Vabariik
Sarnased artiklid
Karl Goldberg | Odessa: Venemaa täiemahuline sõda Ukrainasse on lükanud riigi vääramatult lääne kursile. Kuid see ei tule kergelt eriti just väärtusküsimustes, kus Ukraina ühiskond peab keerulistes oludes asuma ümber mõtestama paljusid seni harjumuspäraseks peetud väärtusi. Näiteks iseloomustab see suhtumist seksuaalvähemustesse.
Paljuski oli ja on Ukraina “klassikaline” Ida-Euroopa, kus – tuntud Eesti filmile viidates – “normaalne mees … peksab pedesid raudlatiga” ning naise koht on kas kodus või on tema ülesanne töö kõrvalt hoida korras ka kodu. Seksuaalvähemused sellesse pilti ei mahu ning kuni 24. veebruarini 2022 polnud selles küsimuses ühiskonnas ka märkimisväärset diskussiooni.
Praeguseks on pilt mõnevõrra muutunud. Nimelt peab riik, mis peab elu ja surma peale toimuvat maailmavaatelist heitlust sissetungjaga, suutma selgelt vastata küsimustele, milliste väärtuste nimel sõditakse ja millist homset soovitakse oma kodumaad kaitstes luua.
Vastus on justkui lihtne: sõditakse vabaduse nimel. Vabaduse nimel olla ukrainlane vabas Ukrainas. Kuid asi läheb keeruliseks, kui küsida edasi – milline see vabadus on, kes seda defineerib ja kellele vabadus kehtib?
Need küsimused kerkisid Ukraina avalikkuse ette taas tänavu juuni keskel, mil esimest korda pärast täiemahulise sissetungi algust otsustati pealinnas Kiievis korraldada KyivPride – seksuaalvähemuste rongkäik. 16. juunil oldi loosungite all “Peatage genotsiid ukraina rahva vastu!” ning “Üheskoos võrdsuse ja võidu nimel”. Kui varasematel Pride’idel on Ukrainas alati kohal ka sõjakad vastalised – tihti Paremsektori liikmed – siis tänavu olid protestid vaoshoitumad. Eks neid hoiti muidugi ka politsei abil kontrolli all. Telegrami kanalites kommenteeriti uudist pigem mühatustega stiilis “kas midagi targemat teha pole?”
Asjaosalistele endale oli tegu märgilise ja olulise sündmusega. Nimelt on seksuaalvähemuste õiguste teema sõja varju kadunud ja kui ka eelmisel kevadel jõudis ülemraadasse kooseluseadus, siis sinna see ka jäi – rahvaasemikud on lükanud teadmatusse tulevikku ebamugava küsimuse, mille lahendamist eurointegratsioon justkui eeldab kuid ukrainlaste enamik latentselt vastustab.
KyivPride tõstis teema taaskord avalikkuse ette. Ja seda märgiliselt just seetõttu, et üritusel marssis teiste seas ka tosinkond mundris meest ja naist. Osa neist oli üritust kajastanud BBC sõnul saanud mundri kandmiseks oma ülemalt loa, osa mitte. Igal juhul äratas sõjaväevormis osalemine avalikkuse tähelepanu. “See oleks olnud mõeldamatu 2021. aastal”, nendib väljaanne.
Kuid BBC tõdeb, et hoiakud on muutunud ka laiemalt. Kiievi Rahvusvaheline Sotsioloogiainstituut avaldas tänavu 18. juunil uuringu tulemused, mille kohaselt üle 70% ukrainlastest on seda meelt, et seksuaalvähemuste hulka kuuluvatel inimestel “peaks olema samad õigused kui teistel kodanikel”. Jääb siiski segaseks, mida täpselt mõeldakse, sest sama uuringu kohaselt toetas vaid 28,7% küsitletutest samasooliste kooselu seadustamist (lapsendamisõiguseta), 35,7% oli kooseluseaduse vastu ja 25,6% ütlesid, et ei hooli sellest.
Samas on nii sõda, kui ka tegelikult sellele eelnenud kümneaastane periood pärast 2014. aasta revolutsiooni ehk Väärikuse revolutsiooni, nagu seda Ukrainas kutsutakse, inimeste hoiakuid tõepoolest muutma asunud. Vaikselt, aga visalt.
Sellele järeldusele jõudsid teadlased Oleksi Šestakovskõi, Olesia Trofõmenko ja Maksim Kasiantšuk Ukraina Teaduste Akadeemia Sotsioloogiainstituudi ajakirjas Sociology: Theory, Methods, Marketing avaldatud artiklis “Väärikuse revolutsioon ja LGBT õiguste instrumentaliseerimine: kuidas muutusid hoiakud LGBT inimeste vastu Ukrainas pärast Euromaidani?” Oma uurimuse alguses esitavad nad postulaadi, kas revolutsiooniga seoses kilbile tõstetud seksuaalvähemuste õiguste kaitse võis hoopis tekitada inimestest protesti ja pahameelt, kuid lõpus jõutakse vastupidisele järeldusele. Teadlased tõdevad, et 2013. ja 2016. aastal läbi viidud uuringute võrdlev analüüs näitab, et muutused Ukraina ühiskonna hoiakutes olid võrreldaval lühikesel, kuid ühiskonna jaoks mullistuslikul perioodil tagasihoidlikud, kuid ühemõttelised – hoiakud seksuaalvähemuste suhtes muutusid mõistvamaks.
Seda muidugi suhtelises mõttes ning ka füüsilisi rünnakuid seksuualvähemuste hulka kuuluvate inimeste hulka esineb Ukraina linnades jätkuvalt. Ka diskrimineerimist esineb – töökohal, sõjaväes, avalikus ruumis. Kõike seda lihtsalt pisut vähem kui enne 2014. aastat. Ja kõik sõltub olukorrast ja asukohast – on ju Ukraina-suuruses riigis võimalik leida nii vabameelsusest pakatavaid suurlinna-oaase, kus kõik on lubatud, kui ka väga must-valge ellusuhtumise ja vanatestamentliku moraaliga keskkondi.
Viimased kaks ja pool aastat on seda trendi vaieldamatult kiirendanud. Hea näide on 2022. aasta veebruari lõpust mai keskpaigani toimunud Harkivi kaitselahingud, milles kohaliku seksuaalvähemuste MTÜ Spectrum liikmed olid aktiivsed ja ühiskondlikult nähtavad humanitaarabi jagamisel ning elanike kaitsetahte tõstmisel. Tegu on seda märgilisem, et Harkiv on olnud tuntud vaenuliku suhtumise poolest seksuaalvähemustesse. Kuid vaenlane ühendab.
Selle peale võib küsida, mis saab edasi. Mis saab pärast sõda, kui puudub ühendav vaenlane? Esiteks – vaenlane ei kao kuskile ning niipea ei unusta Ukrainas mitte keegi seda, mille lõppu kahjuks veel nähagi pole. Teiseks on Ukraina käimasoleva sõja ajal sunnitud liikuma läände. Ja mitte tammuma paigal või tegema moe pärast mõne pisikese sammu, millel sisulist väärtust pole, vaid viima läbi ulatuslikke ja sügavale ulatuvaid reforme kõigis eluvaldkondades.
Sellest saadakse ühiskonnas aru – isegi, kui alati ei saada aru, mida kõike see endaga kaasa toob või millised need sammud täpselt on. Veel olulisem on aga see, et arusaam vabadusest – just üksikisiku vabadusest, mis ei kuulu diskuteerimisele – on käimasoleva sõja jooksul olulisel määral süvenenud. Mida brutaalsemalt, jälgimalt ning vabadust jalge alla trampivamalt käitub Venemaa, seda kõrgemalt hinnatakse vabadust Ukrainas. Saadakse aru, et tuleviku Ukraina peab tõesti kuuluma kõigile, seda sõltumata nende seksuaalsetest või muudest eelistustest. Muidugi läheb aega, kuni need arusaamad ka seadusteks saavad, kuid kui inimeste peades on muutused toimunud, on edasine juba vormistamise küsimus.
Samas ei maksa endale teha illusioone – ka asjade vormistamine võtab aega. On näiteks üsna selge, et praegune ülemraada kooseluseaduse küsimuses edasi ei liigu. Nagu BBCga rääkinud rahvasaadik tunnistas, on koosseisu enamus lihtsalt selle vastu, mistõttu seaduseelnõud pole mõtet õiguskomisjonist kaugemale saatagi. Uusi valimisi aga enne relvarahu saabumist keegi korraldama ei hakka.
Teine ühiskonnas oluline tegur on kirik. 85% ukrainlastest peab end kristlasteks, 54% on Ukraina Õigeusu Kiriku liikmed. Eriti nüüd, mil Ukraina Õigeusu Kirik on oma ridu Moskva-meelsetest preestritest puhastanud ning näidanud end igati rahvusliku asja ajajana, on kiriku prestiiž kõrge ning ortodoksikirikute hoiak samasooliste suhete vastu on teadupoolest tauniv kõikjal. Ukraina pole erand.
Kuid ometi – praegune Ukraina on seksuaalvähemuste suhtes mõistvam kui kahe aasta tagune ning kahe aasta tagune Ukraina oli mõistvam kui kümne aasta tagune. Kõikidele eri- ja vastumeelsustele vaatamata valitseb ühiskonnas konsensus: edasi minnakse Euroopasse ja sinna minnakse üheskoos. Olgu sellel teel esinevad raskused ning vajadus nii mõndagi arusaama ümber mõtestada nii suured kui tahes – alternatiivi pole.
