Vabariik
Sarnased artiklid
Juri Aleksandrovitš Bezmenov (11. detsember 1939 – 5. jaanuar 1993) oli Nõukogude ajakirjanik ja KGB kaastöötaja, kes põgenes 1970. aastal India kaudu Kanadasse ning sai tuntuks marksismi- ja ateismivastaste loengute ja raamatute kaudu. Enim tuntust ongi kogunud tema õõnestustegevuse alane analüüs, mida paljud asjatundjad kasutavad ka tänapäeva Venemaa propagandategevuse mõtestamisel.
Kui võtame õõnestamise terminit sõnaraamatu tähenduses või nii, nagu seda kirjeldatakse kriminaalkoodeksites, siis tavaliselt peetakse silmas mingisugust religiooni, valitsus- või poliitilise- ja majandussüsteemi vastu suunatud purustavat või hävitavat tegevust. Lisaks seostatakse seda pea alati luure ning muude romantiliste asjadega nagu sildade õhkimine, rongide rööbastelt maha ajamine ning muude Hollywoodi mõõga ja mantli loo stiilis tegevustega.
Sellel, millest ma hakkan praegu rääkima, pole mingit seost luuretegevuse ega KGB või info kogumisega. Seega, kui me räägime KGB tegevusest, seisneb nii Hollywoodi filmitegijate kui ülikooli professorite ja muude ekspertide või end ekspertideks pidavate inimeste suurim eksiarvamus selles, nagu oleks Andropovi ülim soov varastada mõne ülehelikiirusega lennuki joonised ning anda need üle Nõukogude kaitsetööstusele.
Tõsi on see vaid osaliselt. Kui võtame kogu ajalise, rahalise ja inimressursi, mida KGB ja muued Nõukogude Liidu vastavad asutused kulutavad – muidugi pole olemas ametlikku statistikat nagu näiteks CIA või FBI puhul – siis luuretegevus hõlmab ainult 10-15% rahast, ajast ja inimjõust. Ülejäänud 85% on alati õõnestamine.
Ja erinevalt sõnaraamatust tähendab „subversioon” alati purustavat, agressiivset tegevust, mille eesmärk on hävitada vaenlase riik, rahvas või terve regioon. Siin ei ole mingit romantikat, puudub sildade õhkimine, mikrofilmid ja Coca-Cola purgid. Mitte midagi sellist. Mitte mingit James Bondi stiilis jama. Enamik tegevusest on avalik, seaduslik ja kergesti jälgitav – kui kellelgi on ainult aega ja soovi seda teha. Kuid lääne tsivilisatsiooni õigussüsteemi tõttu ei vaadelda seda terminoloogilise eksituse tõttu kuriteona. Me arvame, et õõnestaja on see, kes tuli õhkima meie sildu. Ei, õõnestaja on vahetusüliõpilane, diplomaat, näitleja, kunstnik, ajakirjanik – nagu mina kümme aastat tagasi.
Õõnestamine on pigem kahepoolne tegevus. Sellele ei saa allutada vaenlast, kes ise ei taha olla õõnestatud. Kui olete kursis näiteks Jaapani ajalooga, siis teate et kuni 20. sajandini oli Jaapan suletud riik. Iga kord, kui välismaine laev Jaapani rannikule saabus, soovitas Jaapani keiserlik armee sel viisakalt uttu tõmmata. Ja oleks Ameerika müügimees astunud 60-70 aastat tagasi Jaapanis kaldale ja öelnud: „Ohoo, mul on müüa suurepärane tolmuimeja koos heade järelmaksu tingimustega!“, oleks talle öeldud: „Palun minge minema. Me ei vaja tolmuimejaid.“ Ja kui ta poleks ära läinud, oleks ta maha lastud. Kõik oli kooskõlas sooviga säilitada enda väärtused, kultuur, ideoloogia ja traditsioonid.
Samamoodi pole võimalik õõnestada NSV Liitu, sest piirid on suletud. Ajakirjandus on tsenseeritud. KGB ja sisejulgeolek hoiavad elanikkonda kontrolli al. USA Moskva saatkonna tellitud ajakirjade Time ja Magazine of America esiküljel trükitud klantspiltide abil ei saa õõnestada nõukogude inimesi, kuna need ajakirjad ei jõudnud kunagi rahvani. Need korjati lettidelt ära ja visati prügikasti.
Õõnestamine võib olla edukas vaid siis, kui õõnestamise algatajal ja selle täideviijal on vastuvõtlik sihtmärk. Tegu on kahepoolse protsessiga. USA on kindel õõnestamise sihtmärk, kuid ta ei suuda NSV Liidule samaväärselt vastata. Vastav tegevus katkeb poolel teel kohale jõudmata.
Esimest korda on õõnestamise teooriat mainitud 2500 aastat tagasi ning seda tegi Hiina filosoof ja väepealik Sunzi. Ta teenis nõunikuna mitme Hiina valitseja juures ning peale pikka mõtisklust ütles ta, et riikliku poliitika rakendamine sõjalises vormis on kõige vastutustundetum, barbaarsem ja ebaefektiivsem võitlusmeetod lahinguväljal.
Kõik ju teavad, et sõda on lihtsalt poliitika jätk, eks? Seega on sõja pidamine oma riikliku poliitika eduka rakendamise nimel kõige idiootlikum viis selle tegemiseks. Kõrgeim sõjakunst ei seisne üldsegi mitte oskuses võidelda, vaid hoopis oskuses õõnestada suurima vastase riiki seni, kuni tema reaalsustaju on niivõrd häiritud, et ta ei tajugi sind enam vaenlasena. Sinu süsteem, tsivilisatsioon ja ambitsioonid tunduvad vaenlasele juba tõsise alternatiivina, kui mitte aktsepteeritava, siis vähemalt igati teadvustatuna.
„Parem olla punane kui surnud“ – see on õõnestamise viimane staadium, pärast mida vaenlane alistub ilma ühegi püssilasuta. Seda muidugi juhul, kui õõnestamine oli edukas. Ja see ongi õõnestamine ning siin sõnagi juttu sildade õhkimisest. Sunzi ei teadnud sildade õhkimisest midagi, võimalik muidugi, et tol ajal polnud lihtsalt piisavalt sildu.
Kuid õõnestamise põhitõdesid õpetatakse Nõukogude Liidus igale KGB kooli ja sõjaväeakadeemia õppurile. Ma ei ole küll kindel, aga Sunzi on vist kantud USA ohvitseride kooli kohustusliku kirjanduse nimekirja. Mul oli raskusi Sunzi tõlgete leidmisega nii Torontos asuvast raamatukogust kui ka siin, Los Angeleses. Kuid see on kohustuslik igale Nõukogude Liidu üliõpilasele, kelle ülesanne on tulevikus suhelda välismaalastega.
Õõnestamine koosneb põhimõtteliselt neljast staadiumist. Esimene staadium on protsess, mida nimetatakse demoraliseerimiseks. See räägib juba iseenda eest. Ühiskonna demoraliseerimine kestab 15 kuni 20 aastat. Miks just 15 kuni 20? See on piisav aeg ühe põlvkonna õpilaste või laste harimiseks. Selle aja sees kujunevad välja maailmavaade, isiksus, ideoloogia – mitte rohkem ega vähem.
Demoraliseerimine hõlmab eri meetodite abil toimuvat mõjutustegevust. Nendeks võivad olla infiltratsioon, propaganda, otsekontaktid – see polegi nii oluline ja ma kirjeldan neid hiljem. Oluline on, et need hõlmaks valdkondi, kus kujuneb või kujundatakse välja avalik arvamus. Religioon, haridussüsteem, sotsiaalne elu, haldusaparaat, õiguskaitseorganid ja muidugi ka sõjavägi, töösuhted, majandus.
Mõnikord, kui ma kõiki neid meetodeid kirjeldan, küsivad õpilased: “Olete te kindel, et see on Nõukogude mõju tulemus?“. Mitte tingimata. Kui keegi teist on võitluskunstidega tuttav, siis mäletate tõenäoliselt, et kui vaenlane on suurem ja raskem, oleks üsna valus võtta tema löök otse enda peale. Kui teist oluliselt raskem inimene üritab teid näkku lüüa, oleks üsna naiivne ja vastutustundetu üritada tema lööki peatada. Jaapani judo kunst õpetab meile, mida teha. Esiteks tuleb löögist eemale hoida. Seejärel haarata vastase rusikas ja suunata liikumine edasi sinna, kuhu see oligi suunatud, kuni vaenlane põrkab vastu seina. Mis siin siis juhtub? Sihtmärgiks olev riik teeb midagi valesti. Kui see on vaba ja demokraatlik ühiskond, siis on ühiskonnas palju erinevaid liikumisi. Ilmselgelt on igas riigis ühiskonnakriitiliselt meelestatud inimesi. Need võivad olla kas lihtsalt kurjategijad, ideoloogilisel eriarvamusel olevad inimesed, teadlikud riigikorra vastased või lihtsalt psühhopaadid, kes on põhimõtteliselt kõige vastu.
Ja lisaks ka välisriikide agendid. Äraostetud, laostatud, värvatud… Mingil hetkel suunatakse kõik need liikumised ühte suunda. See on hetk, mil riigil tuleb võtta see liikumine kontrolli alla ja suunata ta sinna, kuhu ta niigi läheb, aga sel moel, et kogu ühiskonna kriisi ajamise asemel, satuks liikumine ise kriisi (joonis 4). Täpselt nii, nagu judo meile õpetas. Me ei peata vaenlast. Me laseme tal minna. Ja me aitame tal minna selles suunas, kuhu me tahaksime, et ta läheks.
Demoraliseerimise staadiumis pöörab õõnestaja peatähelepanu nendele igas ühiskonnas ja riigis leiduvatele suundumustele, mis liiguvad ühiskonna põhiliste moraalsete väärtuste ja põhimõtetega vastupidises suunas. Olulise tähelepanu all on kuus valdkonda: religioon, haridus, ühiskondlik elu, võimustruktuur, töösuhted, ametiühingud ning lõpuks ka seadus ja õiguskord. Näiteks religiooni puhul tähendab see hävitamist, naeruvääristamist, kehtiva religiooni asendamist erinevate sektidega, mis juhivad inimese tähelepanu millelegi, mis on naiivne, primitiivne ja ebaoluline. Seni, kuni üldaktsepteeritud religioosne dogma lööb kõikuma, eemaldatakse inimest religiooni eesmärgist – hoida inimene suhtes ülima olendiga. Seetõttu püütakse asendada aktsepteeritud ja lugupeetud usulised ühendused võltsorganisatsioonidega. Sest eesmärk on: juhi inimesed kõrvale tõelisest usust ja paku neile hulgaliselt teisi alternatiive.
Hariduses tehakse midagi sarnast: inimesed püütakse juhtida kõrvale nende asjade õppimisest, mis on konstruktiivne, pragmaatiline ja efektiivne. Näiteks matemaatika, füüsika, võõrkeelte ja keemia asemel soovitatakse neile õpetada linnalahingu ajalugu, kodumajandust, seksuaalsust või ükskõik mida muud – peaasi, et see inimesi segadusse ajaks.
Ühiskondlikus elus kordub sama: traditsioonilised institutsioonid ja organisatsioonid püütakse asendada võltsorganisatsioonidega. Eesmärk on võtta inimestelt algatus, initsiatiiv. Vastutuse röövimisega loomulikult väljakujunenud sidemetelt indiviidide, inimrühmade ja ühiskonna vahel püütakse asemele panna kunstlikult ja bürokraatlikult kontrollitud organid. Sotsiaalelu ja naabrite vahelise sõpruse asemel eelistatakse rajada sotsiaaltöötajatega mehitatud institutsioonid. Kelle palgal nad on? Kas ühiskonna? Ei – bürokraatia. Sest sotsiaaltöötaja peamine mure ei ole mitte teie perekond, mitte teie ise, mitte inimrühmade vahelised suhted. Tema peamine mure on tema enda palk, mida maksab valitsus. Mis on sotsiaaltöö tulemus? Pole oluline. Sotsiaaltöötaja võib välja töötada kõikvõimalikke kontseptsioone, et tõestada enda kasulikkust, kuid peamiselt tegeleb ta inimeste eemaldamisega tema loomulikest sidemetest.
Võimustruktuurid: loomulikke rahva või valitud valijameeste valitud haldusorganeid tahetakse asendada kunstlike organitega, mida tegelikult keegi ei vali ega saagi valida.
Üheks selliseks on ajakirjandus. Kes on nad valinud? Kuidas nad saavad nii palju võimu? Nende käes on peaaegu monopoolne võim teie mõistuse üle, sest ajakirjanikud võivad suunata teie seisukohti. Kindlasti on neil seejuures julgust otsustada selle üle, mis on hea ja mis on halb teie valitud presidendi ja valitsuse jaoks. Kes kurat nad üldse on? Spiro Agnew, keda liberaalsed vasakpoolsed vihkavad, nimetas ajakirjanikke hunnikuks nõrkadeks snoobideks. Ja täpselt seda nad ka on. Nad arvavad et teavad, aga tegelikult ei tea. Keskpärasuse tase suurtes ettevõtetes nagu New York Times, Los Angeles Times ja telejaamad on hämmastav. Seal kehtib reegel: pole vaja olla suurepärane ajakirjanik, vaja on olla täpselt keskpärane ajakirjanik. Nii on lihtsam ellu jääda. Konkurentsi enam ei ole. Ajakirjanikul on hea sissetulek, sada tuhat dollarit aastas. See on kõik. See, kas keegi on hea või halb, pole enam tähtis. Lihtsalt naerata kaamerasse ja tee oma tööd. Ongi kõik, ei mingeid konkurente enam.
Võimustruktuur: aeglaselt haaravad selle enda kontrolli alla inimesed ja organisatsioonid, kel pole ei kvalifikatsiooni ega rahva mandaati, et üldse valitseda. Ometi nad valitsevad. Sellega kaasneb veel üks protsess.
See puudutab õiguskaitseorganeid ning kujutab endast seaduse ja korra aluste kõikuma löömist. Kui võrdlete uusi ja vanu filme, siis viimase 20-25 aasta jooksul valminud filmides näevad nii Ameerika politseinik kui kindral rumal välja: ta on alati vihane, psühhopaatiline ja paranoiline. Kurjategija jällegi näeb välja igati tore ja omapärane. Jah, ta suitsetab kanepit ja tarbib mingeid narkootikume. Aga üldiselt on ta tore inimene. Ta on seaduserikkuja lihtsalt seepärast, et ühiskond surub teda maha, samal ajal kui Pentagoni kindral on tingimata loll sõjard. Ja politseinik on siga ja ebaviisakas. Ta kuritarvitab oma võimu. Sellised stereotüübid. Need tekitavad viha ja umbusaldust nende vastu, kes peaksid inimesi kaitsma ja korda hoidma.
Kahe aasta eest Los Angeleses aset leidnud sarimõrvar Angelo Buono protsessis leidus ka mõningaid advokaate, kes ütlesid et „vaadake, ta on tore tegelane.“ Ka üks tunnistaja, samuti kriminaal, ütles tema kohta: „Ta on tore tüüp. Palusin temalt ükskord oma vaenlase maja maha põletada, ja ta ei teinud seda. Tore kaaslane.“
Aegamööda asenduvad põhiväärtused, mille kohaselt pole kurjategija enam kurjategija.
Töösuhted: esimeses staadiumis, nimetatud 15-20 aasta jooksul hävitatakse traditsiooniliselt välja kujunenud läbirääkimiskultuur tööandja ja töötaja vahel. Klassikaline marksistlik-leninistlik teooria kaupade loomulikust vahetamisest. Isikul A on viis kotti teravilja ja isikul B on viis paari kingi. Naturaalmajandus ilma rahata toimub siis kui need isikud omavahel kauplema hakkavad. Siis aga ilmub täiesti võõras kolmas isik C kes ütleb „Ei, ärge andke talle viit kotti vilja andke need hoopis mulle. Ja andke mulle ka viis paari kingi, ma jaotan need vastavalt, et majandus toimiks.
See on sisuliselt loomuliku majanduse lõpp, loomulike läbirääkimiste lõpp. Ametiühingud loodi sada aastat tagasi eesmärgiga parandada töötingimusi ja kaitsta töötajate õigusi nende endi tööandjate vastu, kes tihtipeale oma võimu kuritarvitasid, kuna neil oli lihtsalt rohkem raha. Objektiivselt sel ajal algaski ametiühingute liikumine. Nagu nüüd näeme, ei vii läbirääkimise protsess enam kompromissini, mis tooks kaasa töötingimuste paranemise või siis palgatõusu. Nagu me näeme kaotavad töötajad peale streiki isegi kui näiteks nende palk tõuseb 10%. Seda teeb inflatsioon ja kaotatud aeg. Seda enam et streigi tõttu kannatavad miljonid inimesed, sest majandusharud on üha rohkem omavahel seotud. Nad on põimunud üheks kehaks. Varem, näiteks sada aastat tagasi võisid terasetöötlejad streikida ning keegi ei kannatanud. Kui täna leiavad prügivedajad, et hakkavad streikima, siis varsti haiseb terve mitme miljoni elanikuga linn. Ma mõtlen, et teenust enam ei osutata. Näiteks sel talvel streikisid Quebecis elektrikud. Te võisite riskida, et teie tagumik jäätub, kuid nad streikisid ikka. Kas nad võitsid omale palka juurde? Ei, nad kaotasid. Kes kasu said? Ametühingute liidrid. Mis neid motiveeris streigiks? Kas töötaja olukorra paranemine? Ei, ilmselgelt mitte. Mis see siis oli? Ideoloogia. Et midagi tõestada kapitalistidele ja nende sõnakuulelikest lammastest töötajatele. Ja nad ei saa vastu hakata. Miks? Sest kui nad seda teevad, teate mis nendega juhtub? Piketeerijad tulistavad näiteks veoautojuhte, mõrvad ja peksmised. Näiteks Montrealis nägin ma oma silmag kui olin CBC International-i korrespondent – kui lennukitehase töölised hävitasid arvutid ja seadmed tehases ning administratsioon palkas streigimurdjad. Nende autod pöörati kummuli ja põletati ära. Nende maju pandi põlema. Nende lapsi ähvardati ja olid ka ohvrid. Miks? Kas töötaja tingimuste parandamiseks? Ei. Ideoloogia.
The form is not published.