Teisipäev , aprill 23 2024

Venemaa Ukraina sõja kontekstis. Millal see jama lõpuks läbi saab? II OSA

Feodaalne riik

Nüüdis-Venemaa on üles ehitatud despootliku feodaalriigi kujul. Toitumisahela tipus on väike hulk „kompetentseid seltsimehi” kelle peamine eesmärk on püsida võimul ja kontrollida alluvaid. Mida madalamale me sel püramiidil laskume, seda ebakompetentsemaks muutuvad iga madalama astme juhid.

Võib kõlada veidralt, aga see on võimupüramiidi eesmärk. Nimelt arvestatakse alluvate puhul ennekõike nende lojaalsusega. Madal intellekt on siinkohal pigem pluss, kuna välistab võimaluse, et alluv teeks üle tema ülema pea karjääri. Ühtlasi seob see ebakompetentse inimese ülevalt tulevate käskudega.

Ainuke, mida ei piirata, on alluva rikastumine vastavalt süsteemis kehtivatele kirjutamata reeglitele. Seega sisuliselt puudub riigil pädev aparaat, mis suudaks ja tahaks iseseisvalt otsuseid langetada. Nii nagu Vene armees puudub Auftragstaktik (ülesandekeskne taktika saksa keeles), nii puudub ka tsiviilteenistuses igasugune kohapealne initsiatiiv. Vähe sellest, et see puudub –         see on ka igati taunitav. Mis koostöös teiste asjaoludega viib riigi tõsise kriisini.

Teised asjaolud

Pole saladus, et Venemaa on oma „erioperatsiooni“ ja globaalsete ambitsioonide tõttu sattunud üsna imelikku seisu. Vaatame seda veidi lähemalt.

Venemaa SKT on vaatamata vastupidistele ennustustele kasvutempos. 2023. aastal kasvas see väidetavalt isegi 3%. Ei hakka siinkohal arvutusse endasse süvenema – on ju kõik vastavad tehted Venemaa puhul pigem hinnangulised ning riigi enda statistika on pigem propaganda, kuid mingit trendi või arengusuunda näitab seegi.

Kindlasti on SKT kasvuga seotud asjaolu, et Venemaal asuti möödunud aastal tõepoolest kiires tempos taastama sõjatööstust – niivõrd, kuivõrd see oli sanktsioonide tõttu võimalik. Allakäinud ääremaadel kiratsenud tööstusele puhuti elu sisse ning paljudes tehastes käib töö mitmes vahetuses. Muidugi pole sõjatööstus just eriti sünergeetiline majandusharu, kuid majanduskasvule avaldab see siiski mõju.

Kindlasti on inimeste elatustasemele avaldanud mõju ka rindele saadetavate sõdurite üsna head palgad. Kui kolkalinnas peetakse korralikuks palgaks 60 000 rubla, siis rindele läinud võitleja saab vähemalt teoreetiliselt 200 000 rubla, paljudele üksustele maksavad lisatasusid ka suurfirmad nagu näiteks Lukoil. Internetis levivad muidugi ka jutud, et kaugeltki mitte kõik ei saa oma raha täiel määral või üldse kätte, kuid paljuski süsteem siiski toimib. Ei maksa unustada ka hukkunute omastele makstavat kompensatsiooni.

Kujutame nüüd ette, et sõda peaks üleöö lõppema. Mis siis juhtub? Esiteks toob see kaasa kui mitte majanduslanguse, siis vähemalt stagnatsiooni. Teiseks kukuvad elanikkonna sissetulekud. Kolmandaks tekib Venemaale suur hulk relvadega ümber käia oskavaid ja mitu kuud või isegi mitu aastat rindel viibinud mehi, kes on äsja kaotanud hea sissetuleku ning kellel on nii seoses sellega kui muidu riigi juhtkonnale päris mitu tõsist küsimust.

Ilmselgelt pelgabki Kreml vägesid Ukrainast välja viia, eriti tagasi Venemaale. Keegi ei oska ju ennustada, mida see endaga kaasa võib tuua. Võimalik, et just selle dilemma vältimiseks sünnitabki kellegi teadvus mõtte viia relvastatud ja potentsiaalselt ohtlik inimmass pärast Ukraina konflikti soikumist või lõppemist mõne teise vaenlase, näiteks mõne NATO riigi vastu.

Samas on ka sõja jätkamine on keerukas. Venemaa majandus on sõja tulemusel juba kaotanud mitu miljonit tervet ja majanduslikult aktiivset meest: ligemale pool miljonit neist viibivad sõjas, mingi raskelt määratletav hulk on hukkunud ja invaliidistunud, kuni paar miljonit parimas eas meest on riigist põgenenud ning võib-olla kuni paarsada tuhat meest on ka toodud teistelt erialadelt sõjatööstusse.

Kõik see kokku paneb paraja põntsu majanduse kasumlikele harudele. Ja jutt ei käi ainult mingist väga spetsialiseerunud tööjõust: Venemaal on juba äärmine puudus kojameestest, turvameestest, santehnikutest ja teistestki pigem madalapalgalise töö tegijatest. Oma mõju on muidugi avaldanud ka Kesk-Aasia riikidest pärit vöörtööliste lahkumine riigist. Enamikes Venemaa linnades on tõsised ja valdavalt lahendamatud probleemid näiteks lumekoristusega.

Unustada ei maksa ka Vene naftale kehtestatud hinnalage. Lahendus on üsna elegantne. Esiteks piirab see tulu, mida Vene riik saab naftarahast, teiseks ei kaota see turult olulist nafta eksportijat, mis muidu oleks naftahinnad taevasse lennutanud. Pealegi on Venemaa omaenese tarkusest kaotanud energiakandjate jaoks nõukogude ajal hoolega üles ehitatud Euroopa turu ja on sunnitud müüma naftat Hiinale ja Indiale. Need sõbrad nöörivad aga Venemaad oskuslikult ja mõnuga. Samuti soostuvad nad tegema äri vaid enda valuutas. Selle tulemusena on Venemaa sunnitud vahetama nafta müügist saadud jüaane ja ruupiaid dollariteks erinevaid halle skeeme kasutades, kaotades vahendajatele makstavate tasude eest olulise osa sissetulekust.

Prigožin

Kuidas siia puutub kodanik Jevgeni Prigožin? Otseselt. Tema mäss näitas väga hästi, mida toob endaga tulevikus kaasa süsteemne kriis. Kuigi mässu tagamaades on palju ebaselget, on üks asi kindel: Prigožinil oli kindlasti Kremlis toetajaid, ilma kelleta ta poleks sellist avantüüri katsetadagi üritanud.

Kuid eelneva kontekstis on oluline üks teine moment. Nimelt see see, et mäss toimumiskohas – Doni-äärses Rostovis – ei leidnud see erilist vastuseisu. Lihtsad inimesed pigem võtsid Prigožini ja tema väed vastu positiivselt. Vaevalt ta fännklubi nii suur oli, pigem oodati lihtsalt mingeidki positiivseid muutusi – mäletate ju: „kõige hea poolt ja kõige halva vastu” – sest oldi lihtsalt riigis toimuvast jamast tüdinetud.

Huvitavalt käitusid jõustruktuuride esindajad – nad kas põgenesid või barrikadeerisid end politseijaoskondadesse, kartes ilmselt rohkem linnakodanikke kui Wagneri palgasõdureid. Moskva linnapildist olid aga Wagneri kolonni põhja suunas liikumise ajal politseinikud täiesti kadunud. Isegi Ramzan Kadõrov tegi küll näo, nagu ta oleks kõigest väest püüdnud kohale jõuda, et Wagneritele malka anda, kuid pidi kahjuks kuni mässu lõppemiseni tükk maad eemal liiklusummikus seisma. Initsiatiivi näitas üles vaid üks anonüümseks jäänud kopajuht, kes jupi maanteed üles võttis.

Tehnilised probleemid

Tulles inimfaktori juurest tagasi tehniliste asjaoludeni, mis lükkavad Vene riiki üha enam süsteemse kriisi suunas, siis on oluline mainida Vene lennukite halba käitumist. Üha enam jõuab meieni uudiseid Vene lennukompaniide või Venemaal toodetud lennukitega juhtunud riketest. Nad kas on sunnitud hädamaanduma või kukuvad lausa alla nagu hiljuti Afganistanis juhtus. See kõik viitab Vene tööstuse võimetusele toota ja hooldada lennumasinaid ilma läänest tulevate komponentideta.

Teine oluline probleem on Venemaa kommunaalmajanduse kokkuvarisemise algus. Eelmise aasta detsembri keskpaigast algas Venemaal kommunaalavariide jada. Selle tulemusena jäi suur hulk kodanikke ilma elektri või sooja vee või kütteta. Kui Venemaa provintsis on sellised juhtumid üsna tavalised, siis seekord üllatas rikete rohkus ka Moskva ja Peterburi lähiümbruses.16. jaanuaril tungis Nižni Novgorodis tungis linnatänavast välja kuumavee geiser, mis tekitas põletushaavu 12 inimesele, kusjuures kannatanute seas oli ka kaks alaealist. Milles asi?

Esiteks on kütte- ja elektrisüsteemid amortiseerunud. Enamik nimetatud süsteeme on amortiseerunud 65-70%, paljudes kohtades isegi kuni saja protsendi ulatuses. Märkimisväärseid uuendustöid pole peale Moskva ja Peterburi kuskil nõukogude aja lõpust alates tehtud. Ka  Moskvas ja Peterburis on suur osa renoveerimiseks eraldatud rahast ära varastatud. Vene majandusteadlase Igor Lipsitsi meelest on Venemaa sooja- ja küttetrasside korralikuks renoveerimiseks vaja vähemalt 20 triljonit rubla. Eraldatud on vaid 200 miljardit.

Lisades siia veel kombe lülitada uuselamurajoonid tuimalt olemasolevatesse trassidesse ning tõiga, et sõjatööstuse taastamine on oluliselt suurendanud vee-, sooja- ja elektrivajadust, polegi ime, et amortiseerunud trasside ülekoormus põhjustab aina rohkem ja rohkem avariisid.

Kanakriis

Suurte ja nähtavate ebameeldivuste kõrval leidub ka väiksemaid – mis pole vähem märgilised. Nii tabas eelmise aasta kevadel Venemaad väike ebameeldivus, mida keegi eriti tähele ei pannud. Nimelt hakkas poelettidelt kaduma kanaliha. Teadjamale inimesele annab see siiski paar vihjet. Nimelt on kanaliha üks odavamaid lihatooteid: kui selle tarbimine kasvab, märgib see elanike majandusliku olukorra halvenemisest.

2023. aasta lõpus sai kanakriis järje – nüüd kadusid poelettidelt munad. Osaliselt on see muidugi tingitud probleemist kanalihaga. Nimelt anti eelmisel kevadel ülevalt käske, et kanaliha olgu olla. Kanafarmide kuulekad juhid lasid seepeale munejad kanad lihaks teha. Peame siinkohal meeles ka sanktsioone, mis takistavad nii tõukanade kui kvaliteetse kanasööda importi.

Näitlik on siinkohal see, et süsteem ei suutnud probleemi lahendada. Vaba turumajanduse korral oleks see lahenenud iseseisevalt ja jooksvalt, suurema kärata. Poes pole mune? Järelikult hind tõuseb, tootjad toodavad rohkem, kuna see on kasumlik, turule tuleb mune juurde, nende hind langeb jälle ja kõik loksubki ise paika.

Põhjaliku plaanimajanduse korral oleks aga doteeritud kas tootjat või tarbijat. Nagu vanast ajast mäletame, oleks see toonud endaga kaasa defitsiidi, oleks siingi protsess olnud ka oma jaburuses vähemalt NSV Liidus üles kasvanud inimesel arusaadav.

Venemaa pole aga ei turu- ega plaanimajandus. See on mõlema süsteemi hübriid, kus eelistatakse lihtsalt tootjat terroriseerida ja nõuda temalt mingit hinnalage. Munakriisi lahendamiseks telliti mune riiklikul tasandil isegi Aserbaidžaanist ja Iraanist. Hetkel on küll munakriis pigem lahenenud selles osas, et poes on nad jälle saadaval.  Küll aga tõusis kriisi tipphetkel kanamunade hind umbes viiendiku võrra ning on sellele tasemele ka jäänud. See ka on arusaadav. Äri allub reeglitele ning toimib niikaua, kui see on mõistlikult kasumlik.

Paljud majandusteadlased ennustavad samu probleeme lähiajal nii sealiha kui teiste toiduainetega. Ning rõhutan veelkord: Venemaal pole turg võimeline situatsiooni ise lahendama vaid nõuab „kompetentsete seltsimeeste” sekkumist päris tipust. Mõnes olukorras on muidugi selline olukord hea, kuna võimaldab kiiresti reageerida. Kui aga probleemid hakkavad kuhjuma, väljub olukord kontrolli alt. Enam-vähem pädevaid ning sealjuures volitusi omavaid inimesi on sellises süsteemis vähe ning nad ei jõua ühel hetkel enam lihtsalt reageerida. Valdav enamik ametnikke aga lihtsalt istub vaikselt ja ootab apaatselt ülevalt tulevaid käske. Olgu need käsud millised tahes on ajalugu tulvil näiteid sellest, et majandus ei taha „kompetentsete seltsimeeste” antud ettekirjutustele alluda. Nii üritas omal ajal Zimbabwe rahva suur juht ja õpetaja Robert Mugabe inflatsiooni ära keelata. Tulemus on tuntud.

Aga millal see jama siis lõpuks läbi saab?

Prognoosimine on tänamatu tegevus. Rääkida võib vaid tõenäosusest. Pealegi peab Venemaa puhul süsteemsest kriisist rääkides arvestama terve hulga „mustade luikedega“. Kui inimesed on raske elu tõttu viidud juba viimse piirini, võib pahameele vallandada ükskõik mis. Ka eliidi seas võib tekkida kas üldine pahameel või nii suureks paisuv kaklus, mida Putin enam lahendada ei suuda.

Vene eliit aga pelgab kõige rohkem oma riigi kodanikke ning on hea meelega nõus reaalse ohu korral Putini ohverdama, et ajada enamik probleeme tema kaela. Võimalik, et ühel hetkel Putin lihtsalt kaob ning kogu maailm mõistatab paar nädalat kuni paar kuud selle üle, kas ta on üldse veel elavate kirjas. Ning seejärel teatatakse riigijuhi traagilisest äkksurmast ja ametisse asub mingi kollegiaalne organ, mis riigi juhtimise üle võtab.

Kui kaua selleks aega läheb? Venemaa on nüüd juba kindlasti sattunud turbulentsesse olukorda, kus „aeg kiireneb“. Muidugi peame arvestama ka selliste riikide kogemusega nagu Iraan ja Venetsueela. Sanktsioone on nende riikide vastu kohaldatud juba pikalt, kuid mõlemas suudab valitsev režiim võimul püsida ning kohati isegi ohustada oma naabreid. Tavakodaniku elu Venemaal kindlasti halveneb edasi, samas leiab Kreml raha sõjaväe ja politseijõudude alati. Nii et pigem soovitan varuda kannatust pikema protsessi tarbeks.

Priit Karumaa, Vabariik Meedia kolumnist

Loe sarja I osa

Vaata ka

Immigratsioon ja Euroopa ebastabiilses maailmas

Alates 2015. aasta rändekriisist on Euroopa Liidu immigrante puudutavad seadused karmistunud. Rändekriis kujutas endast tohutut …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga