Vabariik
Sarnased artiklid
Oktoober oli traditsiooniliselt rahvusvaheline hõimurahvaste kuu. Sel aastal tähistati seda aga suurema kurbusega.
Meie hõimurahvad kõigis maailma nurkades kogunevad neil päevil kokku ja korraldavad erinevaid üritusi. Mõni peredega, mõni kogukonnaga, mõni vanglas või poliitilise pagulasena, mõni kodumaal ja mõni võõrsil, mõni aga isegi oma rahva valitsuse liikmena eksiilis. Päevade iva on selles, et hoida elus ja arendada oma keelt, kultuuri, kogukonda ja elukeskkonda kuni riigini välja.
2024. aasta oli paljude meie Venemaal elavate hõimlaste jaoks mitmetel põhjustel raske.
Üks nendest on see, et Venemaa oma enda paljurahvuselise ühtsuse ja territoriaalse terviklikkuse nimel järjekindlalt aeg-ajalt tunnistab äärmuslikeks (loe – poolterroristlikuks) ja ebasoovitatavaks mitmeid põlisrahvaste õiguste ja vabaduste eest võitlevaid ühiskondlikke liikumisi ja organisatsioone. Mõne nendest teeb koostöö soome-ugri rahvastega aastast 1927. Nüüd on juba ka mitu Eestis tegutsevad liikumist ja ühingut aastakümneteks sellises „mustas nimekirjas“.
See tähendab, et nüüd igasuguse koostöö eest Venemaal selliste organisatsioonidega, nende kohta teabe levitamise, nendega minevikus, olevikus ja tulevaste sidemete eest võib meie hõimurahvaid karistada rahatrahvi või mitmeaastase vangistusega haldus- või kriminaalkorras. Valik kuidas karistada on tehtud ka suuremaks – haldusasja kaks artiklit (20.3, 20.3.2) ja kriminaalasja viis artiklit (280.1, 280.2, 282.2, 282.3, 282.4).
Näiteks meie hõimurahva esindajaid, kes kunagi Eesti ülikoolides õppisid, ähvardab nüüd haldus- ja kriminaalvastutusele võtmine (ja need on kümned ja sajad inimesed Karjalas, Mordvamaal, Marimaal, Udmurdimaal, Komimaal), kui nad alustavad või jätkavad mingeid sõnavõtte või üritusi põlisrahvaste õiguste ja vabaduste teemadel.
Lisaks sellele võivad Venemaal elavate hõimlaste aktiivsed, katkenud või peatunud sidemed kaaslastega „ebasõbralikest riikidest“ (Eesti ja Soome on nüüd Venemaa jaoks ametlikult tunnustatud kui ebasõbralikud riigid) nüüd olla nende jaoks takistuseks tööle saamisel, karjääriredelil edenemisel või koguni raskendavaks asjaoluks erinevate õigusvastaste tegude puhul. Seega on praegu Venemaal hõimlastega koostöö sügavalt pärsitud.
Sellises olukorras ei jää ilmselt muud üle, kui teha koostööd nendega või nende kaudu, kes veel sellistes „mustates nimekirjades“ pole. Näiteks ÜRO organisatsioonidega, Arktika Nõukoguga, BRICS-iga, kus on laialdaselt esindatud erinevate riikide põlisrahvad. Aeg-ajalt korraldavad sellised rahvusvahelised struktuurid ka Venemaa avalike ja liikumisorganisatsioonide seas küsitlust võimaliku koostöö kohta nendega. Nö „poolpuhtana“ jäi siin Lääne Soome-ugri riikidest vaid Ungari, kellel Venemaaga on seni suht neutraalsed suhted.
Tänavu oktoobris, hõimurahvaste kuul, toimusid ka BRICS-riikide rahvusvahelise foorumi üritused. Küll seekord Venemaal, aga siiski selline üritus tervikuna näitas, et sellisel foorumil erinevate põlisrahvaste esindajad võtavad teineteisest kuulda ning püüavad omavahel koostööd edasi arendada.
Aafrika ja Lõuna-Ameerika hõimude kaasaegsed liikumised saavad oma eeskuju kaudu kaasa aidata ka meie hõimurahvaid, tugevdades viimaste rahvuslikku identiteeti ning omal nahal näidata kuidas ka praeguses olukorras ellu jääda ja edukalt areneda. Lisaks töötavad paljud rahvusvahelised valitsus- ja avalikud organisatsioonid selliste põlisrahvastega erinevatel teemadel oma piirkondlike kontorite kaudu (Greenpeace, Maa sõbrad jne). Ka Eestil on selliste organisatsioonidega head kontaktid olemas ning just sellised organisatsioonid aitasid omal ajal noort Eesti Vabariiki väga palju.
Seega siin tunduvad BRICS-i uued võimalused justkui väga kasuks olevat. Selle koosseisus on samuti palju põlisrahvaid. Venemaa on ikkagi teatud mõttes sunnitud arvestama oma liitlastega nagu India, Hiina, Brasiilia jne. Lähme maridele külla nüüd läbi Aafrika koos Skandinaavia kaasvõitlejatega? Arengukoostöö kogemus oleks siin ikka kasuks.
Tõnis Kivimägi, hõimlane okupeeritud territooriumilt
The form is not published.