Vabariik
Sarnased artiklid
Vaatlen pisut lähemalt Ukraina ja tema naabrite läbisaamist ning riikidevahelisi konflikte. Kui Venemaaga on kõik üheselt selge, siis suhted teistega on meie meedias saanud väga vähe ja pigem ühekülgset tähelepanu.
Põhjalikumalt käsitlen järgnevalt Ukraina suhteid Ungari ja Poolaga, kuna just need on riigid, kellega Ukrainal on üsna keerukad suhted.
Lähtun seejuures alati reaalpoliitikast, millest tegelikult lähtuvad pea kõik maailma poliitikud. Kuidas läheb reaalpoliitika kokku ideelisuse, euroopalike või ükskõik milliste muude väärtustega? Kui need väärtused just ei kujuta materiaalseid väärtusi, siis mitte kuidagi. Ma ei hakka arutlema selle üle, kas on see õige või vale – nii lihtsalt on. Kas kahjuks või õnneks, jäägu igaühe enda otsustada.
Orbán
Ungarist on põhjust alustada juba seetõttu, et ka Eesti ajakirjanduses on kombeks sajatada Ungari president Orbánit ning kujutada teda peaaegu Putini põhilise liitlasena. Osaliselt tuleneb see siinsete aktivist-ajakirjanike maailmavaatest, osaliselt elementaarsete teadmiste puudumisest, kuna infot ammutatakse peamiselt „poliitiliselt korrektsetest“ välismaistest väljaannetest.
Samas on Ungari väga huvitav ja adekvaatse info mõttes nii meie kui muude maade ajakirjanduses alaesindatud riik. Nõnda on Ungari-Ukraina suhete mõtestamiseks vajalik teada pisut laiemat tausta.
Siin ei saa üle ega ümber Ungari pikaajalisest peaministrist Viktor Mihály Orbánist. Temast on nii Eesti kui ka maailma ajakirjanduses maalitud pilt kui mingist väikesest Putinist, kelle legitiimsust seatakse kahtluse alla ja keda võrreldakse diktaatoritega. Mis on muidugi kergelt öeldes kummaline. Valimised on Orbán võitnud alati ausalt – selle koha pealt ei oska talle isegi paduvasakpoolsed midagi ette heita. Tõesti, Orbáni väärtused ei lange alati kokku sellega, mida viimase kümnendi jooksul on hakatud nimetama „euroopalikeks“.
Ungari peaministri näol on pigem tegu parempoolse poliitikuga, kes paljude õuduseks üritab veel ajada iseseisvat poliitikat, mis näib maailma üldsuse meelest kohane näiteks Prantsusmaale ja Saksamaale, aga mitte sellisele päkapikule nagu Ungari. On muidugi selge, et Ungari on väike riik ning oma joone ajamiseks on ta sunnitud laveerima suurte jõudude nagu USA, Euroopa Liidu, Venemaa ja Hiina vahel – neid võimaluse korral üksteise vastu välja mängides. Seejuures tuleb see Orbánil välja piisavalt hästi, et tagada oma riigi areng. Unustamata seejuures muidugi ka iseennast.
Võrdluseks: mis on Eesti Vabariigi välispoliitika suunad ja eesmärgid? Vähemasti Kaja Kallase suust kõlanud ainult mingid hägused viited liitlassuhete hoidmise kohta. Ometi on kindlasti ka väikeriigil olemas võimalused oma iseseisva poliitika ajamiseks. Meie puhul on pigem probleem ambitsiooni puudumine ja orjamentaliteet.
Reaalpoliitilisse olukorda süüvides ei ole põhjust kritiseerida Orbáni Ukraina-vastaseid hoiakuid. Eriti veel selle taustal, et samasugust reaalpoliitilist joont ajavaid teisi mängijaid ei kipu keegi kritiseerima. Kui suur on näiteks USAst Ukrainasse tilkuva relvaabi tegelik väärtus? Miks antakse abi alati nii hilja ja nii vähe? USA suudaks kindlasti abistada Ukrainat efektiivsemalt ja tõhusamalt. Lihtsalt puudub poliitiline tahe. USA puhul on see muidugi ka arusaadav – on ju vana tõde, et USA-l pole välispoliitikat, on vaid sisepoliitika, mida välispoliitika vajalikul hetkel vürtsitab. Lisaks on on USA jaoks Venemaa saatus palju olulisem Ukraina omast. Nii soovitakse pigem hoida hõõgumas pikaajalist konflikti, milles Venemaa ei võida ja Ukraina ei kaota, küll aga on Venemaa relvajõud Ukrainas alaliselt hõivatud ning ei suuda kuskil mujal sigatseda.
Rääkides aga Orbani kombineerimisest ja korruptsioonist, siis ilmselt on osa sellest tõsi. Samas näiteks arvestades nn. ühiskondlikku ohtu, sooviks ma pigem lugeda praeguse Euroopa Komisjoni juhi Ursula von der Leyeni tegemistest. Tema kui endise Saksa kaitseministri suhtes sooviti omal ajal algatada isegi kriminaaluurimine, kuna teda kahtlustati mitme miljardi euro vasakule kantimises Bundeswehrile osutatud „konsultatsioonide“ kaudu. Uurimisest päästis ta vaid tööle asumine Euroopa Komisjoni. Lisaks sellele süüdistavad teda Belgia poliitikud vaktsiinidega skeemitamises.
Trianon
Tulles tagasi Ungari juurde, mõjutab kindlasti Ungari riigi ja ungarlaste maailmavaadet 1920. aastal Ungarile pealesunnitud Trianoni rahuleping, millega Ungari kaotas ligemale 60% elanikkonnast ja 72% territooriumist. See oli tõpralik ja ebaõiglane leping. Mingit moraalset õigustust võitjate käitumisel ei olnud, kuna Esimesel maailmasõjal polnud otsest süüdlast. Kui üleüldse keegi, siis kogu oma ajaloo vältel ebaadekvaatselt käitunud Serbia, kelle selja tagant paistsid Vene Ohranka kõrvad. Selge, et keegi ei oodanud nii hävitavat sõda, kuna tolle aja „eksperdid“ olid ühisel arvamusel, et tsiviliseeritud maailmas enam sõdu toimuma ei hakka…
Õnneks hakkab Ungari ühiskonnas vastav meelsus siiski taanduma. Siiski soovitakse Ungari ühiskonnas abistada välismaal elavaid rahvuskaaslasi ning selle pealt on võimalik väga head poliitilist kapitali teenida. See on ka üks põhjus, miks Ungari ja Ukraina vahel on teravad pinged seoses Taga-Karpaatias elava ungari vähemuse ning russiini rahvaga.
Ühelt poolt süüdistab Ukraina Ungarit separatismi toetamises ning oma siseasjadesse sekkumises. Samas on süüdistused on siiani olnud üldsõnalised ning ainuke käegakatsutav asi, mida Ungari taotleb, on Ukrainas elavate ungarlaste kultuuriline autonoomia.
Teravaks on probleemi ajanud ühelt poolt Ungari (mõistetav) ülitundlikkus rahvusküsimuses ning teisalt Ukraina käpardlik riigijuhtumine. Riik on teadupoolest täpselt nii suur, kui ta suudab hõlmata. Hõlmata kultuuriliselt, majanduslikult ja halduslikult. 2014. aasta Euromaidani ning Venemaaga puhkenud konflikti alguses andis Ukraina suutmatus oma riiki hõlmata teravalt tunda.
Ukraina peab end unitaarseks rahvusriigiks, kuid praktikas see siiski ei toimi. Lääne-, Kesk- ja Ida-Ukraina on siiski üsna erinevad. Lääne-Ukraina vaatab pigem tõesti Poola ja kohati Ungari poole, samas kui vähemalt veel kümme aastat tagasi vaatas Ida-Ukraina Venemaa poole. Põhjus on muidugi lihtne: nii Poolas ja Ungaris kui (nii imelik kui see ka pole) Venemaal oli enne 2014. aastat elu oluliselt parem kui Ukrainas. Krimmi poolsaarel polnud aga Ukraina riigi kohalolu kunagi keegi tundnud. See muutiski selle liitmise Venemaaga lihtsaks. Sama võis öelda ka Donetski ja Luganski oblasti kohta. Kindlasti oli oma roll ka Venemaa kihutustööl, kuid ei saa jätta märkimata ka Ukraina enda võimude totaalset huvipuudust nende piirkondade suhtes.
Taga-Karpaatias ungarlased või russiinid, siis ei pruugi nad sugugi olla erilised Ungari fännid. Teatav eristaatus on neile lihtsalt eluliselt vajalik. Näiteks kasvõi selleks, et käia probleemideta tööl Ungaris, kus makstakse mõistlikku palka võrreldes sandikopikatega, mida makstakse analoogse töö eest oma kodumaal (Ungari keskmine palk 2023. a. oli 1315 € kuus, Ukrainas 573 € – Toim.). Lisades siia ka inimliku suhtumise, mille koha pealt Ukraina ei saa kuidagi uhkustada, pole ei Taga-Karpaatia ungarlaste ega ukrainlaste suguvendade russiinide reserveeritus Ukraina riigi suhtes imekspandav ehk siis „Kopikas pole raha ja ungarlane pole inimene.” (Taga-Karpaatias levinud ütlus).
Poola
Poola on Ungari kõrval teine Ukraina lähinaaber, kes on võtnud Ukraina suhtes väga selge ja aktiivse hoiaku. Samas erineb see hoiak Ungari omast oluliselt. Nii leiavad poolakad, et Ukraina peaks olema integreeritud NATO-sse ja Euroopa Liitu ning olema niiviisi tõhus liitlane Venemaa võimaliku agressiooni tõrjumisel. Ungari seevastu näeb Ukrainat neutraalse puhvertsoonina, mis ise ühtegi allianssi ei kuulu.
Reaalpoliitiline argumentatsioon kaldub siinkohal pigem jätma õigust Ungarile. Peaks Ukraina tõesti võetama Euroopa Liitu ja NATO-sse, muutub ta kahtlemata mustaks auguks, kuhu kaob nii neile eraldatud raha kui ka usaldatud saladused. Ilmselt saab enamik otsuselangetajatest sellest samuti aru.
Kuid nii nagu Ungarit, kannustab ka Poolat ajalugu. Idee uuest Läänemerest Musta mereni ulatuvast Rzeczpospolitast pole kuskile kadunud. Nii on Poola huvi ja Poola abi Ukraina abistamise vastu märkimisväärne. Poola on võtnud vastu ka ligi kaks miljonit Ukraina põgenikku. Kuid see ei tähenda kaugeltki, nagu Ukraina-Poola suhted oleksid pilvitud.
„Transpordi viisavabadus”
Pärast Venemaa täiemahulise agressiooni algust Ukraina vastu 2022. aasta veebruaris sõlmiti Ukraina ja Euroopa Liidu vahel nn „transpordi viisavabaduse“ lepe. Sellega anti Ukraina kui sõdiva riigi logistikaettevõtetele võimalus teostada vedusid ELi pinnal samadel alustel ELi vastavate ettevõtetega. See lihtsustas Ukrainale abi osutamist. Lisaks tagati sõjalise eesmärgiga saadetistele tollipunktides eelisjärjekord. Leping pidi kehtima 2023. aasta juunini, kuid hiljem pikendati seda veel aastaks, 2024. aasta juuni lõpuni.
2023. aasta 30. novembril kuulutas Poola kaubavedajate ühing välja üldstreigi, mis pidi algama 6. novembril. Streigi algus lükati küll edasi 12. novembrini kuid juba 6. novembril blokeerisid Poola rekajuhid kolm piiripunkti. Õige pea moodustusid piiripunktide juurde järjekorrad veoautodest, mis kohati ulatusid 30 kilomeetrini. Alates 30. novembrist blokeerivad Poola autojuhid kõiki Ukraina piiripunkte. Hiljuti liitusid nendega ka Slovakkia ja Ungari juhid. Sama kaaluvad ka Rumeenia ametiühingud. Milles on siis asi?
Poola rekajuhid esitasid nõudmised: kaotada transpordi viisavabadus, tagada Poola riigi juurdepääs Ukraina elektroonilisele piiriületuse programmile Šljah (Шлях) ehk Tee, tagada Ukraina piiril Poola autodele eraldi järjekord ning keelustada Euroopa Liidus Ukraina kapitalil põhinevate veofirmade tegevus. Streik on ametlikult registreeritud ning Poola politsei ei saa teid blokeerivate autojuhtide vastu jõudu kasutada. Hetkel on Ukraina välisveod halvatud.
Kujunenud olukorra põhjuseid pole ehk raske aimata. Esiteks ujutas Ukraina kohe pärast transpordivabaduse leppe sõlmimist Poola üle odavate põllumajandussaadustega. Poola Kõrgeima Kontrollikoja (NIK – Najwyższa Izba Kontroli) andmetel kasvas Ukraina nisu import Poolasse aastatel 2022-2023 17 000% ja maisi import 30 000%. 16 kuu jooksul tõid 541 Ukraina äriühingut Poolasse 4,3 miljonit tonni teravilja ja õlikultuure 6,2 miljardi zloti ehk 1,43 miljardi euro väärtuses. Rapsi eksport Ukrainast Poola, Slovakkiasse, Ungarisse, Rumeeniasse ja Bulgaariasse moodustas 2022. aasta märtsist kuni 2023. aasta märtsini 10 miljonit tonni, sellest imporditi Poolasse üle 4 miljoni tonni. 2022 aasta kevadel pidi Poola põllumajandusminister kutsuma oma põllumehi üles hoiduma toodetud saaduste müügist, kuna hinnad pidid loodetavasti aasta lõpuks tõusma. Seda ei juhtunud. Turu säärane üleujutamine pani paljud kohalikud tootjad pankrotiohu ette.
Ebameeldiv situatsioon tekkis ka logistika osas laiemalt. Transpordivabadus oli mäletatavasti suunatud ennekõike sellele, et Ukrainal oleks end lihtsam kaitsta ning et riiki oleks lihtsam abistada. Sellele vaatamata asus suur hulk Ukraina vedajaid olukorda enda huvides ära kasutama. Tekkis ju nende jaoks meeletu konkurentsieelis. Selle asemel, et toetada oma riigi võitlust okupantide vastu, hakati aktiivselt hoopiski naaberriikides veoteenust pakkuma. Said ju ukrainlased omale meeletu konkurentsieelise. Ukraina autodele ei kehti Euroopa Liidu nõuded. Nii sai asuda vedusid pakkuma eurooplase mõistes vaevu sõidukõlbliku autoga. Tunnustama hakati ka Ukrainas välja antud juhilube – kõigis kategooriates. Ukraina juht ei pea isegi mitte sõidumeerikut järgima, kuna paljudel puudub autos vajalik sõidutunde fikseeriv aparatuur.
Peamine on siiski hind. Kui Poola juhile tuleb Varssavi-Kiiev marsruudil tehtud sõidu eest tasuda 1000 eurot, siis ukrainlane võtab selle sõidu ette 350 euroga. Üsna kiirelt ujutati eriti Poola, aga ka teised naaberriigid üle ukrainlaste pakutava odava teenusega, mis jättis paljud kohalikud vedajad üldse ilma tööta. Meenutame, et Poolas moodustavad veoteenused 7% riigi SKTst.
Samas jäid nii Poola kui teiste naabrite protestid ning üleskutsed Ukraina ametnikele midagi ette võtta ilma mingi reaktsioonita. Kellelgi pole lihtsalt sisulist huvi asjaga tegeleda.
Šljah ja E-Tšerga
Huvipuuduse taga on eelpoolmainitud süsteem nimega Šljah (Шлях), eesti keeles Tee. Kujutab see endast Ukraina elektroonilise litsentseerimise süsteemi, mis võimaldab sõjaväekohuslastel legaalselt piiri ületada. Mõeldud see muidugi nii pole, kuid kõigest allpool.
Šljah hakkas tööle (kuigi ma ei tea, kas seda saab nii nimetada) 2022. aasta 17. märtsil ning 2023. aasta alguseks oli sinna kantud 254 tuhat inimest. Neist 150 000 on litsentseeritud vedajad, kes teostavad rahvusvahelisi vedusid oma majandustegevuse raames. 104 000 autojuhti on aga registreeritud humanitaarabiga tegelevate isikutena. Süsteemi saab kellegi kanda vaid infrastruktuuri ministri või kohaliku sõjaväekomisjoni eriloal.
Skeemitamine algas peaaegu kohe pärast Šljahi teket. Praegu tahetakse kuriteokahtlustust esitada isegi raadasaadik Ljudmila Martšenkole, kes väidetavalt kandis 5300 USA dollari eest registrisse riigist lahkuda soovivaid kutseealisi meesterahvaid. Või meenutame näiteks arreteeritud Odessa sõjaväekomisariaadi juhti Jevhen Borissovit, kes tunnistas raha eest inimesi sõjaväekõlbmatuks ning viibib praegu eeluurimisvangistuses.
Alates registri toimima hakkamisest on 19 000 end vedajana üles andnud meest riigist lahkunud ega pole tagasi pöördunud. Vaatame kasvõi Eesti tänavatel ringi ja näeme arvukalt noori ukrainakeelseid mehi. Miks nad rindel oma kodumaad ei kaitse?
Šljah muutus momentaanselt heaks võimaluseks saada välismaale tööle. Selleks pidi lihtsalt maksma mõnele rahvusvahelisi vedusid korraldavale registreeritud äriühingule, kes vastava mehe siis enda heaks töötava autojuhina arvele võttis. Selle tulemusena suundus Euroopasse rekajuhina tööle raskesti fikseeritav kogus autojuhte, kellele laienevad kõik transpordivabaduse eelised. Kui Ukraina pool ei oska nende arvu täpselt öelda, siis on seda füüsiliselt tunda naabrite juures, kus kohalikud vedajad tööta jäävad. Kusjuures asi ei ole mingites humanitaarabivedudes.
Lisaks Šlahile on probleeme ka teise e-lahendusega. Selleks on piirijärjekorra elektrooniline keskkond E-Tšerga (Є-Черга) ehk E-Järjekord.
Teoreetiliselt peaks piiriületaja saama selle abil registreerida end varakult tollikontrolli ja piiriületusele. Praktikas on asi aga keerukas. Nimelt ei genereeri piiriületuse aegu süsteem automaatselt, vaid neid sisestavad kohalikud ametnikud. Selge, et kui ametniku tuttav või maksejõuline klient palub leida endale kiirelt aeg, siis ta selle aja ka saab. Loomulikult tähendab see ühtlasi seda, et järjekorras lükatakse kõrvale endale varem aja broneerinud inimene. Kusjuures ilma kommentaarideta.
Enamasti langevad siin ohvriks välismaalased. Ja kuna enamik välismaiseid rekajuhte Ukrainas on poolakad, siis kõige valusamalt saavad pihta ennekõike nemad. Kindlasti on poolakatel raske taluda seda, kuidas tollikontrolli ootuses tuleb passida tunde ja päevi ning näha siis uhkelt mööda sõitmas luksusautosid täis treilerit, mis on vormistatud sõjalise otstarbega veoks. 600 euro eest võib elu tundev ja tutvusi omav inimene vormistada sõjalise otstarbega veoks ükskõik mille. Ukrainlasi sellise ellusuhtumisega ei üllata. Küll aga ajab see närvi poolakaid. Siit ka suur streik.
Derkatš
Kes saaks selle jama lahendada? Eelkõige on pall Ukraina võimude käes. Kuid nagu öeldud, initsiatiivi haaramisega nad just hiilanud ei ole. Nii on kõnekas – ja kummaline – Ukraina kogukondade, territooriumite ja infrastruktuuri arengu ministri asetäitja Serhi Derkatši suhtumine. Just nimelt tema on see ametnik, kelle Ukraina on seadnud probleemi lahendama ning kes suhtleb pidevalt nii Poola valitsuse kui Euroopa liikuvuse ja transpordi peadirektoraadiga.
Derkatši põhiargumendid nii kodupubliku kui välismaiste kolleegide ees kõlavad kokkuvõttes nii: poolakad on ahned ja kardavad konkurentsi ja üleüldse on meil Euroopa Liiduga kokkulepe, mida te täitma peate, sest muidu me kaebame teie peale ning teie enda arvamus ja tunded meile korda ei lähe.
Kui välismaised kolleegid sellist juttu ilmselgelt tõsiselt ei võta, siis kodupubliku ees see töötab. Nii on Ukraina meedias juba kõlanud hääli, mis nimetavad Poolat terroristlikuks riigiks ning alustatud on ka allkirjade kogumist, et keelata streigis osalenud Poola vedajatel edaspidi Ukraina riiki sisenemine.
Praegu levivad küll uudised selle kohta, et Poola vedajad valmistuvad streiki lõpetama, kuid läbi see veel ei ole. Kahjuks pole ka ilmunud piisavalt infot selle kohta, kas mingi kokkulepe on saavutatud või silmapiiril ning kui, siis millistel tingimustel.
Kelle mure?
Ülalmainitu räägib paraku rohkem Ukrainast kui tema naabritest. Tuleb tõdeda, et iseseisvumise algusest alates pole Ukraina suutnud käituda suveräänse riigina. Alles viimasel ajal on hetkel veel ähmase välispoliitilise suunana hakanud tekkima kaks üldist põhimõtet: „Ukraina on Euroopa“ ja „Ukraina ei ole Venemaa“.
Nii üritab ka president Zelenski näidata Ukrainat lääneriikide ees kui mingit viimset bastioni võitluses Venemaaga. Mitte, et see oleks täiesti vale, kuid idee on siiski puudulik. Kindlasti võiks Ukraina proovida selle võitlusega liita kasvõi näiteks endisi Nõukogude Liidu vabariike ning proovida kujuneda piirkondlikuks liidriks. Mida muidugi ei toimu. Nii Ukraina poliitikute kui diplomaatide suust kõlab tihti oma naabrite suhtes äärmiselt põlglikke väljendeid. Üsna tavaline on suhtumine: „Me siin räägime otse Bideni/Trumpi/Macroni/Johnsoniga ning teie, väiksed ja vääritud, ärge ülbitsege, te ei ole meie tase.“
Samas tundub, et ainsad, kes üldse Ukraina tuleviku eest päriselt muretsevad, ongi vaid Ida-Euroopa riigid – ja sedagi mitte kõik nende seas – ning peamiselt seepärast, et Ukrainast sõltub ka nende endi tulevik. USA jaoks paraku ei ole Venemaa eriline oht ega konkurent. Mõõtkava on lihtsalt täiesti erinev. Ukrainat ei suuda aga enamik ameeriklasi kaardi pealt üldse üleski leida. Siiski on Ukraina välispoliitika läbiv joon teiste Ida-Euroopa riikide suhtes kui neid mitte just ignoreeriv, siis sageli ometi alavääristav. Lisaks sellele muidugi Ukraina eliidi klanniline käitumine, kus riigi huvidega ei arvestata. Mis muidugi muudab selle riigi tõsiselt võtmise veelgi raskemaks.
Priit Karumaa, Vabariik Meedia kolumnist
Loe ka teemaga seotud artiklit: Sõda korruptsiooniga ‒ Ukraina sõja teine rinne
