuavad kohtusse ka kõige tühisemad asjad. Me ei suuda enam oma probleeme ise lahendada. Ühiskond tervikuna muutub üha antagonistlikumaks nii indiviidide, inimrühmade kui ühiskonna kui terviku tasandil. Meedia vastandab end ühiskonnale laiemas mõistes. Ta on reaalsustaju kaotanud, võõrandunud.
Selles staadiumis tulevad mängu “uinuvad agendid“, kellest oli juba varem juttu. Need võivad olla kas USA-st või mõnelt arengumaalt pärit noorad, kes õpivad näiteks Lumumba ülikoolis ja saadetakse pärast tagasi koju. Või kui nad juba viibivad USA-s või mõnes muus asukohariigis ning alustavad siis ühel hetkel tegevust ehk ärkavad. “Uinuvad agendid” magasid võib olla 15-20 aastat. Nüüd saavad neist mõne rühmituse, propagandistid või muidu silmapaistvad avaliku elu tegelased. Nad tegutsevad, sekkudes aktiivselt poliitilisse protsessi.
Võtame homoseksualisti: viisteist aastat tagasi tegeles ta oma räpaste tegudega ega huvitanud kedagi. Nüüd on ta poliitika keskmes ning nõuab tunnustust, austust ja inimõigusi. Ta asub juhtima suurt hulka inimesi ning toimuvad vägivaldsed kokkupõrked tema rühma ja politsei või lihtsalt normaalsete inimeste vahel, vahet pole. Mustad valgete vastu, kollased roheliste vastu: polegi tähtis, kuidas jagunemine täpselt toimub.
Paljudest KGB heaks töötavatest “uinuvatest agentidest” saavad destabiliseerimise protsessi juhtudeks. See ei tähenda, et seltsimees Andropov saatis seltsimees Ivanovi USA-sse. Vastav tegutseja on juba siin. Tihtipeale on ta USA-s lugupeetud kodanik. Mõnikord saab ta eri fondidelt mingi püha ürituse eest võitlemiseks raha. Ta võib võidelda näiteks inimõiguste, naiste õiguste, laste või vangide õiguste eest. Ja on kaastundlikke ameeriklasi, kes talle raha annetavad.
Destabiliseerimise protsess viib tavaliselt otse kriisini. Kuna ise tegutsesin arengumaade suunal, siis olen selles osas pädev. Seal algab protsess sellest, kui varisevad kokku seaduslikud võimuinstitutsioonid ja ühiskondlik struktuur. Need ei toimi enam. Selle asemel istutatakse ühiskonda kunstlikke organisme nagu näiteks organisatsioone ja igasuguseid komiteesid, mida keegi pole valinud. Rääkisin neist varem: sotsiaaltöötajad, keda rahvas pole valinud, meedia, kes on ise end arvamusliidriks tituleerinud ja mingid imelikud rühmitused, kes väidavad end teadvat, mis suunas ühiskond peaks liikuma. Tavaliselt nad muidugi ei tea. Neid huvitab ainult see, kuidas koguda annetusi ja müüa omaenese leiutatud ideoloogiat – ideoloogia ja religiooni segu.
Sellised ongi kõik need kunstlikud organid, kes haaravad võimu. Kui neid seejuures takistatakse, haaravad nad võimu jõuga. Iraanis näiteks tekkisid revolutsioonikomiteed. Millise revolutsiooni? Revolutsiooni veel ei olnud. Aga komiteed juba olid. Neil oli nii seadusandlik, täidesaatev kui ka kohtuvõim. Kõik ühe poolintellektuaali, mõnel muul juhul aga Harvardi või Berkeley lõpetanu käes. Selline naaseb oma koduriiki ja arvab siis, et teab vastuseid kõigile ühiskondlikele ja majandusprobleemidele.
Kriis tekib siis, kui ühiskond ei suuda enam produktiivselt toimida. See variseb kokku. Seetõttu ootab ühiskond päästjat. Usuühendused ootavad messia tulekut. Töölised ütlevad, et meil on pere toita – antagu aga tugev valitsus, olgu pealegi sotsialistlik ja tsentraliseeritud, ta peaks tööandjad paika panema ja laskma töölistel tööd teha. Me oleme väsinud streikimisest ja kõigest muust. Me vajame tugevat inimest ja tugevat valitsust. On vaja liidrit, päästjat! Rahvas on ootamisest tüdinud. Ja siin me olemegi: meil on päästja. Tuleb ta siis kas kuskilt välismaalt või on see hoopis rühm vasakpoolseid marksiste. Sõltumata sellest, kuidas nad end nimetavad – olgu nad sandinistid, mingid vaimulikud, nagu piiskop Murozewa Zimbabwes – on asja olemus alati sama. Ta on “päästja” ja ta teatab: “Nüüd ma juhin teid!”
Meil on nüüd kaks võimalust: kodusõda või invasioon.
Näete, kuidas see käib? Me kõik teame, mis on kodusõda. Parim näide on Liibanon. Kodusõda, mis tekitati Liibanonis kunstlikult Palestiina Vabastusorganisatsiooni sinna üle viimisega. Invasioon jällegi oli paljudes teistes riikides, näiteks Afganistanis. Või nimetage mulle ükskõik milline Ida-Euroopa riik, mille on okupeerinud Nõukogude armee. Tulemus on sama.
Siit omakorda järgmine etapp on normaliseerimine. “Normaliseerimine” on muidugi väga irooniline sõna. See on pärit 1968. aasta Tšehhoslovakkiast. Siis kuulutasid nii Nõukogude propagandamasin ning koos temaga ka New York Times olukorra riigis normaliseerituks. Tankid olid liikunud Prahasse, seega polnud enam Praha kevadet, polnud vägivalda. Normaalne. Normaliseerimine.
Sellest hetkest ei vaja ühiskonna isehakanud valitsejad enam mingit revolutsiooni. Neil pole vaja enam mingit äärmuslust. Seega alab vastupidine protsess destabiliseerimisele. Sisuliselt on see riigi stabiliseerimine jõumeetodil. Kõik teele jäänud “uinuvad agendid”, aktivistid, sotsiaaltöötajad, liberaalid, homoseksuaalid, professorid ning marksistid-leninistid kõrvaldatakse, mõnikord füüsiliselt. Nad on oma ülesande täitnud. Neid pole enam vaja. Riigi uued valitsejad vajavad stabiilsust ja rahu, et olukorrast kasu lõigata.
Revolutsionääre pole ole enam vaja. Täpselt nii on läinud mitmes riigis. Bangladeshi mäletate? Seal leidis aset instrumentaalne kriis. Esialgu juhtis riiki Sheikh Mujibur Rahman. 1971. aastal oli ta Rahvapartei ehk Awami Liiga juht. Ta kandis Stalini moodi vuntse ja käid mitu korda Venemaal. Viie aasta pärast lasid ta enda endised kolleegid, marksistid, ta maha. Rahman oli oma ülesande täitnud.
Afganistanis juhtus sama asi kolm korda järjest. Kõigepealt Taraki, siis Amin, nüüd on Babrak Karmal peaminister. Nad tapsid üksteist järjestikku just siis, kui eelmine oli oma ülesande täitnud. Esimene demoraliseeris riigi, teine destabiliseeris, kolmas viis selle kriisi. Hüvasti, seltsimehed!
Sama juhtus hiljuti Grenadas. Marksist Maurice Bishopi tappis Austin. Mis ta nimi oligi? Igatahes oli ta mingisugune kindral – samuti marksist. Nii et rohkem revolutsioone, palun! Nüüd aga normaliseerume. Nüüdsest pole enam ei streike, ei homoseksuaale, pole enam naiste ja laste vabadusi. Vabadust pole üldse. Hea, kindel ja demokraatlik vabadus proletariaadile.
Selle protsessi tagasipööramine nõuab tohutut pingutust. Kui praegu pidi USA õõnestusprotsessi vältimiseks tungima Grenadasse, siis paljud ütlevad: “Poisid, see pole hea! Väga inetu on tungida kallale sellisele ilusale saarele nagu Grenada.” Aga miks te siis ei teinud midagi siis, kui vasakpoolsed alles alustasid? Kas grenadalased ise tahtsid sissetungini viinud arenguid? Väga küsitav. Esiteks ei teadnud nad, kes on Maurice Bishop. Tema nimelt võttis võimu ise. Aga ei, me lasime asjadel areneda omasoodu kuni kriisi ja normaliseerimiseni ning alles siis otsustas USA tungida Grenadasse, avastades ühtäkki, et saar hakkas tasapisi muutuma Nõukogude Liidu sõjaväebaasiks. Muidugi oli sissetung äärmuslik meede ja mul on väga kahju, et merejalaväelased pidid kaotama vist seitseteist elu. Väga halb. Miks ei peatatud protsessi enne kriisi kujunemist? Intellektuaalid ei lubanud. See on ju sekkumine teise riigi siseasjadesse. Intellektuaalid on väga häiritud USA sekkumisest Ladina-Ameerika siseasjadesse, samas kui neid ei sega üldse Nõukogude Liidu sekkumine.
Nii et protsessi sellest punktist tagasipööramiseks on alati vaja sõjalist jõudu. Mingi muu jõud seda protsessi tagasi pöörata ei suuda. Vaid mõni hetk varem ei oleks see nõudnud USA sõjalist sekkumist, vaid lihtsalt sekkumist, jõulist käitumist. Nagu näiteks Tšiilis. CIA isegi ei varjanud seda, et nad aitasid takistada väljastpoolt saabuval päästjal tulla võimule ning lasta tal riik destabiliseerida ja vallandada kodusõda.
Pigem tuleb parempoolseid konservatiivseid jõude rahaliselt või muude vahenditega toetada ja hoida riik stabiilsena, mitte lasta vallanduda kodusõjal või välisjõudude invasioonil. “Oh, ei!“ teatavad liberaalid, “Kongressi otsus eraldada raha CIA varjatud tegevusteks on ebaseaduslik.” Aga miks ometi? Kas peaksime ootama, kuni normaliseerimise etapil maandub Los Angelese lennujaamas Nõukogude tankidessant? Ometi saab nüüd, destabiliseerimise faasis, protsessi tagasi pöörata. Ja see polegi nii raske. Pole vaja isegi CIA-d. Teate, mida on vaja? Üksikute tegelaste vabaduste piiramist. Näiteks nende väikeste rühmituste vabadusi, kes on end ise kuulutanud ühiskonna vaenlaseks. Nii lihtne see ongi. „Oh, ei!“ hüüavad selle peale ajakirjandus ja liberaalid, „See on vastuolus USA põhiseadusega. Kuidas me saame jõuga võtta kurjategijatelt kodanikuõigused? See pole hea!” Nii et las jääda. Kui tahate, et kurjategijatel oleks kodanikuõigused, siis laske edasi, viige riik kriisini. Kuid ometi on veretu viis olemas: piirake õigusi.
Ma ei arva, et nad tuleks vangi panna. Ei, ei. Ma ei räägi sellest, et saadaks kõik San Francisco geid koonduslaagrisse. Ärge lihtsalt laske neid võimu juurde. Ärge valige neid. Olgu see kas omavalitsuse, osariiklik või föderaalne tasand. Ameerika valijale tuleb pähe raiuda, et võimu juurde pääsedes muutub selline inimene vaenlaseks. Ärge kartke sellist sõnakasutust. Ta on vaenlane. Ja kui ta veel ei ole, siis ta muutub selleks. Hiljem muidugi lastakse ta maha. Aga ta on vaenlane.
Teete kõigile suure teene, kui ei lase tal muuta oma haigeid ideid poliitiliseks kapitaliks ning saada mõjuvõimsaks isikuks. Teatud vabaduste piiramine takistaks ühiskonna libisemist kriisi ja tooks ta tagasi destabiliseerimise protsessist. Näiteks ametiühingute monopolistliku jõu piiramine päästaks majanduse kokkuvarisemisest.
Kehtestage seadused, mis takistaks äriühingutel vägistada ühiskonna mõistust ning sundida neid muudkui tarbima. Ühelgi äriühingul pole õigust sundida kedagi rohkem ostma, kui inimene ise soovib. Selle kohta peab olema seadus. Tahad oma autot reklaamida? Okei. Kuid mitte ühtki vihjet selle kohta, et osta kohe ja säästa raha. Inimeste tarbima sundimine peaks olema ebaseaduslik.
Enne kõige selle algust tundis ühiskond enesepiiranguid. Enesepiirangud olid kiriku ja usu asi, jutlustajad ja kirikupead ütlesid meile, et materiaalsed asjad pole head, see pole inimese peamine elu eesmärk, peab olema midagi muud. Tõepoolest ei ela me ju selleks, et tarbida rohkem deodorante. Peaks olema siiski midagi igavikulist. Kui juba selline keerukas organism nagu inimkeha loodi, siis peab sellel olema mingi suurem eesmärk.
Destabiliseerimist on lihtne vältida, piirates ahnete ettevõtete väikest vabadust, mis lubab muuta neil inimesi soovimatute kaupade ja teenuste tarbijaks. Nad muudavad teid masinateks, ussikesteks. Sest on olemas sisend ja väljund. Kui kaua peab tänapäeval keskmine kodumasin vastu. Vähem kui aasta. Miks? Kus on meisterlik käsitöö? Ettevõtjal on lihtsalt vaja, et ostetaks rohkem.
Destabiliseerimise protsessi oleks võimalik kergesti ohjata, kui ühiskond kas omal tahtel või juhtide veenmisel jõuaks mõtteni enesepiiramisest. See on keeruline, sest me tahame tarbida aina rohkem. Siiski tuleb sellega tegeleda, kui me ei soovi jõuda olukorda, kus, nagu öeldakse Venemaal, “kui Saharasse kunagi jõuab kommunism, siis tekib seal liivapuudus”. Me peaksime oma ootusi selles osas piirama enne, kui on liiga hilja. Paraku ei kipu me seda tegema.
Demoraliseerimise protsessi on tegelikult üsna lihtne tagasi pöörata. Esiteks piirata propaganda sissetungi – see on kõige lihtsaim asi. Piiramatult ja kontrollimatult imporditav Nõukogude kirjandus. Nõukogude ajakirjanikud ja agitaatorid saavad omajagu USA telekanalites eetriaega. See tuleb peatada. Ja see pole raske. Nad isegi ei solvuks. Tegelikult hakkaks nad isegi Ameerikast rohkem lugu pidama. Kuid siis ilmub mu endine kolleeg Vladimir Pozner “Nightline’i” ja Ted Koppel küsib: “Noh, Vladimir, mis sa sellest arvad?” Ja mida ta saabki arvata? Ta on propaganda tööriist ning ta arvab seda, mida tema sõber Andropov käsib arvata. Ta on lihtsalt Nõukogude režiimi selgekõlaline ja meeldiv hääl. Ja Ted Koppel paneb teid samal ajal uskuma, et mu sõber Pozner mõtleb ja arvab midagi ise.
Demoraliseerimise protsess ei pruugi alata just sellest punktist. Riik, mida püütakse allutada aktiivsele ja mittevägivaldsele õõnestamisele, näiteks takistab välisideoloogia importi. Ma ei soovi, et Ameerika järgiks vana Jaapani mustrit: ei pea maha laskma iga välismaalast, kes läheneb USA pühale riigipiirile. Kuid kui ta üritab müüa teile millekski säravaks maskeeritud prahti, peate talle ütlema: “Tänan, aga meil on oma praht juba olemas.” Kui ühiskond on piisavalt tugev, julge ja teadlik, et peatada välismaiste ideede import, saab kogu sündmuste ahela ära hoida.
Käisin hiljuti Filipiinidel ja olin šokeeritud, kuidas suurtes linnades nagu Manila kuulavad lapsed kõrvulukustavalt valju muusikat. Hea muusikamaitsega inimesed, kelle traditsioonid ulatuvad kaugele minevikku ja kellele on omased toredad etnilised meloodiad, mida hispaanlased tutvustasid neile kaks-kolm sajandit tagasi – täpne aeg on meelest läinud – on järsku hakanud kuulama raadiost täisvõimsusel täielikku saasta. Miks?
Veetsin mitu aastat Indias ning jälgisin mõne Hollywoodi filmi seansilt väljuvate indialaste reaktsioone. Nad ei suutnud aru saada, miks ameeriklased lõhuvad nii palju oma ilusaid ja läikivaid autosid, tehes teinekord lausa iga viie minut tagant. Ja kuidas saab olla nii, et nad tapavad teineteist poole miljoni dollari pärast? Ja kas on tõsi, et nad on totaalsed seksihullud? Kas kujutate endale ette filmi, kus paaritumine toimub igal hetkel ja seda näidatakse sellises riigis nagu India – või Pakistan – kus on pikaajaline traditsioon selle privaatse nähtuse delikaatseks käsitlemiseks?
Ja USA ootab, et need inimesed peaksid Ühendriikidest lugu? Mitte mingil juhul. Jah, muidugi vaatavad nad filmi ja on isegi valmis maksma selle eest viis ruupiat. Kuid kinost lahkudes ütlevad nad oma lastele: “Ärge austage ameeriklasi, ärge olge nagu ameeriklased.”
Demoraliseerumise protsessi, nii ekspordi kui ka impordi kujul, saab siin peatada ühe väga olulise sammuga. Ei ole vaja saata Washingtonist välja kõiki KGB agente. Kõige raskem ja ühtlasi kõige lihtsam viis sellega võidelda, on tuua ühiskonda tagasi religioon. See on midagi, mida ei saa puudutada, süüa ega selga panna, mis aga ometi valitseb ühiskonda, paneb selle liikuma ning säilitab seda.
Nõukogude arvutiteadlane Igor Šafarevitš, kes ei olnud religiooniga seotud inimene, tegi põhjaliku uurimistöö sotsialistlike riikide ajaloo kohta. Ta defineeris sotsialistliku või kommunistliku riigina iga riiki, kus on tsentraliseeritud majandus ja hierarhiline võimustruktuur. Oma uurimistöös leidis ta või pigem juhtis tähelepanu asjaolule, et tsivilisatsioonid nagu Mohenjo-daro Induse orus, Egiptus, maiad, inkad ja babüloonlased hävisid ning nende kultuurid kadusid just siis, kui nad kaotasid usu. Nende riikide lagunemine ja hääbumine oli otseselt seotud usu kaotusega. Tänapäeval on neist tsivilisatsioonidest jäänud vaid mälestus.
Nii et ideed liigutavad ühiskonda ja hoiavad inimkonda ühiskonnana. Jumala intelligentsete, moraalsete agentidena. Faktid, tõde ja täppisteadused ei pruugi seda teha. Kogu meie keerukas tehnoloogia ja arvutid ei takista ühiskonda lagunemast ja lõpuks välja suremast. Kas olete kunagi kohanud inimest, kes ohverdaks oma elu ja vabaduse selle tõe nimel siin: 2 x 2 = 4? Ometi on see ju tõde. Ma pole kunagi kohanud inimest, kes ütleks: “See on tõde ja olen valmis selle kaitsmiseks laskma end hukata.” Kuid miljonid ohverdavad oma elu, vabaduse, mugavuse selliste asjade nimel nagu Jumal, nagu Jeesus Kristus. Nii mõnedki märtrid Nõukogude koonduslaagrites surid, ja nad surid rahulikult, Jumala ja Jeesuse nimel – erinevalt neist, kes karjusid “Elagu Stalin!”, teades vägagi hästi, et ta ei pruugi ju tegelikult kuigi kaua elada. Miski, mis ei ole materiaalne, paneb ühiskonna liikuma ja aitab tal ellu jääda. Ja vastupidi ka. On neid, kes ütlevad “Kaks korda kaks võrdub neli” on tõde, kuid Jumal ja Jeesus väljamõeldis, ometi sureme me hetkel, mil teeme “kaks korda kaks võrdub neljast” oma elu ja eksistentsi juhtmõtte.
Seega on vastus ideoloogilisele õõnestamisele üllatavalt lihtne. Ei ole vaja kedagi maha lasta ega suunata rakette Andropovi peakorteri suunas. Iseendal peab lihtsalt olema usku, et vältida õõnestustööd. Teiste sõnadega: ärge olge õõnestamise ohver, ärge olge see, kes üritab judos kedagi lüüa, kuid satub hoopis ise vastase haardesse. Ärge lööge niimoodi, lööge oma vaimujõu ning moraalse üleolekuga. Kui teil ei ole neid omadusi, on viimane aeg need välja arendada. See on ainus vastus. Ja ongi kõik.
