Vabariik
Sarnased artiklid
Karl Goldberg | Odessa: Ilmselt pole maailmale jäänud märkamata, et 2022. aasta 24. veeburarist alates peab Ukraina mitut sõda. Või siis sama sõda, aga mitmel rindel. Sõltub vaatepunktist. Pean silmas seda, et sõda Venemaa vastu on sundinud Ukraina ühiskonda alustama ka otsustavat tegevust korruptsiooni, onupojapoliitika ja ringkäenduse vastu. Samuti on Ukraina, mis ei saa enam teha nägu, nagu asuks ta ida ja lääne vahel, lõigates kasu mõlemalt poolt, alustanud sõda kolonialismi vastu. See tähendab, et riigis on asutud nimetama ümber tänavate ja väljakute nimesid, võtma maha ja asendama monumente. Vaimne dekoloniseerimine on tõepoolest rinne sõjas: on ju Venemaa oma eesmärgina sõnastanud Ukraina riikluse ja ukraina rahva hävitamise.
Paraku on tõsi seegi, et Ukraina peab nende asjadega tegelema nüüd, sest magas õige aja maha. Täpsemini: osa Ukrainast magas õige aja maha. Lääne-Ukraina “ukrainastati” kultuurilises mõttes juba 1990ndatel aastatel ning sealt ei leia Puškini ega Tolstoi tänavaid ega “suure isamaasõja kangelaste” – lääne-ukrainlaste silmis lihtsalt okupandid ja mõrvarid – mälestustahvleid või kujusid. Kesk-, Ida- ja Lõuna-Ukrainas on lood teised.
Eriti suure rahvusvahelise kella külge on nüüd sattunud kujude eemaldamine ja tänavate ümbernimetamine Ukraina suuruselt kolmandas linnas Odessas. Juhtiva Saksa päevalehe Frankfurter Allgemeine Zeitung veergudel on lausa alanud selleteemaline debatt. Otsa tegi lahti Suurbritannias tegutsev austraalia ajaloolane Christopher Clark, kelle sulest ilmus 23. oktoobril kirjutis “Nii kahjustab Ukraina ennast ise”, kus autor väitis, nagu keelataks Odessas koolilastel omavahel vene keeles rääkimine ja nagu tahaks Ukraina valitsus kaotada Odessa linnapildist kõik viited vene kultuurile. Kantud ilmselt humanistlikest ideaalidest, kordab see artikkel paraku paljusid Kremli levitatud valesid Ukraina kohta, unustab justkui täielikult käimasoleva dekoloniseerimisprotsessi tausta (Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu!) ning imestab pahaselt, et me ei elagi ideaalmaailmas, kus “inimesed vennastuvad”, nagu luuletas Friedrich von Schiller oma “Oodis rõõmule”.
Juba samal päeval vastas Clarkile Facebookis Saksa ajaloolane, Saksa Demokraatliku Vabariigi ekspert Ilko-Sascha Kowalczuk järgmise sõnadega: “Kallis Christopher Clark, Te kirjutate, nagu ohustaks Ukraina ajaloopoliitika kehtiv trend Odessa tiitlit UNESCO maailma kultuuripärandi kandjana. Te eksite. Sest mitte miski ei ohusta seda sõjaajal täielikult väärtusetut tiitlit enam kui vene föderatsiooni mõrvarlikud ja hävitavad rünnakud sadamalinna pihta, mille elanikest muide kaks kolmandikku on ukrainlased.”
6. novembril vastas Clarkile Frankfurter Allgemeine Zeitungis Müncheni ülikooli Ida-Euroopa ajaloo professor Martin Schulze Wessel – tema artikkel “Mälestusmärgitüli Odessas: Laske kodanikel ise otsustada!” juhib tähelepanu sellele, et olukord ei ole nii mustvalge ning iga ajaloolise isiku mälestust linnaruumis tuleb vaagida eraldi. Samuti juhib Schulze Wessel tähelepanu faktivigadele Clarki tekstis: Odessa monumentide üle otsustab siiski linnavolikogu, mitte Ukraina valitsus, ning et emakeele ja rahvuse küsimus Ukrainas on kaks eri asja.
“Paljud vene keelt kõnelevad ukrainlased,” selgitab Schulze Wessel, “loobusid oma kõnekeelest ja suhtlevad nüüd ukraina keeles”. Samuti küsib artikli autor, kas ei või olla nii, et paljud Odessat ehtivad monumendid sümboliseerivad eelkõige linna elanike endi jaoks Vene imperialismi ja seetõttu soovitakse neist vabaneda?
Nagu öeldud, soovitab Schulze Wessel vaadelda iga monumenti ja selle taga olevat ajaloolist isikut eraldi ning lõpetab tõdemusega, et suurim oht Odessale seisneb jätkuvas ründesõjas Ukraina vastu.
Mida see kõik ütleb? Kindlasti seda, et eemalt on raske mõista kirge ja emotsionaalsust, mis valitseb ellujäämissõja tingimustes viibivas ühiskonnas. Omavahel debatti astunud Lääne-Euroopa autorid kujutavad ette, nagu peaks kultuuriküsimuste üle otsustama rahulikult arutledes, lükates vastava mõttevahetuse ideaalis üldse kaugesse sõjajärgsesse tulevikku. Et käimasolev dekoloniseerimine on tõesti osa sõjast, ei tule Clarkile pähegi. Tema vaade on turistlik – nii toobki ta mängu UNESCO, linnapildi, selle ajaloo. Schulze Wessel mõistab seetõttu selgelt, et eelkõige on ühe linnaruumi kujundamine selle linna elanike asi, kuid temalgi on raske mõista seda, et küsimus pole niivõrd intellektuaalne kuivõrd emotsionaalne ja semantiline. Kolmest ajaloolasest näib sellest vist aru saavat ainult Kowalczuk, kes on ise üles kasvanud Ida-Saksa diktatuuris.
Igal juhul on tegu debatiga, millel ukrainlastel tasub silm peal hoida – nii, nagu avaliku ruumi dekoloniseerimine on rinne käimasolevas sõjas, nii on omakorda selle rinde osa välismaine retseptsioon toimuvale. Ka see pole ebaoluline. Mida paremini mõistetakse välismaal Ukraina kultuuripoliitikat, seda kergem on ka välispartneritele selgeks teha, miks on Ukraina jätkuv toetamine vajalik. Nüüd on see tähtsam kui eales varem.
Ja tegu on ka aruteluga, mille üle tasub järele mõelda Eestis. Miks seisab Tallinna Kanutiaias vene imperialismi ja šovinismi eestkõneleja Dostojevski kuju? Mis on Tartul pistmist Lev Tolstoiga? Kas ükskord juba ei saa midagi ära teha Narva tänavanimedega?
The form is not published.