Vabariik
Sarnased artiklid
Priit Karumaa | Et mõista Venemaa jõujooni, peame heitma pilgu riigi peamistele institutsioonidele ja vaatama, kuidas need toimivad ning milline on nende roll võimupüramiidi säilitamisel.
Partei Ühtne Venemaa
Partei hüüdlause “Tugev president – tugev riik” väljendab kõige paremini impeeriumi stiilis valitsemist Venemaal. Sisuliselt võetakse enamik riigile olulisi otsuseid vastu kuskil kuluaarides, ilma et need läbiksid demokraatlikule riigile omaseid protseduure. Teiseks riigi omapäraks on demokraatlike institutsioonide matkimine. Neid kasutades hoitakse riiki kontrolli all kolme meetodi abil. Nendeks on: kontroll majanduslike ressursside üle, kontroll ühiskondliku arvamuse üle ning kontroll jõustruktuuride üle. Viimased hoiavad omakorda ohjes kõiki ülejäänuid.
Ühtse Venemaa partei loodi 2001. aasta 1. detsembril, kuid riigis domineerivaks sai ta aastatel 2004-2007. Samal ajal võeti vastu poliitiliste parteide seadus, mis näiteks keelas valimisliitude loomise, kaotas ühiskondliku kontrolli valimistel ning määras valimiskünniseks 7%. Samuti võeti rahvalt võimalus valida kohalike omavalitsuse juhte, neid hakati määrama otse Moskvast kohalike parlamentide abil. Sellest hetkest kadus Venemaa opositsioonil igasugune võimalus tulla võimule valimiste teel.
Ühtne Venemaa koosneb regionaalsetest, kohalikest ja piirkondlikest osakondadest, kes tegutsevad oma põhikirja alusel. Partei kõrgemasse nõukokku kuulub kogu Venemaa poliitiline eliit.
Venemaa Riigiduuma
Riigiduuma on Venemaa seadusandlik organ. Koos Föderatsiooninõukoguga moodustab ta Venemaa parlamendi ehk Föderaalassamblee, mis on seadusandliku võimu kõrgeim organ. Seega koosneb Venemaa parlament kahest kojast, Föderatsiooninõukogust (ülemkoda) ja Riigiduumast (alamkoda).
Riigiduumat juhib esimees, kellele alluvad asetäitjad. Esimees, asetäitjad ja fraktsioonide esimehed moodustavad üheskoos Riigiduuma Nõukogu, kes vastutab organisatoorsete küsimuste eest. Riigiduumas tegutsevad komiteed ja allkomiteed, saadikute fraktsioonid ja ühendused, seadusandluse valdkonna küsimuste lahendamiseks moodustatakse tihti erikomisjone.
Riigiduuma on koht, mis on loodud etendama aktiivset õigusloomet. Selge, et duumasaadikud teostavad neile kuskilt ülalt suunatud ülesandeid ning reaalselt on nende vabadus üsna piiratud. Samas pakub duumasaadikuks olemine mõnusat äraelamist, teatud positsiooni ühiskonnas ning võimalust teha edasist karjääri. Sellest on ka tingitud paljude eriti usinate saadikute kohati väga kummalised ideed ja initsiatiivid: nii üritavad nad leida tunnustust kõrgemal, lootuses liikuda karjääriredelit pidi ülespoole.
Föderatsiooninõukogu
Föderatsiooninõukogus on esindatud kõik Vene Föderatsiooni subjektide saadikud, kusjuures iga subjekti esindab üks seadusandliku ja üks täidesaatva võimu esindaja ehk senaator. Teoorias peaks see tagama regioonide huvide esindatuse kõige kõrgemal tasemel. Nõukogu peamine ülesanne on Riigiduumas vastu võetud seaduseelnõude läbivaatamine ja kooskõlastamine enne nende edastamist presidendile kinnitamiseks. Ühtlasi on sel organil pädevus kõrvaldada võimult teatud kõrgeid riigiametnikke. Töö toimub komiteedes ning perioodiliselt luuakse ajutisi komisjone ja nõukogusid.
Julgeolekunõukogu
Erinevalt eelnevalt mainitud organitest pole Julgeolekunõukogu operetlik asutus, kus lihtsalt sõnastatakse ülevalt tulevaid käske, vaid reaalselt funktsioneeriv riigiorgan, mis teeb tihedat koostööd presidendi administratsiooniga. Julgeolekunõukogu roll hakkas kasvama alates 2012. aastast ning muutus veelgi olulisemaks seoses relvakonflikti algusega Ukrainas. Vastavalt põhikirjale Julgeolekunõukogu “valmistab ette Vene Föderatsiooni Presidendi otsuseid Venemaa arengustrateegia osas, tagab isikute, ühiskonna ja riigi eluliselt oluliste õiguste kaitse sisemiste ja väliste ohtude eest ning viib läbi ühtset riiklikku rahvusliku julgeoleku poliitikat.”
Putin kui Venemaa president on Julgeolekunõukogu esimees ning kõik nõukogu liikmed määrab ta isiklikult. Nõukogus on olemas alalised liikmed ja liikmed, kelle president nimetab ametisse kindlaks tähtajaks. Ligi pooled nõukogu alalistest liikmetest on kas KGB või FSB taustaga.
Föderatsioon või mitte?
Kuigi kirjeldatud institutsioonid on omamoodi muljetavaldavad, on ilmselt igal selle artikli esimest osa lugenutel juba tekkinud küsimus, kas Vene Föderatsiooni näol on ikka päriselt tegu föderatsiooniga või mitte. Nägime ju, et enamik põhiseaduslikke institutsioone täidavad oma rolli vaid formaalseid ja isegi siis ollakse eelkõige Putini ja tema lähikonna, mitte aga riigi ja konstitutsiooni teenistuses.
Vaadates olukorda regioonide tasemelt, on kaotanud igasuguse sisulise kaalu ja tähtsuse kõik need institutsioonid, mis peaksid kaitsma föderatsiooni subjektide õigusi. Põhimõtteliselt võib muidugi mingi regiooni eliiti kuuluv inimene teha Moskvas karjääri, kuid see eeldab liitumist mõne Kremli torniga. Nii aga pole kõnealune inimene enam seotud oma regiooni ja selle jõukeskustega vaid ta peab loovutama oma lojaalsuse mõnele Moskva rühmitusele. Isegi suundudes tagasi kodukanti, täidab ta seal vaid selle jõugrupi huve, kes ta keskuses enda hulka vastu võttis – vastasel juhul kaotab ta jalgealuse.
Regioonides otsuseid vastu võtvate organite liikmed on kas otse Moskvast määratud “parašütistid”, kellest oli juttu eelmises osas või lihtsalt majanduslikult Moskvaga niivõrd seotud, et nad isegi ei proovi ajada iseseisvat poliitikat või vaielda keskusest tulevate korralduste vastu.
Seega Venemaal küll on formaalsed föderatsiooni tunnused, kuid reaalset omavalitsust pole. Niisiis ei ole põhjust pidada Venemaad föderatiivseks riigiks. Aga milleks siis?
Impeerium?
Äkki tuleks Venemaad kirjeldada kui impeeriumi? Ka meedias on pidevalt juttu sellest, kuidas Venemaa üritab käituda impeeriumina. Hea sellekohane näide on naabrite suhtes teostatav agressiivne poliitika, püüdlus laiendada oma territooriumi ning üldine välispoliitiline toon. Nii on Venemaa ametiisikud korduvalt rõhutanud, kuidas nende silmis on subjektsed ainult suuremad ja tugevamad riigid, teised liigitatakse automaatselt “teenrite” rolli, kelle lojaalsus sõltub kehtivast geopoliitilisest olukorrast.
Impeeriumi mudeliga seostub ka metropoli ja perifeeria ühepoolne suhe. Nominaalselt paljurahvuselises Vene Föderatsioonis eelistatakse venelasi selgelt kõigile teistele. Tõelise impeeriumi kohaselt on teiste rahvaste esindajatel võimalus kuskile jõuda või kellekski saada ainult siis, kui hakatakse venelaseks. Nii on impeeriumimeelse inimese arust Sergei Šoigu venelane. On ta ju teinud karjääri mitte kuskil kauges ja mõttetus Tõvas, vaid Moskvas. Ka on ta selgelt sulandunud impeeriumit teenivate inimeste hulka.
Vene impeeriumile ongi kõik tema territooriumil elavad rahvad olulised ainult siis, kui nad soovivad kuuluda “vene rahva” koosseisu ning tegutsevad metropolis või metropoli huvides. Tõvalane, kes rahulikult oma kodus põhjapõtru kasvatab, ei ole kindlasti venelane ning impeeriumi mõistes on ta näiteks võrreldes tõvalasest ülemjuhatajaga alaväärtuslik.
Eelmainitust tuleneb ka järgmine oluline tunnus – impeerium eksisteerib metropoli huvides ning metropol kasutab kas talle alluvate riikide või endale otseselt allutatud regioonide ressursse nii, nagu õigeks peab. Iseseisvad ja majanduslikult heal järjel olevad piirkonnad ei ole kindlasti soovitatavad.
“Vene maailma” pankrot
Kuigi esmapilgul väga selge, lihtne ning tõepoolest Venemaad hästi defineeriv, on impeeriumi mudelil üks oluline probleem. Nimelt puudub sellel ideoloogia ning impeeriumi kui programmi või sõnastatud mudelit pole olemas.
Olen üsna kaua jälginud Vene meediat ega ole siiani leidnud ühtegi mõistlikku seletust selle kohta, mis on Venemaa ja “Vene maailm”. Aleksandr Dugin üritab seda küll kuidagi seletada, kuid tema selgitused on eklektilised ja ajuvabad.
Tänapäeva impeeriumile toimivat ideoloogiat leida on raske. Selle põhjused on loomulikult ajaloolised. Näiteks ajaloolises faktis, et Venemaa võttis 19. sajandil Euroopast üle korraga nii kodakondsuse põhise rahvuse (rahvas moodustub kõigist inimestest, kel on riigi kodakondsus) kui sünnipärase rahvuse (rahvas moodustub riigi kodanikuks sündinud inimestest) kontseptsioonid. Eraldi võetuna nad toimivad, kuid korraga ei ole neid võimalik kohaldada. Selle mõjul hakkabki “Vene maailma” mõiste ajale jalgu jääma ning kahjustab impeeriumi funktsioneerimist. Paljud mittevene rahvusest venemaalased kannatavad selle ideoloogia läbisurumise tagajärjel ega tunne, et see võiks neile üldse midagi pakkuda. Arvestame siinkohal ka Venemaa venelaste osakaalu pideva vähenemisega. Venemaa rahvaarv väheneb niigi ning taastoodavad end vaid islami kultuuri taustaga rahvad kas loomuliku juurdekasvu või sisserände teel.
Nii pole imestada, et “Vene maailma” kontseptsioon elab läbi kriisi. Metropol kaotab elanikkonda ja kultuurilist mõju, samas kui kasvab mittevene kultuuri kandjatest elanikkond. Muidugi võiks Venemaa ümber kujundada paljurahvuseliseks impeeriumiks kuid see eeldaks föderatiivsete põhimõtete reaalset toimimist, praegu eksisteerivad need siiski ainult paberil. Või vähemalt oleks vaja, et mittevene kultuuri esindajatel oleks mingigi sõnaõigus riigiasjade otsustamisel. Hetkel seda pole. Suhteline autonoomia on olemas vaid Tšetšeenial ja Tatarstanil ning seegi sõltub Putini heast tahtest. Kõik suured mõjurühmad riigis eksisteerivaid vaid korporatiivsel tasandil – neid ühendavad kas tegevusvaldkond või poliitilised huvid, kuid mitte rahvuslik või territoriaalne kuuluvus.
Nõnda ei maksa ka siit mingit “Vene maailma” ei reaalsel ega propagandistlikul kujul otsida. Kusjuures huvitav, et ka Venemaa mõttekojad (näiteks Valdai Klubi) ei ole viimastel aastatel lagedale tulnud ühegi uue ideoloogiat puudutava algatusega. Käiatakse ainult vanu mõtteid. Nii kasutabki Venemaa võimuladvik tihti impeeriumiteemalisi hüüdlauseid, kuid mingit sisu ega kaalu neil pole.
AS Venemaa?
On olemas ka kolmas variant: Venemaa kui suurkorporatsioon. Nagu nägime, ei ole Vene võimuinstitutsioonidel mingit võimu. Võimust on ilma jäetud ka kohalikud omavalitsused. Reaalseid otsuseid võtavad vastu ainult Kremli tornid ehk tegevusvaldkonniti rühmitunud huvigrupid, kes tegelevad maksimaalse kasu teenimise ning selleks soodsa pinnase loomisega. See on kangesti äriühingu moodi. Äkki polegi meil tegu mitte klassikalise riigi vaid suure aktsiaseltsiga?
Muidugi pole selline korporatsioon eriti moodne, vaid pigem kuuluks ta 20. sajandi esimese poole hiliskolonialismi perioodi. Kuid see selleks. Oluline on, et tõepoolest eksisteerib hulk äriühinguid, kes kõik on suure äriühingu AS Venemaa osanikud. Kõik ajavad koos äri, üritavad konkurentidele ära panna ning jagelevad omavahel.
Märkimisväärsest ilmavaatest rääkida ei saa – äärmisel juhul on see pigem katse juurutada mingit korporatiivset kultuuri koos kokkulepitud riietumisstiili ja ühiste joomingutega. Ka suhtumine regioonidesse kui lihtsalt loodusvarade allikasse sobib hiliskolonialismi mustriga.
Tundub tõesti, et Venemaad suure äriühinguna käsitledes muutub pilt veidi selgemaks. See seletab näiteks, miks eksisteerib rahavoogude liikumine ja on olemas tooraineallikad, kuid puudub vajadus tehnoloogiliseks arenguks, väliskaubandust võetakse kui survet konkurentidele ja partneritele ja tooraineallikana kasutusel oleva piirkonna iseseisev ja edukas majanduslik areng on ennekõike oht ärimudelile, mis tuleb kiirelt lõpetada.
Niipea, kui impeerium kaotab ideoloogilise baasi ning otsused võetakse vastu telgitagustes, lakkab see moodustis olemast impeerium ning muutub rahvusvaheliseks korporatsiooniks.
Opositsiooni võimalikkusest Venemaal
Siinkohal jõuame loogilise küsimuseni, kas sellises kohas saab olla opositsiooni. Lühike ja aus vastus on, et ei saa. Tegu on ju äriühinguga, kus otsuseid langetavad aktsionärid. Venemaa opositsioonil aga aktsiaid pole.
Süüvides nähtusesse veidi põhjalikumalt, siis meenutame, et demokraatlikus maailmas on opositsioon nii-öelda kontreliit. Ehk siis kujutab ta endast eliiti kuuluvat jõudu, kellele mingil põhjusel valitsuse poliitika ei meeldi ning kellel on olemas ideed, ressursid, valijad ning ka võimalused millalgi ise valitsuseks muutuda. Milline on selliste jõudude olukord Venemaal?
Vene opositsioonil, olgu ta kui amorfne tahes, on üldiselt tõesti mingid ideed olemas. Manalamees Navalnõi võitles korruptsiooniga. Kommunistid soovivad plaanimajandust ja muid kommunismiga kaasas käivaid elemente. Kas ja kuidas kuulub opositsiooni Hodorkovski, on segane, kuid tema meediagupp paistab silma Venemaa valitsuse kritiseerimisega.
Ka ressurssi on opositsioonil vähemasti teoreetiliselt võimalik hankida. Kommunistid saavad seda riigieelarvest, teiste jaoks aga eksisteerib suur hulk läänes tegutsevaid fonde, kelle käest on võimalik finantsvahendeid muretseda.
Valijaskond on muidugi juba tõsisem probleem. Kui võtame klassikalise Navalnõi tüüpi Vene opositsioonipoliitiku, siis toetab teda keskklassi kuuluv haritud kodanik. Samas on just selliste inimeste osakaal Venemaa elanikkonnas pidevalt kahanenud. Eriti suure löögi sai see 2022. aastal Venemaa läbiviidud osalise mobilisatsiooni ajal. Siis lahkus riigist määramata kuid suur arv (pakutakse 1-1,5 miljonit inimest) just nimelt potentsiaalseid opositsiooni valijaid.
Viimane tunnus, ehk saada võimule, puudub Vene opositsioonil aga täielikult. Seda ei eksisteeri isegi teoorias mitte. Putin on muidugi korduvalt etendanud valimisvõitlust ning muid demokraatiale omaseid elemente. Nii on ta justkui olnud võitluses liberaaldemokraatide juhi Vladimir Žirinovskiga, küll on talle midagi opositsiooni ja konkurendi sarnast pakkunud Ksenia Sobtšak. Ka Navalnõi on pidevalt etendanud aktiivset opositsiooni koos erinevate kummalisevõitu aktsioonidega nagu näiteks keskpäevane või tark hääletamine. Samas on alati olnud ilmselge, et mingit reaalset konkurentsi pole ükski libaopositsionäär kunagi Putinile pakkunud. Kes oleks sellega reaalselt hakkama saanud, on juba ammu füüsiliselt kõrvaldatud.
Ainus jõud, mida võiks tinglikult nimetada Vene opositsiooniks, on hetkel Ukraina poolel võitlevad üksused Venemaa Vabaduse Leegion ja Vene Vabatahtlike Korpus. Neil on vähemasti teoreetiliselt võimalik tulla Venemaal võimule, kui nad näiteks suudaksid relvade abil Putini võimult kukutada. Huvitav on see, et nii Korpus kui Leegion ei ole välismaal viibivatelt Vene nn klassikalise opositsiooni liikmetelt toetust saanud. Pigem suhtutakse neisse negatiivselt. Põhjuseid on erinevaid, kuid tundub, et üks neist on see, et läänes viibivad opositsiooni esindajad tunnevad end igaveste opositsionääride rollis lihtsalt väga hästi. Neile on oluline saada eri fondidelt projektiraha, teenida Youtube’i kanalite pealt, elada “roiskuvas läänes” hästi ja ohutult ning tunda end seejuures vabadusvõitlejana.
Üldse meenutab Vene eksiil-opositsioon paljuski nende Aafrika diktatuuririikidest pärit kolleege. Kumbagi seltskonda ei häiri kodumaal mitte riigikord vaid ainult see kurb asjaolu, et nemad pole selles riigikorras oma kohta leidnud ning suur raha ja mõjuvõim liigub neist mööda.
