Neljapäev , aprill 25 2024

Vene propaganda alused II – kes on kes Vene meedias ja propagandas

Priit Karumaa:

Kui me sellele teemale pühendatud eelmises osas vaatlesime neid faktoreid ja inimeste eripära, kellele on suunatud Venemaa meedia ning propaganda, siis käesolevas osas võtame vaatluse alla selle mis toimub Venemaa infomeedias ning kes on seal kõige olulisemad või huvitavamad tegijad.

Väljapoole suunatud propaganda.

Selle koha peal ma pikalt ei peatukski. Esiteks on seda nähtust nii meie kui ka mujal Lääne meedias piisavalt palju kajastatud. Alates Prigožini trollivabrikust ning lõpetades igatliiki Kremli narratiivi läbi suruvat blogosfääri. Kes soovib sellest põhjalikumat näidetepõhist ülevaadet saada, neile võiksin soovitada kasvõi kodumaist Propastop-i, mis on üldiselt üsna adekvaatne allikas.

Võiksin seda kirjeldada üldiselt. Peaasjalikult sellepärast, et kuigi sügavale detailidesse minna pole siin ei mõtet ega võimalust. Viimane aeg rõhub Kremli propaganda Läänes peamiselt konservatiivsele publikule. Konservatiividega on aga see keerukas moment, et nad riigiti ja regiooniti on väga erinevad. Eesti konservatiiv on oluliselt teistsugune kui näiteks Hispaania konservatiiv. USA konservatiivse tiiva esindaja võib aga olla niivõrd ekstreemne, et Euroopa mõttekaaslased ei pruugi enamikke tema seisukohti üldse jagada. Seega üritatakse Venemaa spetsialistide puhul leida nende kõigi jaoks mingi unikaalne lähenemine, mis aga minu meelest üldplaanis kuigi hästi ei tööta. Seda peamiselt Venemaa enda juhtkonna imeliku käitumise, üldise saamatuse ning Ukraina sõja tõttu tõsiselt kahjustada saanud Venemaa kuvandi tõttu.

Mujal maailmas leiab see siiski rohkem kaasatundjaid. Siinkohal kattub Kremli narratiiv paljuski Hiina eriteenistuste poolt levitava infoga. Venemaad üritatakse kujutada kui antiglobalistlikku ning antikolonialistlikku jõudu. End vastandatakse avalikult nii USA-ga kui ka Lääne- Euroopaga. Regioonides,  kus selline sentiment on niigi üsna hästi esindatud, on sellisel lähenemisel ka mõningast edu.

Ka Läänes leiab selline enesereklaamimine kohati publikut. Eriti, kui rõhutatakse kuvandit nagu oleks Venemaa kristluse tugipunkt, toetaks traditsioonilisi pereväärtusi ning võitleks aktiivselt igasugu ärkleva propaganda leviku vastu. Kuna Läänes tõepoolest kogub jõudu tendents, et inimesed on hakanud väsima igasugu „progressiivse“ päevakorra läbisurumisest nii ajakirjanduses kui ka näiteks filmikunstis, (mis peaks tegelikult vastupidi, pakkuma meelelahutust ja teatud eskapismi), siis leiab ka selline kuvand üksjagu toetajaid. Muidugi Lääne konservatiivide kaitseks võiks mainida (eriti puudutab see USA konservatiive) nende banaalset ebakompetentsust enamike asjade suhtes, mis toimuvad väljaspool USA-d ning seda enam nende halba informeeritust, mida endast kujutab Venemaa ning eriti selle riigi juhtkond. Nagu me teame, on propagandat raske ja tülikas ümber lükata valeinfo paljastamise läbi. Siin tuleks siiski pigem eeldada, et sihtpublik oleks hästi teadlik kontekstist. Nii näiteks ei mõju Venemaa propaganda kuigivõrd Ida – Euroopa elanikele, välja arvatud ehk vaid ükskikud piirkonnad nagu näiteks Serbia, kes tänu oma tõrjutuse ja ahistatuse tundele (ma ei võta hetkel hinnata kui adekvaatne see on) on pigem avatud igasugu läänevastasuse suhtes.

Hoopis huvitavam ja omapärasem on olukord Venemaa siseriiklikule publikule suunatud meedia ning propaganda koha pealt.

Analooge mitteomav hübriidne meedia.

Rääkides Venemaa meediaväljast, ei saa me mainimata jätta selle hübriidsust ning analooge mitteomavust. Miks? Esiteks pole saladus, et Venemaal valitseb teatud tsensuur. Televisioon ja nn. mainstream meedia on totaalselt valitsuse kontrolli all. Kuid mitte täiesti. Nagu kunagi sissetung Ukrainasse 2014 aastal on ka meediatsensuur hübriidne. See tähendab et riigis eksisteerib süsteemne opositsioon, ning selllel süsteemsel opositsioonil on ka oma süsteemne ja opositsiooniline meedia. Nende alla võib liigitada näiteks raadiojaama „Ehho Moskvõ“, telekanali „Dozd“ ja veel mõnda väiksemat nn. opositsioonilist häälekandjat. Hetkel on nad kõik muidugi kas sunnitud vaikima, või on neil tulnud Venemaalt mujale kolida.  Nimelt toimis Venemaal veel hiljuti ühiskondlik kokkulepe – teatud inimestel on lubatud olla opositsiooniline, kuid nad ei tohi mingi hinna eest puudutada teatud teemasid. Üheks tuntud tabuteemaks oli muidugi Vladimir Putini eraelu ning perekonna mainimine. Nii rahastati „Ehho Moskvõ“-d otse Gazpromi rahaga. Kui raadiojaama peatoimetaja Alexei Venediktovile seda fakti mainiti, oskas too vaid väita, et ta polnud asjaga kursis.

Süsteemse opositsiooni ning ka nende häälekandjate olemasolu tingib Kremli püüd etendada välismaa jaoks nii opositsiooni, ausate valimiste ning valimisvõitluse olemasolu, mis tegelikkuses puudub. 2018 aasta Venemaa presidendivalimistel osales ühe Vladimir Putini konkurendina Ksenia Sobšak. Selge, et mingit reaalset konkurentsi Sobšak Putinile pakkuda ei oleks suutnud. Ühest küljest oli ta tõesti veidi opositsionääri mainega. Samas oli ta oluliselt rohkem tuntud kui skandaalihõnguline seltskonnadaam, keda valdav enamus Venemaa kodanikest üldse mitte tõsiselt ei võta. Seega konkurents nagu oli, teisest küljest seda polnud. Küll aga räägivad kuulujutud, et Ksenia Sobšak teenis sellisel moel Putini konkurenti näideldes 20 miljonit dollarit.

Peale seda peame me veel rääkima ka analoogidest ning sellest, kas need on olemas või mitte. Miks? Väga lihtne. Iga väärt asi omab analooge. Kasvõi lihtsalt seepärast, et väärt asju on kõigil vaja ning tahes tahtmata hakatakse neid erinevates kohtades kopeerima, täiustama ja edasi arendama. Ainult see, mida kellelgi vaja pole, ei oma analooge. Seda väljendit kuuleme me kõige sagedamini seoses Venemaa sõjaväe ning nende eesrindlike nano- ja muude tehnoloogiatega. Milles asi? Vastus on muidugi lihtne. Näiteks otsustab grupp Vene kindralstaabi kindraleid oma majanduslikku olukorda parandada ning eelarvest mõnikümmend miljardit omale tasku kukutada. Parim viis selleks on algatada mingi enneolematu relva väljatöötamine ning juurutamine.  Relv peab kindlasti olema enneolematu. Ei sa ju anda tehnilist ülesannet a la „töötame välja soomuki, mis tehniliste näitajate poolest ületab Rootsi CV 90-t“, sest kui prototüüp valmis saab, siis on ju lihtne tema tehnilisi näitajaid testida ning need peavad tõesti olema paremad kui Rootsi soomukil CV 90. Pealegi saab siis hakata igasugu lolle küsimusi esitama stiilis – miks meil sellist idiootsust üldse vaja oli ja kuhu sellise halva tulemuse juures kogu raha kadus? Aga see pole ju eesmärk. Vaja on allveehelikopterit, mis on võimeline peale kõige muu ka kotlette praadima. Ülemustele on oluliselt lihtsam teha selgeks kopteri kotletipraadimise võimekuse tähtsust, kui reaalselt tulla välja millegi tehniliselt innovatiivsega. Järgneb kopteri tehniline lahendus inseneribüroodes, seejärel tootmine. Tootmise jaoks ostetakse kuskilt Hiinast kõige odavamad komponendid ja lisatakse sinna näiteks üks Venemaal toodetud mikrokiip selleks, et saaks toodangut kodumaiseks nimetada. Kogu aja on nii inseneri- kui tootmistöö eelarved kunstlikult kümnekordistatud, mis sisuliselt toodabki kasumit. Kui see imelik kaadervärk lõpuks valmis on (4-5 prototüübi tasemel näidist a la Armata tank), saab seda uhkelt ülemustele demonstreerida ning paraadidel mööda Punast väljakut sõidutada. Sealjuures tuleb loota ja palvetada, et ainult sõda ei tuleks. Sest kuidas see tehnikaime seal käituma hakkab ja kas talle üldse rakendust leitakse, on eraldi küsimus.

Kõik, mis Venemaal eelarve rahast toimub, käib läbi sama manipulatsiooni. Avalikkuse ees võib seda nimetada võrgusõjaks, infosõjaks, multidomeenseks sõjaks, infooperatsiooniks või milleks iganes. Kõige olulisem eesmärk on selles osalejatele rahavoog tekitada. Võtame kasvõi Viktor Medvechuk-i kaasuse. Moskva toetas teda aastate jooksul väidetavalt 1-9 miljardi dollariga (eri allikates on andmed erinevad), et too Ukrainas looks moskvameelsete jõudude võrgustiku. Tulemus oleks pidanud olema „Kiiev kolme päevaga“ projekt, mis eelmise aasta veebruaris suhteliselt haledalt läbi kukkus. Seega eksisteerib Venemaal eelarve igasugu infooperatsioonide jaoks ning hulk inimesi, kes üritavad sealt võimalikult palju raha saada, rõhuasetusega just nimelt teenimise momendile. Praktiline tulemus pole nii oluline. Peamine on pärast ülemustele kena aruanne kirjutada ja näidata, et efekt oli jalustrabav.

Televisioon

See, et Venemaa televisioon täidab peaasjalikult propaganda ja meelelahutuslikke eesmärke, teab vist igaüks. Televisiooni abiga töödeldakse Putini kõige ustavamat elektoraati – inimesi vanuses 50+. Seda pole muidugi kuigi raske teha, sest nimetatud kontingendi meelest tuleb tõde vaid televiisorist. Internett on selline koht kus igaüks kirjutab mida tahab.  Siin võime ära mainida kuulsaimad Vene propaganda „rääkivad pead“ nagu Dmitri Kisseljov, Olga Skabeejeva, Jevgeni Popov, Pjotr Tolstoi, Aleksei Puškov, Vladimir Solovjov, Margarita Simonjan, Tigran Keosojan ja Artjom Šeinin. Narratiiv on seal üheselt selge. Soovi korral võib tutvuda artikliga „Vene propaganda alused I“. Mängitakse peamiselt pensionäride nostalgiale, kunagise impeeriumi hiilguse igatsusele ning abstraktsetele vihjetele kuidas Venemaa oma mõjuvõimu taastab. Eks kõigil ülalmainitutel ole muidugi mingi väike jagunemine sihtgruppide kaupa. Nii on Dmitri Kisseljov mõeldud veidi intelligentsematele inimestele. Artjom Šeinin seevastu ropendab otseetris, kasutab kriminaalset žargooni ning korra ilmus eetrisse isegi pangetäie sõnnikuga, lubades seda loopima hakata. Šeinin on kusjuures vene telepropagandistide seas kõige kõrgemalt tasustatud tegelane, kes teenib aastas 100 000 000 (sada miljonit) rubla. Muidugi siin on ka teatud seletus. Nimelt kutsub ta oma saatesse „Aeg näitab“ („Время покажет“) väidetavaid välismaa eksperte, kes kokkuleppe alusel mingit jama ajavad, talle vaidluses alla jäävad ning keda ta sealjuures publiku rõõmuks räigelt mõnitab. Libaeksperdid on eelnevalt kinni makstud ja nende jutt kooskõlastatud. Küll aga peab Šeinin seda kõike omast taskust rahastama.

Aktivistid

Eelnimetatud inimesed on palgalised ja professionaalsed propagandistid. Nüüd jõuame järgmise grupi juurde, kes tihti pole otseselt palgal, kuid üritavad kasutada kõiki võimalusi, mida pakub Venemaa eelarve Kremli jaoks vajaliku „tõe“ kuulutamisel. Neid ei ole kahjuks võimalik kuidagi üheselt liigitada, kuna igaüks neist üritab omamoodi silma paista ning „võsrukkide“ heakskiitu ning materiaalset abi püüda. Mingi osa neist on kindlasti eriteenistuste palgal ning lihtsal etendab sõltumatust.

Kontingent on siin äärmiselt kirev. Alustades Aleksandr „Kirurg“ Zladostanov-ist tema „Öiste Huntide“ motoklubiga ja lõpetades üsna üheste friikidega nagu Jegor Holmogorov. Öiste Huntide motoklubi viis korduvalt läbi Suure Isamaasõja auks tähesõite Berliini ning sai selle eest eelarvest toetusi. Holmogorovi ja Prohhanovi sugused tegelased aga üritavad ise ajada sellist juttu, mis meeldiks ülemustele ning erinevate projektide jaoks raha küsida.

Juhin siinjuures tähelepanu, et ei eksisteeri sõltumatuid ega poolsõltumatuid aktiviste ja ressursse, mis kuidagi adekvaatselt lahkaks poliitikat ja majandust. Seda sel lihtsal põhjusel, et sellisele infole lihtsalt puudub auditoorium. Venemaa elanikkond on täiesti apoliitiline – see tähendab, et nad teavad, et neist midagi ei sõltu ning huvi võib poliitika vastu tunda ainult väga üldiselt. Kunagine grupi „Leningrad“ vokaal Alisa „Vox“ Kondratjeva esitas 2017 aastal tellimusloona laulu „Malõš“, milles manitseti noori poliitikast eemale hoidma. Väidetavalt tellis Alisa-lt 2 miljoni rubla eest laulu Ühtse Venemaa parteisse kuuluv riigiduuma saadik Nikita Ivanov. Laul sai kergelt öeldes nõrk ning publik reageeris sellele äärmiselt negatiivselt.

Majandus on aga enamusele üldse arusaamatu teema.

Üheste friikide hulka kuulub nn. „Rahvuslik Vabastusliikumine „ („Н.О.Д.“) mida juhib riigiduuma rahvasaadik Jevgeni Fjodorov ja kuhu kuulub ka mingi kogus aktiviste. Aktivistide hulk on hägune ning arvatavasti mitte eriti suur. Liikumine käib välja täiesti muinasjutulisi teooriad sellest kuidas Venemaa on muudetud USA kolooniaks ja kuidas oleks vaja selle vastu võidelda.

Jegor Holmogorov ja Aleksandr Prohanov paistavad perioodiliselt silma täiesti adumatute sõnavõttude ja seisukohtadega. Kusjuures Prohanovil ilmneb kohati kirjanduslik talent. Nii on ta näiteks maha saanud esseega, kus tema unistuste tipuks olevat oma kodumaad kaitstes Kiievis tankis ära põleda. Üldse armastab ta militaarset temaatikat kasutades Vene tiibrakettide fallistilisi sümboleid sel hetkel kui nad Washningtoni tabavad. Mul on keerukas seisukohta võtta kas sellised sõnavõtud tulenevad inimeste psüühilisest eripärast või on see kõik taotluslikult ülepakutud võisteldes riigijuhtide tähelepanu pärast.

Kindlasti tasub ära mainida ka Valeri Solovei-d, kes etendab tulihingelist ja intelligentset revolutsionääri, kes üritab informeerida mõtlevaid ja vastutustundlikke kodanikke. Ta räägib juba viimased kümme aastat sellest, et Putin on surmavalt haige ning kohe-kohe sureb. Tõenäoliselt on see suunatud Putini režiimi vastaseid rahustama – varsti saab kõik iseenesest läbi, olge rahulikud ja oodake.

Muidugi on sarnaseid aktiviste veelgi. Kõiki neid ei jõua ning pole ka vajadust mainida.

Z- Telegrammi elanikud.

Edasi vaatleme isikuid, kes elutsevad Telegrammi messengeri keskkonnas. Isiklikult minu jaoks on see seltskond kõige huvitavam, kuna Telegrammile ei laiene Kremli tsensuur (kuigi erinevad allikad väidavad erinevaid teooriaid lõpetades seisukohaga et Telegram ongi Kremli kätetöö).

Kuna nimetatud messenger oli loodud Venemaal, siis on see arusaadavatel põhjustel ka venelaste seas väga populaarne.

Ning seoses sellega üritab Kreml seda platformi kui mitte enda kätte saada, siis vähemalt kontrollida. Selle kohta on internetiressurss „Projekt Media“ teinud omaette uuringu, mis meetoditega Kreml Telegrammis oma mõju üritab saavutada.

Alljärgnevalt väike pildimaterjal antud teemal.

Telegrammist leiab muidugi kõike. Nii uudiseid, piraattarkvara, raamatuid, huvialaseid kanaleid kui ka sõjauudiseid.

Minu meelest on just nimelt Telegram parim koht, et end näiteks Ukrainas toimuvate sündmustega operatiivselt kursis hoida. Seal avaldavad infot nii ukraina –  kui venemeelsed kanalid.

Telegramis tekkiski selline huvitav nähtus nagu vojenkorid ehk sõjakorrespondendid. Venemaalaste huvi Ukraina konflikti vastu on ülisuur alates 2014 aastast. Peale 2022 aasta konflikti intensiivsemaks muutumist, kasvas hüppeliselt ka huvi Telegrami vastu. Põhjuseks on Vene ametliku propaganda häving. Seotud on see muidugi Vene armee haleda esinemisega relvastatud konfliktis. Ma olen ise teatud rahuldustundega täheldanud Vene turbopatriootide šokki. Veel mõned aastad tagasi oli see seltskond veendunud, et isegi kui Venemaa näitab halbu tulemusi riigi ülesehitusel, on nende armee parim maailmas. Eriti tankid. Ma ei tea kustkohast tuleb venelaste tankifetiš, kuid tänase seisuga on see saanud julma kabjahoobi. Seis on tegelikult nii halb, et ametlik propaganda tegelikult veel ei lakanud töötamast, kuid muutus tõsiselt ebaefektiivseks. Inimene võib olla täielik „vatnik“, kuid võtta tõsiselt kindral Konašenkovi luulusid rindel toimuvast on väga raske. Tema andmetel on Ukrainas ainuüksi HIMARS-i komplekse hävitatud mitu korda rohkem kui neid üldse Ukrainale üle anti ja ka üleüldiselt on Ukraina armee arvulises ekvivalendis juba korduvalt hävitatud. See kõik kahandab inimeste usaldust teleuudiste suhtes. Kui 2018. aastal oli televiisori vaatamisest loobunud Venemaa elanike arv 13% siis selle aasta oktoobrikuus läbiviidud küsitluse põhjal oli selliste inimest arv kasvanud 31%-ni. Loomulikult soovivad inimesed saada veidi adekvaatsemat infot. Ehkki nagu selgub, mõõdukalt.

Sõjakorrespondendid kirjutavad publikule, kellel enamikul juhtudest ei ole probleeme faktiga, et Venemaa peab agressiivset sõda. Õigustatud on see nii ehk naa, sest Venemaa peabki sõdima ja naabreid vallutama ja üldse – ta kaitseb ennast! Nad lihtsalt ei saa aru miks Venemaa nii halvasti esineb, sest see ei saa ju nii olla. Siin on mingi salakaval plaan. Edasi pakub juba iga kanal omi tõlgendusi. Olgu see siis Putini ja USA kokkumäng, Šoigu küündimatus, sionistide vandenõu või mis iganes.

Zetnikud jagunevad üldiselt kaheks. Ühed neist matkivad ametlikku meediat sisendades lugejatesse usku, et kõik läheb hästi. Need on kas lihtsalt Vene võimude poolt loodud libakanalid või kanalid, mille omanikud elavad Venemaal ning nad on vastavate organite poolt oma kontrolli alla võetud.

Teised on enam vähem sõltumatud ning nende kanalite omanikud asuvad kas kuskil välismaal või siis näiteks DNR-i ja LNR-i territooriumil, kus paistab et kontroll on oluliselt nõrgem.

Muidugi eraldi kontingendi moodustasid Prigožini meeskonna poolt kas värvatud või loodud kanalid. Eriti paistab silma selline kanal nagu „Rõbar“, mis propagandat välja jättes, postitab väga kvaliteetset sisu koos heal tasemel infograafikaga. Samuti selle aasta aprillis plahvatuse läbi hukkunud Vladlen Tatarskii (Maksim Fomin) oli Prigožini palgal ning korraldatud plahvatus oli väidetavalt vihje Prigožinile endale, mis temaga võib juhtuda, kui ta oma isusid ei piira. Mis peale Prigožini surma nendest kanalitest edasi saab, on selgusetu. Muidugi käib Telegramis zetnikute vahel pidev jagelemine ja arutelu, et milline kanal on FSB poolt üle võetud ja milline mitte, sest sarnaste kanalite autorid kipuvad perioodiliselt oma vaateid elule muutma.

Vaata ka

Immigratsioon ja Euroopa ebastabiilses maailmas

Alates 2015. aasta rändekriisist on Euroopa Liidu immigrante puudutavad seadused karmistunud. Rändekriis kujutas endast tohutut …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga