Vabariik
Sarnased artiklid
“Oeh, kuidas ma selle kärpe üle elan?” – “Kliente lihtsalt pole!” – “Täielik apaatia, rahvas on
ära hirmutatud.” – “Noh, kuidagi elab vast ikka ära.” – “Jah, raske on…” – “Tead, ega ma
enam väga ei viitsigi…” – “Valitsus käitub täiesti silmakirjalikult.” – “Ei tea, mis sellest kõigest
saab.” – “Ega enne järgmiseid valimisi küll midagi parane.”
Kümmekond kohtumist, pigistatud viie päeva sisse, ei anna muidugi objektiivset pilti
tänapäeva Eesti elust. Kuid külastades Tallinna esimest korda üle üheteistkümne kuu ja
pidades maha kokkusaamiste maratoni inimestega väga erinevatest eluvaldkondadest,
paistavad mingid mõtted, teemad, hoiakud ja tunded ometi kõigile inimestele nende soost,
vanusest, haridusest ning ametist sõltumata ühised. Ükskõik, kas ma istun maha advokaadi
või juhutöölise, firmajuhi, kultuuritegelase, riigiametniku, ettevõtja, sõjaväelase, ajakirjaniku
või pensionäriga, kipuvad mõned asjad korduma – ebakindlus, rahulolematus,
võõrandumine. Ka nende tunnete allikad on sarnased – majanduse olukord, valitsuse
tegemised ja tegematajätmised, immigratsioon.
Teatud asju on ühe lühikese reisi põhjal võimatu hinnata. Tallinn näeb välja ilus, puhas ja
rikas. “Ära lase ennast sellest petta,” ütleb üks tuttav, kuid mis siin salata: vahepealse aasta
jooksul kerkinud uued kõrghooned kesklinnas ning kenamaks ja mõnusamaks kohendatud
linnaruum loovad pildi rahakast ja rahulolevast elukeskkonnast. Kuid muidugi puudutab see
tõesti peaasjalikult arhitektuuri ja haljastust. Ja kuigi jalakäijate eelistamine paljudes
paikades on mulle kui paadunud kõndijale meeldiv, torkab siiski silma, et liiklusprobleemid ei
ole kadunud kuskile ning sõiduradade kaotamine mõnes kohas ja tervete tänavate
sulgemine autoliiklusele teisal on valik, mille puhul ei ole selge, millist probleemi
lahendatakse – linnavalitsuses valitsevat ideoloogiat arvestades, ilmselt mitte mingit, lihtsalt
rajatakse endale meeldivat võltstegelikkust reaalsuse arvelt. Aga see selleks.
Ilusa linnaruumi muljet kipuvad paraku rikkuma õhtuti kesklinnas kogunevad venekeelsed
noortekambad, kes kaasaskantavatest kõlaritest täie iseenesestmõistetavusega võõrkeelset
valju muusikat mängivad. Samuti tekib mul juba kolmanda linnas viibitud päeva õhtuks mulje
– mis on muidugi pisut utreeritud, saan sellest isegi aru – et eestikeelsed inimesed on
teenindussektori valdavalt hüljanud.
“Aga nii ongi!” teatab üks kultuurisfääris tegutsev tuttav selle peale. “Eesti noored ei viitsi
teeninduses töötada!”
“Järelikult on elu hea,” tõden. Vastuseks kostab mühatus.
Iseenesest ei peaks teenindaja rahvus olema mingi probleem. Paraku ei räägi muukeelsed
teenindajad pahatihti riigikeelt. Ka siis mitte, kui nende poole selles pöörduda. Korduvalt. Nii
läheb näiteks Telliskivi loomelinnakus asuvas Aarde Pagaris, kus minu korduvatele katsetele
kõnetada ettekandjat riigikeeles, vastatakse tuimalt inglise keeles. Tulen sealt tulema ja
lähen naabruses asuvasse vegankohvikusse. Vähemasti arendab see käik minu kui
veganlusse skeptiliselt suhtuva inimese silmaringi – kohvik Nihe pakub suurepäraseid
pagaritooteid ning ka teeninduse üle ei saa kurta.
Riigikeele osas on veel hullem olukord Bolti autodes, mille teeneid kasutan reisi vältel kolmel
korral. Esimesel korral mängib autos valjult Narodnoe Radio ja juht ei tee katsetki suhelda
muus kui vene keeles. Teisel juhul räägib nime järgi ukrainlasest sohver samuti vene keeles,
kuid pigistab sõidu lõpuks vaevaliselt “Aitäh!” läbi huulte. Kolmandal korral teatab
leedulasest noormees inglise keeles ülbelt, et seljakotid peavad minema pakiruumi,
vaevumata oma tagumikku istmelt püsti ajama. Et mul on nüüd juba kiire lennujaama,
viskangi kotid ise pagasiruumi, mille luugi seejärel mõnuga kinni virutan. Sõidu lõpus nõuab
leedukas, et ma ei paugutaks ustega – sedagi inglise keeles. Üks tärn ja ülevaade juhi
käitumisest Boltile lähevad muidugi teele, aga – probleem on ju hoopis muus.
Seda probleemi üksikasjalikult kirjeldamata olgu lihtsalt öeldud, et vestlustest Eesti
inimestega tekib mul pilt, et juba mõnda aega kestab on üsna huvitav olukord. Püsib vaikselt
vinduv majanduskriis, kus samas paljud ei pea väga kartma oma töökoha pärast ja julgevad
veel ka olla valivad. Nii kurdab üks firmajuht mulle, et noored ei taha töötada mitte ainult
teenindussfääris, vaid ka tema kontoriassistent lahkus ametist vaid nädal pärast alustamist:
töö olla liiga raske. Järelikult on valikut.
Jah, on tõesti, selgitab tuttav ajakirjanik – majanduskriis on tabanud Eestit ajal, mil valitseb
terav töökäte puudus ning praegune langus on lihtsalt seda olukorda pisut leevendanud.
Selles olukorras pole imestada, et teeninduskultuur ning keeleseaduse jälgimine on
olematud – ilmselt ei julge ega taha tööandjad midagi sellist nõuda kartuses kaotada needki
inimesed, kes viitsivad näole anda.
Püüan seda selgitada ka oma ukrainlannast elukaaslasele, kes on siiski šokeeritud.
“Kuidas see võimalik on?” ei saa ta aru. “Ukrainas tuleks sellest, kui teenindaja ei oska või ei
taha rääkida riigikeelt, tohutu skandaal.”
Midagi tarka mul vastata ei ole, kuid kui reisi lõpuks küsin, kuidas Eesti meeldib, tõdeb ta:
“Siin on liiga palju venelasi.”
Tõsi ta on.
Kuid jällegi – probleem pole mitte kellegi rahvuses, vaid käitumises.
“Inimesed on lihtsalt nii ära hirmutatud,” räägib mulle kultuurisfääris töötav daam. Istume
Kadriorus ilusas kohvikus, akna taga on sügis oma täies hiilguses – tuul sakutab puudelt
punaseid ja kollaseid lehti. Ma ei vasta midagi ja kuulan edasi.
“Keegi ei julgegi nõuda oma õigusi! Kõik arvavad, et sõnad nagu “emakeel” ja “rahvus”
tähendavad mingit radikaalsust.”
Mühatan midagi ja küsin, et kes siis kelle ära on hirmutanud.
“Kaudselt valitsus. Ja otsesemalt avalikkus, ajakirjandus: vastavalt meelestatud
arvamusliidrid, kes elavad ilmselt mingis oma mõnusas mullis. Kui siis keegi julgeb midagi
kehtiva kursi kohta öelda, tühistatakse ta kohe ära.”
Tuleb naeratav ettekandja – nii siin kohvikus, kui mitmel pool mujal, kuhu satun, räägivad
nad siiski veel riigikeelt – ja toob meie joogid. Tee aurab tassis, ma kuulan edasi.
“Meeleolu on segu apaatiast ja hirmust. Ma ei tea, kuhu see viib või millega lõpeb. Ei saa
välistada Seneca efekti.”
Selle iseloomustamiseks liigutab daam oma vasakut peopesa laua kohal paraleelselt
vasakult paremale ja teeb siis järsu jõnksu allapoole.
“Et kõik läheb, läheb, läheb ja siis ühtäkki… Raske öelda, mis võiks selle küll vallandada.”
Küsin, kas tal mingeid oletusi selle kohta pole
Järgneb õlakehitus.
“No igatahes ei tule see muutus kultuurivallast. See seltskond on liiga ametis oma raha
jagamisega.”
Küsin vestluskaaslaselt, mida ta viimasel ajal lugenud on. Soovitusi ei järgne: “Kõik kipub
kole keskpärane olema.”
Räägime hoopis värskest filmist, kus poolhull kirjandusklassik on tehtud detektiiviks. Ei
pidavat üldse halb olema, lihtsalt inimesed otsivad linateosest midagi, mida seal pole.
“See luuletaja filmis on ju lihtsalt nimi, toredalt hull tegelane, kellega mängida. Jabur, et
keegi ajab taga mingit kirjanduslikku või ajaloolist tõde ja siis pahandab, kui ei leia.”
Pole filmi näinud, aga pean nõustuma.
“No aga millal siis olukord paraneb?” küsin kolm-neli päeva hiljem ühes teises kohvikus
istudes. Akna taga on rahvusooperi kollane maja, teiselt poolt vaatab vastu kunagise
Aadlipanga punasest tellisest torniga fassaad. Tuuli sakutab puulehti. Minu vestluskaaslane
on aastaid poliitilisi arenguid jälginud ning ka poliitikuid nõustanud. Ka tema pole olukorraga
rahul. Ta ohkab korraks, vaatab kaugusesse ja tõdeb, et kuigi oma vigadega, on uus
peaminister vähemalt samm paremuse suunas.
“Aga ega enne uusi valimisi siin küll midagi muutuma ei hakka.”
Nojah, mida oligi arvata.
Paar päeva pärast Eestist lahkumist loen uudistest, et majandus- ja
kommunikatsiooniministeerium soovis maha vaikida konjunktuuriinstituudi uuringu, mis
näitab majanduse kehva seisu. Kui see välja tuleb, asub minister – kelle nime ma kunagi
varem kuulnud pole – avalikkusele seletama, nagu oleks olukord vahepeal muutunud ja
uuring minetanud aktuaalsuse. Tahaks loota, et see tõesti nii on. Selleks ei ole paraku
põhjust.
Karl Goldberg, Tallinn
The form is not published.