Laupäev , november 23 2024

Priit Karumaa: Mis toimub tänapäeva meediamaailmas. ‘Curiouser and curiouser!’

Ma usun paljud meist on tähele pannud, et viimased kuus-seitse aastat toimub Hollywoodis midagi imelikku. Mitte et ma kunagi oleksin ise olnud eriline Hollywoodi fänn, kuna mulle on sealtkandist tulev toodang enamasti tundunud mitte kuigi huvitavana. Viimane aeg on aga asi muutunud oluliselt hullemaks. Kui vanasti oli veel võimalik vahel midagi huvitavat vaatamiseks leida, siis viimased aastad tekkib pigem soov pimedaks jääda. Vähe sellest et viimane aeg toodetakse peaasjalikult andetuid remake-sid, siis on kogu toodang üle külvatud idiootliku poliitkorrektsuse ja igasugu muu ärklemisega. Mis siiski toimub?

  1. Pr0n!

Alustaksin oma juttu võib olla veidi kaugelt ja võib olla veidi odioossel teemal nagu pornograafia. Miks ma selle teema valisin? Imelikul kombel kajastab pornograafia areng kinomaailma üldist arengut ning jälgides muudatusi selles valdkonnas saab ennustada kaudselt ka seda, mis moodi hakkab käituma filmimaailm üldiselt. Või miks on üks või teine asi arenenud selliseks nagu nad on.  Lihtsalt pornograafia turg muutub kiiremini ja kompaktsemalt kinoäri üldiselt.

Kui palju ringleb raha pornotööstuses ei oska keegi täpselt öelda. Oletuslikult on see kuskil 10-20 miljardit dollarit. Seega on pornotööstus võrreldav selliste hiidudega nagu NBA, Netflix ja Hollywood.

Ühtlasi on pornosaidid unikaalsed selle poolest, et neil suudeti kõige esimesena sisse viia tasuline kuutellimus, mis on muidugi saavutus omaette.

20 sajandi lõpp kujunes pornoärile kuldajastuks, tuues seda korraldavatele inimestele sisse väga korraliku raha. Nimelt lõi filmide postteatraalse turu tekkimine (videokassettide ja DVD-de müük ning rentimine) pornograafia levikuks väga head eeldused. Enne seda tõi selles valdkonnas sisse peamiselt pornograafiline ajakirjandus. Spetsialiseeritud kinod ja pay-tv hotellides olid pigem meeldivaks lisasissetulekuks.

Kõik aga muutus hetkest, mil inimesed hakkasid aktiivselt internetti kasutama. Pornograafia kolis üsna kiiresti sinna üle. Välja arvatud muidugi mõned suuremat sorti tegijad, kes selle hetke maha magasid arvates et internet ei muuda midagi. Esialgu kujutas internetiporno endast peaasjalikult üsna algelisi fotogaleriisid ning hiljem hakkasid levima ka üles laetud videoklipid. Järgmise suure muutuse pornograafia turul tõi voogedastus teenuse tekkimine ja levik. Tekkis seni tundmatu teenus nagu selleks on erootilised veebikaamerad.

Ülalmainitud tendentse arvestades saame me välja tuua järgmised tunnused, mis iseloomustavad pornoturu arengut.

  1. Suurte ja kulukate äriühingute arvu kahanemine turul. Olgem ausad, pornofilmi loomine on enamike muude filmide loomisega võrreldes kordades odavam. Tänapäeval võib neid toota ilma erilise vaevata kasvõi ainult mobiiltelefoni kasutades oma kodus. Tuleks ära mainida ka tehnika arengut üldse, mis võimaldab kodustes tingimustes luua ja töödelda nii filme kui muusikat. Veel mõnikümmend aastat tagasi nõudnuks see kõik spetsiaalse ja kalli tehnika ning stuudio olemasolu. Kindlasti võimaldab spetsiaalse tark – ja riistvara kasutamine toota oluliselt parema kvaliteediga materjali kui näiteks vaid mobiiltelefoni kaamerat kasutades. Kuid jällegi, porno puhul ei ole see alati määrava tähtsusega. Pealegi pole hea kvaliteediga tehnika soetamine enam nii kulukas kui varem, ning inimene kes tõsiselt seda endale tahab suudab selle tavaliselt ka osta. Selle kõige taustal kuivavad kokku sissetulekud kümnete või isegi sadade töötajatega filmistuudiotel ja ajakirjade toimetustel, või siis muutuvad need ettevõtted hoopiski kahjumlikuks. Nii 2000ndate alguses pankrotistus 80% pornotööstusest, mis olid eelmise sajandi lõpus veel väga edukalt tegutsenud.  
  2. Sisuloojate mitmekesistumine ning spetsialiseerumine. Kui veel hiljuti kõige populaarsemad pornosaidid- ja ajakirjad olid pigem nn. klassikalised ja keskmise kasutaja huve arvestavad, siis nüüd on sisuloojad sageli spetsialiseerunud mingitel kindlatel pornograafia liikidel.
  3. Kliendi ja teenuse pakkuja lähenemine. Nagu juba mainitud on erootilise või pornograafilise sisuga materjalide loomine üsna odav ning üldiselt ei eelda peale materjalide loomisel kasutatud modelli hea välimuse üldse mitte midagi. Heaks näiteks oleks ka Eesti meedias mõneti kajastamist leidnud online modell Kaitlyn Siragusa, kes on pigem tuntud oma esinejanime all Amouranth. Eestis on temast tõsi küll kirjutatud peamiselt seoses sellega, et teda ahistas aktiivselt eestimaalasest austaja. Nimetatud neiu on kuulus selle poolest, et üsna avalikult väidab end vihkavat nii oma tööd kui ka austajaid. Siinkohal on keeruline öelda mis on selle põhjuseks, kas labiilne närvisüsteem või ehk veel midagi muud. Perioodiliselt on ta teinud avaldusi selle kohta, et kogub sel moel raha oma loomafarmi jaoks, korra on isegi väitnud et tegelikult sundis teda kaamera ees esinema hoopis tema poissõber, kes võtvat ära ka kogu tema teenistuse. Ometi ei ole ta oma esinemisi lõpetanud ning ka pole kuulda, et tema väidetavalt opressiivse poissõbra suhtes oleks kriminaalasi algatatud. Vastupidi, ta on Twitch-i keskkonnast (kus ta peamiselt end edastab) korduvalt välja löödud, kuid sellele vaatamata üritab ta sinna esimesel võimalusel tagasi pääseda ja oma esinemisi jätkata.

Siinkohal mainiks ära suure koguse kõikvõimalike teenuseplatvormide tekke. Siin leidub nii erootikakaamerate kodulehti kui vast kõigile tuntud OnlyFansi lehekülgi. Muuseas ei OnlyFans ega Patreon polnud loodud ekstra erootilise teenuse pakkumiseks. Mõlemad platvormid olid loodud parima sooviga tuua omavahel kokku autorid ja nende loomingu tarbijad jättes kõrvale kõiksugused vahemehed. Pornograafia vallutas OnlyFansi väga kiirelt, lehe loojad loobusid sellega võitlemast, kuna see tõi lõppude lõpuks hästi sisse. Patreon siiski suudeti erootilisest kontentist peale karmi võitlust võrdlemisi puhtaks rookida.

  • Uute kunstiliikide/internetifenomenide tekkimine. Üsna hiljutine ilming on näiteks thot-ide teke. Tegu on naissoost isikuga, keda alati ei saa liigitada erootilise või pornograafilise sisu looja alla, kuid kes siiski kogu oma loominguga ekspluateerib meeste sugukihu. Neist kõige kuulsam on Mary-Belle Kirschner kes on pigem tuntud esinejanime all Belle Delphine. Nimetatud Briti neiu sissetulek oli aastal 2018 500 000 naela kuus. Samuti oli ta kuulus selle poolest, et suutis netis müüa oma vannivett pudelitesse villitud kujul , mis maksis 30 eurot pudel.  Hiljuti uuendas Belle oma tootevalikut, ning nüüd võib soovija 1500 USD-i eest osta arvuti, mille jahutussüsteemis on kasutatud tema vannivett. Täiesti müstilisel kujul leiab see kõik ka oma ostjad. Seoses sellega on Belle leidnud hulgaliselt austajannasid ka kodumaiste „OnlyFansi“ modellide seas, kelle jaoks ta on ilmselt suureks eeskujuks. Osaliselt võib thot-i alla liigitada ka eelmainitud Amouranth-i, kuna tema alustas oma internetipersooni karjääri Twitch-i keskkonnas, mis oli mõeldud peamiselt arvutimängude voogedastusele ning ei olnud samuti otseselt seotud mingit moodi erootikaga. Oma võidukäiku alustas Amouranth ASMR-ga (Autonomous sensory meridian response) mis on tundlikusse mikrofoni meeldivate helide tekitamine (veel üks uus fenomen).
  • Võimaluse tekkimine sisuloojatele teenida ülisuurt tulu kasutades minimaalselt vahendajaid. Sellega kaasneb ka sisulooja elu raskenemine kuna ta peab samuti enda kanda võtma nii turunduse, finantsid kui ka sisuloomise kunstilise külje (kui seda on). Ühtlasi ka võimalikud psühholoogilised traumad võimaliku põrumise korral. Pornonäitleja on nüüd paljuski muutunud midagi füüsilisest isikust ettevõtja sarnaseks, kes peab ise oma majandustegevust korraldama. Ning see pole sugugi kerge. Kirjutise autor on ise mitu korda esindanud veebimodelle DMCA (The Digital Millennium Copyright Act ) akti  kohaldamisel, ehk siis aidanud neil internetiavarustesse lekkinud materjale maha korjata ning samuti aidanud lahendada vaidlusi näiteks PayPal maksekeskkonnaga. Ütleme ausalt, kogemus oli huvitav. Ma ei pretendeeri siinkohal mingile statistikale, vaid räägin lihtsalt oma kogemusest suhtlemisel kümnekonna veebimodelliga. Hästi teenis neid vaid üks (teenistus oli vahemikus 10 000 – 13 000 eurot kuus). Kuigi olgem ausad, tal oli ka kogu süsteem äärmiselt läbimõeldult üles ehitatud, tal endal kergelt öeldes üle keskmise välimus, väga hea inglise keele oskus, raudne närvisüsteem ning väga head psühholoogi võimed. Ülejäänud proovisid sellega tegeleda sest kas vajasid hädasti raha, või/ja olid kuskilt kuulnud et veebikaameratega saab ratsa rikkaks. Peale 3-4 kuud tegutsemist oli nende  nende kogutulu 500 – 800 eurot ning sellele lisandus üsna tugev kabjahoop enesehinnangule. Ühe neiu kreatiivi leidis aga tema endine poissõber kes hakkas seda ohjeldamatult ühistele tuttavatele saatma. Vastandina võiks muidugi veelkord mainida Belle Delphine-t, kes suutis lühikese ajaga terve varanduse kokku ajada kasutades minu meelest väga teravmeelseid vahendeid enese reklaamimiseks (minu teada mõtles ta need ise välja) ning keda lisaks sellele peetakse ka „red nose“ meikimisstiili loojaks.
  • Kindlalt võidab see, kelle käes on rahavood. Ma olen korduvalt maininud tendentsina vahemeeste kadumist pornoäris, või siis vähemalt nende tähtsuse vähenemist. Ometi suudab regulaarselt teenida just nimelt platvorm, mis võimaldab sellel osalejatel oma loomingut eksponeerida ning ühtlasi ka makseid vastu võtta. Modellid võivad teenida või mitte, platvorm teenib alati, ning võib vajadusel ka näiteks teatud isikud oma keskkonnast eemaldada. Nii näiteks korporatsioon MindGeek, kellele kuuluvad sellised platformid nagu PornHub, Yourporn ja Porntube maksavad raha sisulooja üleslaetud materjali eest. Muidugi tasub siin mainida ära sooline diskrimineerimine – kui naismodelli või paari poolt üles laetud materjali eest makstakse keskmiselt 1000 usd-i, siis meesmodelli tasu jääb paarisaja usd-i piiridesse (sõltub tema jälgijatest). Siinkohal tasub lisaks ka  ära mainida, et Pornhub alustas ise oma tegevust piraatplatvormina, kus edastati erinevatelt tasulistelt saitidelt nagu näiteks Brazzers sisse vehitud videosid.

Nagu hiljem näeme, leiavad kõik eelnimetatud tendentsid kajastamist ka mujal filmimaailmas toimuva kirjeldamisel.

  • Voogedastussõda.

Eelmise sajandi lõpp ja uue algus on ilmselgelt olnud filmikompaniide kõrgaeg. Paljuski aitas sellele kaasa ka postteatraalse turu teke. Nii võimaldas videolaenutus suurendada filmitööstuse sissetulekuid. Ühtlasi aitas see kaasa ka filmi assortimendi suurenemisele. Nimelt vähendas postteatraalse turu teke riske juhul kui uus film kinodes põrus. Pealegi pandi tähele, et osad filmid, mis ei osutunud kinodes kuigi populaarseteks olid videolaenutuses äärmiselt populaarsed ning andsid pika perioodi jooksul väga head sissetulekut.

Pidevalt arenesid ka andmekandjad, millele filme salvestati.
Tekkisid uued formaadid nagu Blu-ray ja  HD DVD. Stuudiod ei leppinud omavahel kokku uut videoformaati, vaid läksid erinevate konkureerivate andmekandjate peale. Sellest tekkis ka meediamaailmas tuntud formaadisõda. Blu-ray / HD DVD konflikt sarnanes varajasema videolindiformaadi sõjaga, kus vastaspoolteks oli VHS ja Betamax ning sarnaselt HD formaadisõjaga oli ka videolindisõjas suur mõjuvõim Sony Corporation-il. Sellised formaadisõjad saavad sageli saatuslikuks mõlemale osapoolele, kuna tarnijad ei julge pühenduda ühele kindlale formaadile, kartes, et see jääb kaotajaks.

Võidu kaldumine Blu-ray poolele aastal 2008 tagas sisuliselt kaks tegurit. Filmikompaniide otsus toetada Blu-rayd ning Sony otsus lisada PlatStation 3 standardpaketti Blu-ray-mängija.

Kuid meile pole oluline mitte niivõrd formaadisõda kui selle tagajärjed. Erinevad filmikompaniid liitusid erinevate formaatidega nii et tihtipeale pidi klient valima millise filmikompanii toodangut ta oma televiisoris vaadata saab, kuna see sõltus täpselt sellest kas ta oli varasemalt omale soetanud Blue-ray või DVD mängija. Nii tuli näiteks valida kas tarbida Disney või Paramount Picture toodangut, kuna need olid saadaval eri formaati andmekandjatel. Tulemus oli sellel lihtne – klient ei soovinud pidevalt valikuid teha ning ei soovinud alati ka omale mõlemat seadet soetada, seega valis ta voogedastuse.

Kui formaadisõda lõppes aastal 2008 siis 16 jaanuar 2007 loodi USA-s voogedastuskompanii nimega Netflix Inc. Ning formaadisõjast tüdinud kliendid kolisid kiirelt sinna üle.

Suured filmikompaniid leidsid äkitselt, et nad on omavahelise madina käigus maha maganud uue nähtuse , voogedastuse, tekke.

Ühest küljest oleks ju nagu kõik korras olnud. Netflixil oli toimiv teenus. Kliendid olid ka rahul, kuna filme sai valida ja vaadata otse kodunt, ilma kino või videolaenutuspunktide külastamiseta. Ka filmikompaniid oleksid võinud rahul olla, kuna Netflix maksis neile filmide näitamise õiguse eest õiglast hinda, ning jäid ära kulud andmekandjate tootmisele. Ütleme ausalt see isegi pani korraliku põntsu videopiraatidele, kuna Netflixi tellimus oli kõvasti soodsam kui vanamoeline videolaenutuse külastamine. Loogiline olekski olnud nii jätkata, kus erinevad filmikompaniid oleksid kasutanud Netflixi kui formaadi standardit.  

Kuid asjad arenesid hoopis teisiti. Nii otsustas enamus filmikompaniisid asutada omaenda Netflixi ehk siis voogedastusplatvormi ning ilmselt eeldati et need muutuvad sama populaarseks kui Netflix. Üsna suurelt võttis asja ette Disney luues ühelt poolt oma enda voogedastuskanali Disney+ ning kutsudes ühtlasi Netflixilt tagasi kõik enda poolt sinna näitamiseks üleantud filmide õigused. Häda oli aga selles, et Disney polnud oma plaanidega sugugi originaalne. Lühikese aja jooksul tekkis veel terve rida voogedastusplatvorme nagu näiteks Hulu, Amazon Prime, Warner Media, HBO, CBS ja Universal. Enamik oma voogedastusplatvorme kutsus samuti nagu ka Disney oma toodangu Netflixi ekraanidelt tagasi.

Enamus filmistuudioid puutusid kiirelt kokku järgmiste probleemidega. Esiteks oma loomingu demonstreerimise piiramine konkurentide juures kuivatas kiirelt kokku ka nende sissetulekud. Teiseks (tegelikult oli see juba algusest peale selge) et nii palju voogedastuskeskkondi ei ole lihtsalt elujõulised. Netflixi esialgse edu ja kliendibaasiga ei suutnud ükski uustulnuk võistelda. Irooniline oli ka asjaolu et kliendibaas hakkas kokku kuivama ka Netflixil. Kolmandaks pani see potentsiaalsed ja olemasolevad kliendid keerulisse seisu. Kui nad veel hiljuti said hakkama näiteks ühe Netflixi kuutellimusega, siis nüüd selgus et nad peavad mõne endale meelepärase filmi pärast hakkama lisaks veel mitme platvormi tasuliseks kliendiks. See aga hakkas ebameeldivalt rahakotile mõjuma, pealegi oli kujunenud situatsiooni idiootlikkus kõigile näha, mis samuti inimesi häiris. See kutsus esile protesti ning videopiraadid said omale uuesti tuule tiibadesse.

Võitjaid selles sõjas otseselt ei olnudki. Võib olla ainult Amazon Prime, kes kogu sõja ajal lubas oma filmikataloogi kasutada nii Netflixil kui ka teistel soovijatel. Käesoleval hetkel on ka teised stuudiod osaliselt oma poliitikast taganenud, ning lubavad teatud tingimustel ka teistel oma sisu jagada.

Mis siis selle tulemusena muutus? Tekkis terve rida voogedastusplatvorme, mis vajavad suures koguses uut ja originaalset sisu. Osaliselt seepärast on tänapäeva filmitoodangus kvantiteet hakanud ületama kvaliteeti. Eriti kurikuulus on selle poolest Netflix. Erinevalt kinodest on näiteks voogedastuse korral äärmiselt raske hinnata ka filmi majanduslikku edu, kuna sellisel juhul vaadeldakse majanduslikku tulemust üldiselt kogu platvormi käekäigu põhjal. Ainuke asi, mida on võimalik mingil määral mõõta, on ühe või teise filmi või seriaali vaadatavus. Selleks eksisteerivad sõltumatud agentuurid, kes sarnast infot reklaamiostjatele müüvad.

Ma usun kui kinostuudiod oleks otsustaval hetkel kokku leppinud, et ei hakka Netflixile (ehk ka HBO-le) konkurentsi pakkuma, oleks meie hetkeseis oluliselt parem. Üks  – kaks online kino oleks kenasti turul teineteist segamata toime tulnud, tasunud sisse ostetud filmide eest õiglaselt ning kliendid saaksid tarbida kvaliteetset sisu heade tingimuste juures. Kahjuks see stsenaarium aset ei leidnud.

  • Netflix, Black Rock Corporation ja SDE.

Netflix oli uusavastaja.1997 asutasid Netflixi. Olid innovatiivsed isegi juba enne striimingut. Asutasid selle Reed Hastings ja Marc Randolph. Sisuliselt oli nende inspiratsiooniks Amazoni veebikaubamaja.Vahemärkusena olgu mainitud, et Amazon siis veel ei teeninud riigihangete pealt USA riigile pilveteenuse osutamisega, ning ei olnud nii võimas kui praegu. Alustasid Netflixi poisid samuti nagu ka paljud teised videolaenutusest, mis nagu eelmises peatükis mainitud oli üsna keeruline ja ebamugav. Esiteks selle poolest et soovija pidi end laenutuspunkti kohale vedama, tavaliselt ööpäeva jooksul filmi ära vaatama ning siis kasseti tagasi viima. Lisame siia veel ka vajalikud lisavalikud, mille põhjustas formaadisõda. Netflix üritas seda probleemi omamoodi lahendada.

Kõigepealt läks Netflix VHS kassettidelt üle DVD-le, kuna nad viisid sisse andmekandjate saatmise posti teel või kulleriga, ning selles suhtes oli DVD formaat mugavam. DVD-sid oli ka laenutuspunktides hoiustada kergem, kuna nad võtsid banaalselt vähem ruumi. Internetis oli üleval Netflixi kataloog, kust klient sai omale filmi vajada. Film toodi talle kenasti punases ümbrikus maja ette. Kliendile anti ka võimalus vormistada tasuline liikmelisus mis maksis kuus 20 dollarit, siis filmivalik oli üldse piiramatu ning lisaks klassikalisele päevalaenutusele võis klient filmi enda käes hoida terve nädala. Ääremärkusena olgu öeldud, et Ida-Euroopas polnud videolaenutus kunagi nii tähtis kui USA-s kuna meil sai piraatkoopiaid rahulikult osta kasvõi keskturu kioskites. 2009 ndaks aastaks oli Netflixilt võimalik laenutada juba 35 000 filmi. Lisaks sellele arenes jõudsalt ka netikeskkond. Klient võis koostada oma soovisedeli, ning filmid saadeti talle edasi automaatselt niipea kui teised kliendid olid DVD tagastanud. Lisaks sellele arenes ka filmikriitika foorum, kus kodulehe kliendid kirjutasid oma retsensioone vaadatud filmide kohta. See kõik lõi grupikuuluvustunde, mis on eriti oluline teenuse puhul kus kaupmees oma kliendiga isiklikult ei suhtle. Lisaks sellele suutsid Netflixi bossid investeerida ka logistikasse. Laod avati igas osariigis, mille tulemusena hakkas filmide kättetoimetamine toimuma veel kiiremini. Hea teenuse ja läbimõeldud turunduse tulemusena suutis Netflix turult välja süüa oma peamise konkurendi – videolaenutusteenuse Blockbuster. 2010ndal aastal Blockbuster pankrotistus. 2007ndal aastal alustas Netflix voogedastusplatvormiga WatchNow. Esialgu edastati seal juba olemasolevat filmiklassikat, seega mingi esialgu hea vana videolaenutuse teed, ehkki enam polnud vaja füüsiliselt andmekandjat välja saata. Koostöölepingud allkirjastati selliste hiidudega nagu Paramount Pictures, Lionsgate, Metro Goldwyn Meyer ja Dreamworks. Pealegi investeeris Netflix korralikku kasutajaalgoritmi. See võimaldas pakkuda kliendile filmisoovitusi vastavalt tema eelnevatele valikutele ning luua korralik filmi reitingute süsteem. Seega tegi Netflix esimesena seda, milleta on praegu sarnane teenus mõeldamatu, ning mida kasutavad pea kõik suured internetikeskkonnas teenuste pakkujad ning internetikaupmehed.

2010 aasta sai Netflixi jaoks pöördeliseks. Nii omandasid nad õiguse näidata ja toota tolle hetke ühte kõige polulaarsemat seriaali „Breaking Bad“. Ainult tänu voogedastusele oli seriaali  4 ja 5 hooaja vaatajaskond rekordiline. 2011ndal aastal maksis Netflix rekordilised 100 miljonit dollarit, et saada õigused näidata seriaali „Kaardimaja“ kahte hooaega. Kusjuures Netflix oli tol hetkel reklaamivaba ning peale seda võis klient vaadata kõiki seeriaid soovitud ajal ja soovitud järjekorras ilma telekavast kinni pidamata. Seriaal kujunes Netflixi kõrghetkeks. Seda vaadati isegi Valges Majas ning Barack Obama ise väitis et on nii Netflixi kui seriaali fänn. Mõnes mõttes algas sellest Netflixi ilmne ja mitte väga ilmne koostöö Valge Maja ja eriti Demokraatliku parteiga.

Sellest hetkest hakkas Netflix mõtlema originaalse sisu loomise peale. Sama teed läks ka Amazon, kes oli eelnevalt sisse ostnud mitu seriaali, mis aga ei kujunenud kassa mõttes edukaks. Selles suhtes pakkus kõigile konkurentsi HBO, kes alustas kui kaabel TV kanal, kuid hakkas kõigist esimesena ise mängufilme tootma. Samal ajal tekkis ka voogedastusplatvorm HULU, kes hakkas kohe alguses ise sisu looma kuid ei pidanud kaua vastu ning kes neelati Disney poolt (ehkki Disney-l on siiani HULU aktsiate eest tasumata, mis võib kujuneda hiiremajale suureks probleemiks.).

Kui voogedastusplatformid alustasid enam vähem samal ajal, siis Netflix paistis silma eriti edukate filmidega nagu „The Crown“, „Black Mirror“, „Narcos“ ja „Daredevil“, mis ületasid oluliselt vaadatavuselt oma konkurentide toodangut. Äri edenes. Voogedastuse jaoks loodud filmid hakkasid sattuma isegi hinnatud filmikonkursitele ning võtma seal auhindu. Ärivaldkond üldse muutus üha populaarsemaks ning hakkas ligi tõmbama investoreid.

Käes on hetk, kus me jõuame meie jutu väga oluliste osaliste juurde, kelleks on investeerimisfondid. Eksisteerib terve rida rahvusvaheliselt tuntud investeerimisfonde nagu Vanguard, Black Rock Inc, Fidelity Management ning veel mõned. Meie keskendume aga vaid Black Rock-i nimelisele fondile, kellel on antud hetkel keskne roll.  Black Rock Inc on hetkel maailma suurim aktiivide juhtimise organisatsioon, ning nende turuväärtus oli 2023 aasta jaanuariks enam kui 9 triljonit dollarit. Black Rock on ühtlasi tuntud ka oma aktiivse ühiskondliku tegevuse poolest, nii on ta aktsionär paljudes farmaatsia – kaitse- ja meediafirmades ning on samuti ka Maailmapanga ametlik sponsor. Nii Black Rock kui ka Vanguard omavad mõlemad ligi 5% Netflixi aktsiatest. Kuid oluline pole niivõrd see vaid Black Rocki poolt peale sunnitav ESG poliitika kus E tähendab Environment ehk ökoloogiat, S tähendab Social ehk sotsiaalpoliitikat ja Government tähendab korporatiivset juhtimist. Nimetatud lühend tähendab selle leiutajate meelest säästvat suhtumist ökoloogiasse, tähelepanu osutamist sotsiaalsetele probleemidele ning jätkusuutlikku korporatiivset juhtimist. Nimetatud põhimõtte pakkus omal ajal välja ÜRO peasekretär Kofi Annan, kes soovitas et maailma äriühingud peaksid seda printsiipi juurutama oma tegevusse. Juhin siinkohal tähelepanu ÜRO enda totaalsele impotentsusele mis puudutab maailma kriiside lahendamist. Oskab mulle keegi öelda kuidas on ÜRO suutnud ära hoida Venemaa agressiooni Ukraina vastu või vähemalt selle tagajärgi pehmendada? Lisaks sellele ei ole ÜRO viimased 20 aastat olnud võimeline andma aru oma finantside kasutamise kohta. Peamiselt sellepärast et organisatsioon ei näe vajalikkust kellegi ees aru anda või sellist infot avalikustada. Kuid siiski seltsimees Annani poolt välja pakutud ESG põhimõte on Black Rock-i algatusel kujunenud äriühingu reitinguks. Seega hea ESG reiting on aluseks mille põhjal hinnatakse äriühingu atraktiivsust. See peaks aitama kaasata uusi investoreid ja hoida vanu. Jällegi vahemärkusena mainiksin ära et Elon Musk-i poolt juhitud Tesla on avalikult loobunud sellest imelikust nähtusest kinni pidamast, ning ei paista et neil oleks seoses sellega majanduslikud raskused.

Suurtel firmadel on kasulik, et nende ESG reiting püsiks võimalikult kõrgel.

Kui me võtame sellise näitaja nagu The ESG Brand Perception Index-i siis näeme et seda juhib kindlalt Netflix. Kusjuures peab mainima et mõned firmad sellest reitingust eriti ei sõltu, mõned aga sõltuvad täiesti totaalselt. Selliste sõltlaste seas on kahjuks ka Netflix ja Disney. Selle nimel et hoida nimetatud indeksit kõrgel ja saada investoritelt ka edaspidi raha on firmajuhid valmis absoluutselt kõigeks.

Kuid kuidas see kõik mõjub filmiloojate toodangu kvaliteedile? Black Rock-i juht Larry Fink kirjutas aastal 2018 avaliku kirja, milles ühtlasi mainis „ Ühiskond nõuab et äriühingud, nii avalik õiguslikud kui eraõiguslikud teeniksid sotsiaalselt kasulikke eesmärke.“ Ütleme ausalt sarnane loosung kõlab minu meelest äärmiselt silmakirjalikult. Kuid see on kindlasti väärt eraldi käsitlemist eraldi artiklis. Kes aga soovib sellise nähtuse tagamaid lähemalt uurida, sellele soovitan Edward Griffini raamatut „The Creature of Jekyll Island“. Mitte et ma autoriga täiesti nõus oleks, kuid ometigi sisaldab teos väga palju asjalikke tähelepanekuid.

Huvitaval kombel hakkas kogu Netflixi ja Disney toodang just nimelt 2018 aastast alates meenutama nukrat saasta. Seega omab tähtsust ennekõike „sotsiaalselt kasulik“ looming ning kui looming mingite marginaalsete huvigruppide seas kutsub esile meelepaha, vähendab see omakorda reitingut. Siin asubki vastus küsimusele mida ehk paljud on endale esitanud. Kuidas saab mingi marginaalne ja paljudel juhtudel kergelt öeldes ebaterve ühiskonna grupp sundida oma tahet peale valdavale enamusele kainelt mõtlevatele ja mõistlikele inimestele? Kuidas saavad Disney ja Netflix toota totaalset ärklevat jama? Vastus on lihtne, nimetatud firmasid ei hirmuta auditooriumi kaotus ning ka selle tulemusel tekkida võivad rahalised kaotused. Mingi kindla hetkeni kompenseeritakse seda kõike investeeringute arvel. Seega on filmitootjatel oluliselt ohtlikum kaotada punkte ESG reitingus kui vaatajaskonna toetust. Kui Netflix ükskord julguse kokku võttis ja Dave Chapelle-i stand up komöödia show eetrisse laskis, kutsus see esile „õiguskaitstjate“ meelepaha. Irvitas ju koomik avalikult ärklemise, poliitkorrektsuse ja vasakäärmuslaste silmakirjalikkuse üle. Ütleme ausalt, tavakodanikke vaevalt et häiris väikse kamba friikide meeleavaldus Netflixi hoone juures. Küll aga kutsus üks ajuvaba meeleavaldus esile Netflixi ESG reitingu languse, mis omakorda ilmselt põhjustas neile teatud investeeringute äralangemise, mille üksikasjadest me hetkel vaevalt et teada saame.

Ma usun et eelnimetatud nähtusel on veel ka teised põhjused. Hetkel voogedastuses tegutsevad suured tegijad saavad isegi aru, et neid on turul liiga palju. Seega oodatakse lihtsalt mõne konkurendi pankrotistumist ning üritatakse iga hinnaga vältida sama saatust. Sel hetkel võib investorite toetus olla väga oluline.

  • Disney ja sellega seonduv

Lõpuks jõuaksin ka sellise meediahiiu juurde nagu seda on Disney. Ütlen ausalt üritan sellest kirjutada nii kokkusurutult ja võimalik et ka olulisi sündmusi ning fakte vahele jättes.

Ma ei hakka keskenduma Disney majanduslikule olukorrale (spoiler: see ei ole hea) ning nimetatud korporatsioonis valitsevale irratsionaalsele ja ebamajanduslikule mõtlemisele.

Selle kohta on olemas suurepärane Nelson Peltz-i poolt koostatud materjal nimega Restore the Magic. Nimelt on Nelson Peltz miljardär ja investor kelle poolt asutatud Trian Fund Management on aktsionär ka Disney-s. Tema, tollane Disney juhatuse esimees Susan Arnold, ning aastatel 2020 – 2022 Disney tegevdirektori ametikohta pidanud Bob Chapek üritasid Disney ärklevat poliitikat ohjata ning Black Rock -i mõju filmigigandile vähendada. Vaibaalusest võitlusest on avalikkusele vähe teada, kuid selge on see et matši esimese raundi mõistlikud inimesed kaotasid. Susan Arnold ja Bob Chapek vallandati, Nelson Peltz aga sunniti mingi mulle arusaamatu meetodiga vaikima. Kuigi mitte täielikult. Just Peltz-i ja tema meeskonna poolt on koostatud ülalmainitud Restore the Magic memo, kus 35 leheküljel selgitatakse millisel moel äriühing kaotab kliente, raha ja mõju ning et Disney ei täida enam ammu oma peamist eesmärki – pakkuda peredele meelelahutust. Lüües otsingusse memo nimetuse võib igaüks selle PDF formaadis tutvumiseks alla laadida.

Meile piisab teadmisest et Disney + voogedastusteenus kaotab stabiilselt tellijaid. Disney teemapargid küll on kõigist teistest projektidest edukamad, kuid kaotavad samuti külastajaid. Ennekõike pargitöötajate kergelt öeldes ebaadekvaatse käitumise tõttu, kus lastega suhtlevad igasugu transvestiitidest habemega printsessid ning see et end family friendly-na reklaamiv Disney lastele nüüd küll enam ammu ei sobi. Disney Star Wars-i teemaline hotell  on ametlikult surnud. Seda ennekõike põhjusel, et Star Wars-i teemalised filmid ning seriaalid on viimane aeg olnud väga madala kvaliteediga ning frantsiisi fännbaasi oluliselt kahandanud. Lisaks mängis oma rolli ka keskmiselt 4000 dollariline toa maksumus.

Disney poolt toodetud filmid nagu „Little Mermaid“, „Indiana Jones“, „Haunted Mansion“ „Quantumania“ja  „Elemental“ põrusid rahalises mõttes ning tõid stuudiole vaid kahjumeid. Plaanitav film „Lumivalgeke ja seitse sooneutraalset olendit  pöialpoissi“ on juba ainuüksi netiavarustesse lekkinud võtteplatsil toimuva fotodega inimestes vastumeelsuse esile kutsunud. Üsna ilmselt on siit oodata uut flop-i.

Iseensest saab Disney (ning ühtlasi ka enamike teiste) filmikompaniide tegutsemisele anda üldise iseloomustuse ja selleks on kulude kärpimine. Praegune Disney juhatuse esimees Bob Iger on mitmes osas vallandanud suure hulga töötajaid. Hiljuti sai sule sappa ka Disney mitmekesisuse osakonna juht Latondra Newton. Korralik puhastus ärklevates osakondades tehti ka Disney-le kuuluvas Lucasfilm-is, kus sundpuhkusele saadeti Lucasfilmi peadirektor Kathleen Kennedy ning vallandati suur hulk progressiivse agenda täitmise eest vastutavaid inimesi. Ma ei usu et siin oleks tegu muudatustega äriühingu poliitikas, vaid pigem on siin tegu tavaliste majandusraskustega kus esmajärjekorras saadakse lahti kõige mõttetumatest ja kasutumatest tegelastest, kelle puudumine kuidagi majandustegevust ei mõjuta. Meenutagem kasvõi Elon Musk-i poolt peale Twitter-i ostu toimunud vallandamisi. Musk laskis lahti peaegu 80% Twitteri töötajatest ning samas ma ei ütleks, et see tema äri toimimisele mingit negatiivset mõju avaldanud oleks.

Kulude kärpimine seisneb ka selles, et tööle üritatakse võtta vaid neid töötajaid, kes on valmis oma kohustusi võimalikult väikse töötasu eest täitma. Selge, et selle kõige tulemuseks on toodangu madal kvaliteet. Filmitööstuse kõlakad räägivad, et osaliselt sellest on tingitud ka filmide kõrge tootmise hind, kuna selleks palgatud inimesed lihtsalt pole kompetentsed ning nad kasutavad neile eraldatud ressursse ebamõistlikult. Võtame kasvõi Amazoni poolt vändatud seriaali „Rings of Power“, mille tootmine läks stuudiole maksma 715 miljonit dollarit. Ma ei räägi praegu sellest, et film ise paistab silma peamiselt Tolkien-i pärandi vandalismiga, seitsmenda klassi õpilase tasemel loodud dialoogide ja storytellinguga ning veel paljude muude kergelt öeldes imelike asjadega. Ma räägin praegu visuaalist ja eriefektidest. Mis on ausalt öeldes samuti mitte ainult mittevastavad tehtud kulutustele, vaid ka üldiselt alla igasugu arvestust.

Lisaks kõigele ähvardab Disney teemaparke ka vähemalt Floridas tänu Florida kuberneri Ron DeSantis-ele eristaatusest ilmajäämine. Nii võeti Florida vabariiklaste initsiatiivil osariigis vastu Florida’s Parental Rights and Education Act. Nimetatud seadusega keelati koolis rääkida lastele alates lasteaiast kuni kolmanda klassini seksuaalsest orientatsioonist ja sooidentiteedist. Samuti keelati nendel teemadel rääkida koolides üldiselt kui see „pole õpilase east lähtudes sobiv või  on ebasobiv õpilase üldisele arengule“. Ehk sisuliselt keelustati selle seadusega homopropaganda pealesurumine koolilastele.

Nimelt kasutab Disney Floridas väga laia autonoomiat nii majandamises kui ka maksustamises. Nimetatud õigus on talle antud Reedy Creek Improvement Acti-ga 12 mail 1967 aastal. Nimelt leidsid tolleaegsed osariigi juhid, et Disney ühingul on märkimisväärne panus laste harimisse ning peresõbraliku keskkonna loomisel. Seega on nad soodustused ära teeninud. Viimased arengud aga näitavad et olukord on märkimisväärselt muutunud, ning Disney pole mingeid erisoodustusi enam väärt. Hetkel käivad nimetatud teemal kohtuvaidlused.

Mida võib siis kokkuvõttes öelda? Disney toodab hetkele kohaselt kergelt öeldes kahtlase väärtusega toodangut, mida enamik vaatajaskonnast omaks ei võta. Madalat kvaliteeti põhjendavad filmitootjad ise vaatajate nürimeelsuse, eelarvamuste, rassismi ja üldise lollusega. Halbu kommentaare filmide all nimetatakse review bombing-uks sest neid kirjutab käputäis valgeid keskealisi mehi, kes kardavad patriarhaadi kadumist. Rahvamassid aga loomulikult nende toodangut armastavad. Lihtsalt ei näita seda välja. Kriitikud kirjutavad uutele filmidele vaimustatud retsensioone, paljud tasu eest, paljud lihtsalt hirmust et nende mittevastav arvamus võidakse tühistada. Seega pole näiteks Rotten Tomatoes-i reitingud enam vähegi objektiivsed. Ka mitmete esilinastunud filmide vaatajareitingud on ilmselgelt korrigeeritud. Vahest seda tunnistatakse, vahest mitte.

Kindlasti avaldab siin oma mõju ka affirmative action-i juurutamine. Tööle võetakse vajaliku sotsiaalse tausta, nahavärvi ja seksuaalse orientatsiooniga inimesi ignoreerides sealjuures totaalselt nende vaimseid võimeid ja üldist sobivust töökohale. Kindlasti tapab loomingulisust ka üleüldine ideologiseerimine. Ma usun et näiteks kunstnik ei saa mitte kuidagi inspiratsiooni asjaolust, et tema töö vaatab kriitilise pilguga üle mõni tinglik Latondra ning teeb omad märkused et oleks lisatud kindel kogus body-positiivseid, poliitkorrektse nahavärvi ja seksuaalse suundumusega tegelaskujusid. See kõik paistab välja kui loomingulisuse surm.

Kas meil on lootust, et olukord muutub? Minu meelest lähima viie aasta lõikes küll vaevalt et. Kinnitamata andmetel pakkus Black Rock Disney-le selle aasta lõpuks kaheksat miljardit dollarit investeeringuna, mille arvelt võivad nad nii oma kahjumid katta kui ka edaspidi poliitkorrektset ja „edjukeitivat“ kontenti toota. Rõhutan veelkord, et see on hetke vaid kuulujutu tasemel. Suurte filmitootjate suured kulud ja väike kasum lükkab neid ka edaspidi Black Rocki sarnaste propagandistide rüppe. Lõppeda võib see vaid filmitootjate pankroti või propagandisti otsusega oma nõudmisi mingil põhjusel muuta.

  • Lõpetuseks globaalsetest trendidest

Maailm muutub ja koos sellega muutume meie. Tänapäeval võib väikse videoklipi salvestada tavalist mobiiltelefoni kasutades. Ning jõuda oma auditooriumini üsna lihtsalt paigutades oma loomingu mõnda Youtube, Vimeo, Dailymotion, Minds või Rumble sarnasesse keskkonda. Loomulikult me ei räägi sellisel juhul tulemuse kõrgest tehnilisest kvaliteedist. Ometi on kindla soovi korral täiesti võimalik mõistliku hinna eest omale soetada vajalikud vahendid kodustuudio sisse seadmiseks. Kindlasti pole selleks enam vaja mitme miljonilist investeeringut tehnika ostuks, stuudio rentimiseks ja väljaõppinud spetsialistide palkamiseks. Selles mõttes on loomingulise inimese elu muutunud oluliselt huvitavamaks ja lihtsamaks. Kindlasti toob see endaga kaasa ka probleeme. Vanasõna ütleb, et vanasti teadsid seda, et sa oled idioot vaid su sugulased ja tuttavad, nüüd võib interneti vahendusel sellest teada saada pool maailma. Paljud põrunud sisuloojad ei suuda oma ebaedu üle elada. Paljud ei suuda negatiivse tagasisidega hakkama saada. Paljud jäävad tähelepanust sõltuvusse ning üritavad nagu narkomaanid seda mitte ainult alal hoida vaid ka kõige vahenditega suurendada. Attention whoring on muutunud üsna sagedaseks nähtuseks nagu ka küberkiusamine, sagedasti käivad nad käsikäes. Internet aitab pinnale ilmuda mitte ainult ilusal, andekal ja vaimukal vaid ka üsna perverssetel nähtustel nagu näiteks ilmselt vaimselt ebastabiilne sisulooja Nikocado Avocado. Mitte et ta oleks kõige haigem, küll aga üheselt kõige kuulsam.

Nagu artikli algul mainitud pornotööstuses, nii ka filmikunstis üldiselt toimub tootja ja tarbija lähenemine. Nii näiteks Youtube-i keskkonnas tunnevad end hästi üsna kvaliteetsed sisuloojad.

Mainida võiks näiteks sellist autorit nagu Syama Pedersen, kes kolme aasta jooksul ja hobi korras lõi Warhammer 40 000-le pühendatud lühikese animatsiooni „Astartes“. See on Youtube-i keskkonnas vabalt saadaval. Fakt, et selle loojaks oli üksainus inimene tekitab vähemalt minus hämmingut, vaimustust ja lugupidamist. Autori saatus on küll hetkel natuke segane, kuna Games Workshop, kellele Warhammer-i frantsiis kuulub, üritas talle koostööd peale suruda, millest autor vist eriti vaimustuses ei olnud.

Väga populaarne on AD&D temaatilise huumoriga alustanud juutjuuberite meeskond Viva la Dirt League, keda jälgivad erinevatel platvormidel miljonid vaatajad. Nende lühifilm „Baelin’s Route“ on kindlasti igati kiitust väärt. Kusjuures pakun siinkohal ka võrdlust. 1998 aastal loodi postapokalüptiline seikluskomöödia „Six-string Samurai“, mis hiljem kujunes kultusfilmiks. Olen ka ise selle filmi suur fänn, ehkki ma leian et normaalse inimese jaoks on see vist siiski raskelt vaadatav. Film paistis silma sellega et tema eelarveks olid tollel ajal filmikunstis naeruväärsed 2 miljonit dollarit. „Baelin’s Route“ loomiseks kogusid Viva la Dirt League poisid kickstarteri abil 661 189 Uus Meramaa dollarit ehk 395 169 USD-i. Kuigi „Six-string Samurai“ on täispikk film, on minu meelest nad täiesti võrreldavad. Eriti veel seda arvestades, et kui „Six-string Samurai“ kõrbes arusaadavatel põhjustel kinodes (kogudes 124 494 USD-i). „Baelin’s Route“ aga tõi oma loojatele laialdast kuulsust, tunnustust ning ka sissetulekut tänu Youtube-i monetariseeringule. Seega oli projekt kahtlemata kasumlik. Viva la Dirt League firmaväärtuseks pakuti 2022 aastal 8 miljonit dollarit.

Muuhulgas pakutakse tuleviku trendina laia crowdfundingu läbi käivat rahastust uute filmide loomiseks.

Sarnaselt jällegi ennist mainitud pornotööstusele omavad eelisseisundit loomingu avaldamist korraldavad platvormid nagu näiteks Youtube. Sisulooja võib teenida või mitte, platvorm teenib alati juba reklaamimüügi pealt. Ühtlasi saab platvorm kasutada ka jõudu et hoida ära teatud loomingu jõudmist sihtpublikuni. Eks meist paljud ole kokku puutunud nii Facebook-i kui Youtube-i nn. community standard-itega, mis on kas esitatud häguselt või pole nad üldse kusagil arusaadaval kujul leitavad. Samuti on nende kohaldamine kirjeldamatult hägune. Kindlasti üritavad nii eri riikide valitsused ja muud organisatsioonid sarnaseid kohti kontrollida, et tagada neile kasuliku info rahvani jõudmist, ning vastupidi hoida ära kahjuliku info esitamist. USA-s käib ammu poleemika selle üle et hiinlastele kuuluv TikTok spioneerib ameeriklaste järele ja surub läbi USA-t kahjustavat narratiivi. See, et Google, Youtube, Facebook, Instagram ja terve rida muid ressursse kogub andmeid oma klientide kohta nii USA-s, Hiinas ja üldse igal pool neid vist niiväga ei häiri. Üha rohkem kõlabki küsimusi kas nimetatud platvormid tsenseerivad neil avaldatud sisu ja kui siis mille alusel ja kas siin on mängus kallak vasakäärmustlaste huvides. Mina leian et kallutatus on täiesti olemas. Osaliselt on see põhjendatud turunduse käik, kui näiteks meediaväljaanne teadlikult keskendub mingi kindla maailmavaate esindajatele ning edastab neile huvitavaid ja meeldivaid uudiseid. Tänapäeva infoallikate paljususe ajal on see suhteliselt töötav meetod tagada endale vähemalt mingi kindel lugejaskond.

Enam ei tekki sellist probleemi et kinos või televiisoris „pole midagi vaadata“. Jah, olid ajad kui kõik sõltus telekavast või sellest mis filmid parajasti kinos jooksid. Nüüd võib peaaegu igaüks netiavarustest leida omale vajaliku ajaviite, kusjuures ka ajaviidete liigirikkus on tõsiselt kasvanud. Kas suured filmitootjad nagu Disney ja Netflix üldse on pikemas perspektiivis jätkusuutlikud? Eks me näe.

Uued ajad mõjutavad ka uudistemeediat. Meenub Arturo Pérez-Reverte  raamat „Komantšide territoorium“ („Territorio comanche“), mis räägib sõjakorrespondentide elust ja kustkohast pärineb ka järgmine tsitaat:

„Koos Manu Leugineche ja veel mõne ajakirjanikuga kuulus ta praeguseks peaaegu kadunud põlvkonda, kes esimesena kuulis laske seitsmekümnendate alguses. Siis olid teised ajad, keegi ei kiirustanud materjale üle andma trükkides rahulikult vanal teleksil, filmiti filmilindile, kanti kaasas vana päevinäinud „Underwoodi“, võidi pikkadeks kuudeks kaduda kuskile Aafrikasse ning naasmisel avaldati nende uudised ajalehtede esikaantel. Nüüd aga piisab vaid viieminutilisest hilinemisest või häiretest satelliitsides, et info oleks juba aegunud ja seda pole enam mitte kellelegi vaja. „

Aeg muutub kiiremaks, kuigi see kõlab imelikult. Uudiseid edastatakse üha rohkem ja üha vähem  läbiseeditult. Uuriv ajakirjandus kindlasti kuskil eksisteerib, kuid „peavoolumeedias“ on seda üha vähem. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et uuriva ajakirjanduse tarbijate hulk väheneb. Ka uudisteportaalid sõltuvad reklaamist ehk siis sõltuvad klikkidest, vaatamistest, meeldimistest ja jagamistest. Sellisel juhul on palju kavalam avaldada nupukesi igasugu Lizzo-de, Kim Kardashian-ide ja muude Brigitte Susanne Huntide kohta. Neile on vähemasti klikid tagatud. Nii fännide kui vihkajate poolt, kusjuures näiteks resursi külastatavuse mõttes pole mingit vahet kumma kategooria esindajad nupule vajutasid.

Vanasti oli käibel kõnekäänd, et kõik probleemid tulenevad infopuudusest. Täna võib öelda, et ei tulene. Infot on ohjeldamatult, ainuke häda et enamus ei oska sellega midagi tarka peale hakata.

Üsna hästi tunnevad end seejuures meedia mõistes väiksed tegijad. Olgu need siis uudistekanalid või mingid Youtube-i keskkonnas toimuvad muud saated. Nii näiteks selline uudistekanal nagu Tim Pool kogub oluliselt rohkem külastajaid kui samas keskkonnas asuv CNN. Pealegi neid kahte võrreldes annan ma kindla eelistuse Tim Pool-ile. Mainiksin siin veel ka sellist suurtegijat nagu Joe Rogan, kellest ma usun paljud on kuulnud.

Üha enam soovitaks ma kasutada tasulisi agregaatoreid ja ressursse mis  näitavad uudisteallikate kallutatust nagu näiteks Ground News. Tasuta interneti aeg hakkab kahjuks otsa saama. Üha enam selgub, et kui saad midagi tarbida tasuta, siis ilmselt oled kaubaks sina ise. Keegi käib ette kallutatud uudiseid, keegi kogub infot otsingueelistuste kohta, keegi lihtsalt müüb edasi sinu kohta kogutud infot. Üks mu hea tuttav armastab ikka öelda, et tõde on väga kulukas asi. Üha enam kipun temaga nõustuma.

Vaata ka

Hõimurahvaste kurb lootus BRICS – maridele külla nüüd läbi Aafrika?

Oktoober oli traditsiooniliselt rahvusvaheline hõimurahvaste kuu. Sel aastal tähistati seda aga suurema kurbusega. Meie hõimurahvad …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga