Vabariik
Sarnased artiklid
Priit Karumaa | Kremli mõjugruppide vaatlemisel peame lähtuma teatud loogikast. Ehk peame kõigepealt küsima, mis teeb ühiste huvidega inimeste rühmast Kremli torni. Tundub, et selleks peab seltskond vastama vähemalt kolmele tunnusele neljast. Nendeks on:
- võimalus osaleda otsustusprotsessi kõige kõrgemal tasandil ehk grupi esindaja või esindajad peavad suutma suhelda Putiniga isiklikult ilma vahendajateta. Kohtumise peavad nad suutma korraldada ise ning see ei saa toimuda ainult seoses ametikohustuste täitmisega.
- ühine huvisfäär. See võib olla seotud majandustegevuse või ühiselt täidetava funktsiooniga (näiteks energiakandjate müük või osalemine jõustruktuuride tegevuses).
- isiklik ressursibaas, mis võib olla seotud ühise äriga (korporatsioonide ümber tekkinud grupid) või riiklike asutuste kontrolliga (riigipangad, armee ja muud jõustruktuurid).
- ligipääs riigieelarvele. Tõeline Kremli torn peab suutma mõjutada riigieelarvest raha jagamist. Tavaliselt võtab selline grupp riigieelarvet kui osa enda eelarvest.
Ideaalis peaks igal tornil olema veel hulk omadusi, mis aitavad neil stabiilsust säilitada. Nendeks on oma jõustruktuurid, finantsid (äriühingud, raha), poliitiline ressurss (tornist sõltuvate inimeste olemasolu riigiduumas või valitsuses), meedia (rühmitusega seotud meediaväljaanded auditooriumiga vähemalt viis miljonit inimest) ja regionaalne ressurss (tornist sõltuvate kuberneride olemasolu). Olemasolevatel gruppidel pole peaaegu kunagi korraga kõike loetletut ning grupid jagelevad pidevalt omavahel, et parandada omi ja halvendada teiste positsioone.
Kremli kuus torni
Üldjoontes on Kremlis praegu kuus enamvähem selget ja mõjuvõimsat rühmitust või torni. Nad esindavad Venemaa riiklikke prioriteete või arusaamu sellest, mida peetakse oluliseks, kuid tornide olukord pole ei staatiline ega täiesti stabiilne. Need kuus gruppi on:
- jõustruktuuride grupp. Tegu on mitmekihilise rühmitusega, mis seob endas inimesi, kes on tegevad armees, siseministeeriumi struktuurides, eriteenistustes ning kohtute ja kinnipidamisasutuste süsteemis. Grupp on üks mõjukamaid, kui arvestada Venemaa poliitika üsna agressiivset retoorikat. Putini võimuletulekuga saigi sellest grupist Venemaa kõige tugevam rühmitus ning tundub, et seda seltskonda pelgab ka Putin ise, kuna ta ei kiirusta lahendama sellesse torni kuuluvate pisemate rühmituste omavahelisi tülisid, vaid pigem õhutab neid. See peaks ilmselt vähendama riigipöördekatse võimalust, kuna soovi korral oleks just sellel Kremli tornil kõige lihtsam midagi säärast korraldada.
- Tšemezovi ehk sõjatööstuse grupp. Rühmitus tekkis seoses riikliku kontrolli tugevnemisega kaitsetööstuse üle peagi pärast Putini tulekut võimule. Juhtima asus seda Putinile lojaalne inimene, miljardär, FSB kindralpolkovnik, Ühtse Venemaa juhatuse liige ja Venemaa riikliku tehnoloogiahiiu Rostehh peadirektor Sergei Tšemezov.
- Rosnefti rühmitus. Ka see grupp tekkis ühe tööstusharu – naftatööstuse – tsentraliseerimise ning pisemate konkurentide kõrvaldamise tulemusena. Grupp on huvitav selle poolest, et siia kuulub ka üks oligarh, Viktor Vekselberg, kes vahendab rahavoogusid riigieelarve ja Rosnefti vahel. Grupi hiilgeaeg jääb aastatesse 2010-2017, kuna hiljem tekkis Rosneftil väga suuri vastuolusid Gazpromiga ning tundub, et viimased lahendati pigem viimase kasuks. Kuid terav konkurents kahe torni vahel on säilinud siiani.
- Gazprom-Novateki grupp. Üks vanemaid Kremli torne, mis tekkis juba Boriss Jeltsini ajal ja mille moodustavad Gazprom ja Novatek, mis peaksid teoreetiliselt olema teineteise konkurendid, kuid on seda vaid formaalselt. Gruppi kuulub ka üks oligarh, Arkadi Rotenberg, kes ajab äri nii Gazpromi kui Novatekiga.
- Kovaltšukkide grupp on ainuke pererühmitus Putini süsteemis ja selle moodustavad vennad Kovaltšukid koos sugulaste ja äripartneritega. Tekkimise hetkel ei olnud grupil ühtki “aktivat”, mille ümber oleks koondutud, kuid hetkel keskendub rühmitus Rossija pangale. Siiski on grupi mõjuvõimu taga pigem Juri Kovaltšuki ja Putini vaheline isiklik sõprus. Praegu on see kõige laiema haardega rühmitus, mille inimesed tegutsevad ka teiste tornide mõjusfäärides.
- Grefi-Kirienko rühmitus, ehk teisisõnu “tehnokraadid” tekkis Kovaltšukkide rühmituse kaasabil ning ühendab endas kõrgetasemelisi spetsialiste, kelle huvides on riigi tõrgeteta toimimine. Rühma kõige tugevamad esindajad on seotud finantsvaldkonna, samuti üldise planeerimise ja majandustegevuse stimuleerimisega. Kuigi grupp tegutses pikka aega Kovaltšukkide pere filiaalina, on see viimase viie aasta jooksul iseseisvunud, tugevnenud ning on ainus Kremli torn, kes suudab leida pädevaid inimesi erinevatele vastutavatele ametikohtadele lähtudes seejuures objektiivsetest valikukriteeriumitest.
Tornid, mida pole
Kuid nagu öeldud, ei ole Kremli tornid staatiline nähtus. Nii tegutses kuni 2022. aasta kevadeni Putini õukonnas veel üks üsna mõjuvõimas grupp, mida võiks tinglikult nimetada Jeltsini perekonnaks. Selle võtmeisikuks oli Valentin Jumašev kes oli 1996-1997 Jeltsini nõunik massimeedia alal, seejärel 1997-1998 presidendi administratsiooni ülem ning kuni 2022. aastani Putini justkui mitteametlik nõunik, kelle põhiline ülesanne oli tagada kunagistele Jeltsini lähikondlastele uues süsteemis väärika ametikoha või äraelamise leidmine või kooskõlastada nende eraärisid riigi uute juhtidega.
Kuid 2022. aastal saadeti Jumašev erru. Selle taga oli ilmselt mitu põhjust. Esiteks tahtis Putin demonstreerida, et ta ei soovi enam tolereerida ühtki teist “torni” peale nende, mis talle sobivad. Teiseks oluliseks põhjuseks oli muidugi toitumisahelate kokku kuivamine tänu Lääne sanktsioonidele ja Ukraina sõjale, mistõttu polnud enam vajalik ega vajalik toita seitsmendat, nii ehk naa oma aja ära elanud torni.
Viimasena kaotas oma ametikoha Venemaa Kontrollikoja esimehena 2022. aasta mais Aleksei Kudrin. Sellised Jeltsini pere esindajad nagu Mihhail Prohhorov või Oleg Deripaska on aga aktiivsest poliitikast kaugenenud ning eelistavad tegutseda tavaliste ärimeestena.
Eraldi tasub märkida ka Venemaa valitsusjuhi Mihhail Mišustini positsiooni ootamatut tugevnemist 2021. aasta algul. Kuigi Mišustin kasvas välja Kovaltšukkide tornist, olid tal olemas kõik eeldused moodustada iseseisev rühmitus. Sellele tõmbas aga kriipsu peale 2022. aastal alanud Ukraina sõda. Kuna sõda ei kujunenud Putini jaoks eriti edukaks, otsustas viimane riigi ja valitsuse juhtimise ise üle võtta, mis Mišustini tiibu tõsiselt kärpis. Tema pädevused jaotati ümber tehnokraatide ja Kovaltšukkide vahel.
Nagu öeldud, üritab Putin hoida ülal tornidevahelist konkurentsi. Nii on kõigil tornidel oma huvisfäärid väga erinevates majandusharudes ja riigiorganites, mis ei lase välja kujuneda ühelgi täiesti autonoomsel rühmitusel, mis täielikult valitseks ühte või teist riigiorganit või majandusharu. See tekitab pidevaid gruppidevahelisi pingeid, mida Putin kasutab oma võimu kindlustamiseks. Erandiks siin on ehk vaid Tšemezovi kaitsetööstuse torn, mis kontrollib tänu oma valdkonna kitsusele sõjatööstust täielikult ja ainuisikuliselt. Samas seab jällegi valdkonna kitsus ta sõltuvusse kõigist teistest tornidest ega lase muutuda liialt iseseisvaks.
Väiksemad vennad
Peale kuue Kremli torni eksisteerib Venemaal veel sadu huvigruppe, kuid ühelgi neist pole selliseid ressursse, et saavutada eksklusiivsusele pürgivat mõju Putini ja riigi valitsemise üle. Ometi on osa neist siiski märkimisväärse, kuigi Kremli mõttes väikese tähtsusega.
Esimest sellist seltskonda võiks tinglikult nimetada käsutäitjateks. Kõige eredamad selle grupi esindajad on Kadõrov, Netšajev ning enne mässu ja surma kuulus siia ka Jevgeni Prigožin. Neil on ligipääs Putini juurde, nad võivad ise pakkuda vestluse päevakorda teemasid ning suruda oma projekte läbi kõige kõrgemal tasemel. Samas täidavad nad vaid väga kitsaid ülesandeid.
Aleksei Netšajev ja tema partei Uued Inimesed (Новые люди) täidab nn süsteemse opositsiooni ülesannet. Netšajevi eesmärk on kanaliseerida ja hoida kontrolli all nende inimeste aktiivsust, keda saaks tinglikult nimetada liberaalideks. Netšajevit ja Uusi Inimesi üritati aktiivselt kasutada 2022. aastal, mil ta pidi väga ebapopulaarse mobilisatsiooni liberaalsele publikule mingil moel söödavaks muutma. Hakkama Netšajev sellega muidugi ei saanud, sest see oligi põhimõtteliselt teostamatu ülesanne. Mobilisatsioon oli ebapopulaarne isegi väga riigitruude kodanike seas, rääkimata noorematest ja liberaalsematest. Just Netšajevi partei pooldajad moodustasid suurema osa riigist põgenenute hulgast. Nende asjaolude tulemusena on Netšajev liikunud tahaplaanile, kuid ometi säilitab ta suurema jao oma mõjuvõimust.
Ramzan Kadõrov aitab Kremlil hoida häid suhteid üsna mässumeelse ja iseteadva Põhja-Kaukaasiaga ning täidab lisaks sellele veel kodumaise publiku silmis teatud hernehirmutise rolli, kellega annab erinevaid mässumeelseid kodanikke vaos hoida. Ühtlasi on Kadõrov vahemeheks suhtlemisel islamimaadega. Tal on küll suhteliselt kitsas ampluaa, kuid samas on vajadus tema teenete järele pidev. Kadõrovil puudub igasugune ressursibaas ning ühtlasi väga paljud inimesed lihtsalt ei salli teda. Näiteks jõustruktuurid vihkavad teda kogu südamest ja nii sõltubki Kadõrovi võimul püsimine ainuüksi Putini isiklikust soosingust.
Järgmise alagrupi moodustavad “süsteemsed poliitikud”. Siia kuuluvad tuntumad duumasaadikud, duuma fraktsioonide ja komiteede esimehed, poliitiliste parteide (sealhulgas nn opositsiooniliste) liidrid ja tuntud meediategelased. Viimaste all pole mõeldud mitte meediaomanikke, vaid tuntud saatejuhte ja stuudiokülalisi.
Kuigi kogu see seltskond on enamasti hästi tasustatud, neil on igasuguseid sotsiaalseid boonuseid ning nad on igasugu ebameeldivuste eest kindlustatud, täidavad nad siiski vaid käsku ning neil pole vajalikku ressurssi iseseisva poliitika ajamiseks. Siia kuulub näiteks ka Moskva linnapea Sergei Sobjanin, kellel on pealinna juhi ja teiste regioonide kuberneride koordineerijana justkui suur mõjuvõim. Ometi on tema ametiülesanded suhteliselt kitsad ning pädevus piiratud, seega ei saa ta riigis toimuvat kuigivõrd mõjutada.
Viimase grupi moodustab regionaalne eliit ehk otseselt föderatsiooni subjekte juhtivad kubernerid. Enamik neist ei ole sõltumatud vaid teenivad mõne Kremli torni huve, kes on ametisse aidanud. Kõigil Kremli tornidel on omad kubernerid, kes võivad hea teenistuse korral jätkata karjääri Moskvas, kuid muidugi leidub ka suhteliselt sõltumatuid kubernere, kuid neid on vähe. Sõltumata oma lojaalsusest mõnele Kremli tornile, on suurte regioonide esindajad iseenesest juba suhteliselt mõjukad. Ja suurem on selliste kuberneride iseseisvus, kelle regioonis põrkuvad mitme Kremli torni huvid – nii on see Saraatovi oblastis, kus konkureerivad Gazprom-Novatek ja Rosnefti – mida taiplikum kuberner oskab ära kasutada, et ajada nutikalt laveerides iseseisvat poliitikat.
