Vabariik
Sarnased artiklid
Avaldan siinkohal oma isikliku arvamuse mu endise kolleegi Vjatšeslav Morozovi ja tema tegevuse kohta akadeemilises valdkonnas.
Teadupärast tunnistas Harju Maakohus eelmisel nädalal Tartu Ülikooli endise poliitikateooria professori Vjatšeslav Morozovi süüdi spionaažis Eesti Vabariigi vastu. Talle mõisteti kuue aasta ja kolme kuu pikkune vangistus.
Tänan Eesti võime, et nad paljastasid tõelises mõttes spiooni, ja kohut, et ta selle eest vastutusele võttis. Siiski, kogu austuse juures Eesti õigusemõistmise vastu, ei jaga ma järgnevat Eesti võimude avaldust, mille kohaselt Morozov “ei kompromiteerinud ega manipuleerinud oma õpetamis- või teadustegevusega”, “GRU ei sekkunud tema akadeemilisse tegevusse” ning “Morozovi tegevus ei seganud tema akadeemilist tööd ja tema juhendatud teadustöö on tänaseni asjakohane.”
Samas väitsid Eesti võimud, et “Morozov sai luureagentuuri ülesannete eest tasu, kuid see ei olnud kuriteo toimepanemise motiiv, kuna summad olid ebaolulised”, “tema motivatsioon oli mõjutatud tema Vene kodakondsusest ning ta oli värbamise ajal patrioot, kuigi ta ei nõustu kõigega, mida Venemaa praegu teeb”. Samuti lisas Kaitsepolitseiameti juht, et “lektoriks kandideerimine [2010. aastal] oli Morozovi enda valik, kuid valituks osutudes informeeris ta oma kuraatoreid,” ning Morozovit “treeniti, juhendati ja valmistati ette väga põhjalikult, et tagada tema operatiivturvameetmete kõrge tase.”
See kõik viitab asjaolule, et Morozov töötas Venemaa luure heaks nii-öelda puhtalt ideoloogilistel kaalutlustel. Tema GRU kuraatorite perspektiivis sõltus see salasuhe suuresti ühtivatest ideoloogilistest vaadetest ning siin polnud tegu rahalise motivatsiooni või väljapressimisega.
Morozov ei ole idioot. Ta töötas ainult nende kuraatoritega, kellest lugu pidas ning kes olid tema jaoks ideoloogiliselt ja intellektuaalselt stimuleerivad. Kui keegi kujutab endale GRU kuraatoreid ette sõjaväevormis Spetsnazi tüüpidena, siis on ta ilmselt liiga palju vaadanud B-kategooria luurefilme. Ei, nagu ka luureteooria ütleb, on kuraatoril peen mimikri. Ta esineb teadlase või ajakirjanikuna, kellel on oskus kohelda Morozovi-sugust hingesugulasena, kuulates teda hoolikalt, tundes kaasa sellele, mis talle muret tekitab ning andes aeg-ajalt sõbralikke nõuandeid. Morozovile võisid tema kuraatorid ja juhendajad avaldada tugevamat ideoloogilist mõju kui filosoofid nagu Ernesto Laclau või Chantal Mouffe, keda Morozov oma kirjatöödes sageli tsiteerib.
GRU mõjutustegevusest pole just palju teada. Siiski kasutavad sõjaväeluure ohvitserid (ja agendid) enamasti samu käsiraamatuid nagu KGB (praegune FSB ja SVR). Nende eesmärgid hõlmavad mitte ainult sõjalise ja tehnoloogilise info kogumist, vaid sihtriikide mõjutamist, et luua tulevase sõja korral soodsad eeldused.
Akadeemilises ringkonnas suutis Morozov mõjutada paljusid üliõpilasi ja teadlasi oma “kolonialismivastaste” ideede ja arusaamadega Venemaas kui “alternatiivsest impeeriumist”, suunates seeläbi nii Eesti kui teiste lääneriikide intellektuaalsed ressursid oma ideoloogilise agenda teenistusse. Näiteks said Morozovi juhitud teadusprojektid suurt abiraha Eesti Teadusagentuurilt.
Aastaid tagasi ütles mulle üks Lääne mõttekojast pärit kogenud Venemaa spetsialist, et osaledes mõttekojas, mis käsitles Venemaa välispoliitikat Tartus, ei mõistnud ta üldse keelt ja argumente, mida Morozov kasutas. Morozovi konstruktivistlik ja poststrukturalistlik agenda on aidanud laiendada teineteise mõistmise lõhet praktikute ja akadeemikute vahel.
Saatuse iroonia sunnil kutsuti ta ka kolm aastat tagasi Lennart Meri konverentsile koos teiste teadlastega, kusjuures konverentsi eesmärgiks oligi just nimelt teoreetikute ja praktikute vahelise lõhe ületamine. Tagantjärele võime me vaid oletada, kuidas ta võis seda uut platvormi oma luuretegevuseks ära kasutada.
Morozov mõisteti süüdi vaid teabe kogumises, analüüsimises ja Venemaa luurele edastamises. Ma pakun, et Morozov eitas oma pahatahtlikke kavatsusi ülikooli suhtes. Eesti prokuröril pole põhjust tema eitusi uskuda. Samas ma arvan, et on olemas vähemalt kaks põhjust, miks Eesti prokurör ei soovi uurida tema tegevust akadeemilises ringkonnas.
Esiteks kehtivad selles küsimuses teatud juriidilised piirangud. Erinevalt teabe kogumisest, pole mõjutustegevus sõnavabadusega demokraatlikes riikides kriminaliseeritud. Ma ei ole küll Eesti seadusandlusega tuttav, kuid ma arvan, et pole ühtki seadust, mille alusel saaks Morozovi süüdi mõista mõjutustegevuse eest.
On olemas vähe juhtumeid, kus mõjutustegevuse korraldaja on ka süüdi mõistetud ning tavaliselt on see võimalik olnud vaid juhul, kui ta võtnud kuraatorilt võtnud vastu raha. Kuna Morozov sai raha vaid info kogumise, mitte aga mõjutustegevuse eest, pole alust teda olemasolevas õigussüsteemis selle eest ka süüdi mõista. Tegu oli siiski üsna mõjuka teadlasega ning oma Venemaa ja (mitte-lääne-)teemaliste rahvusvaheliste uuringute ringkondades oli ta arvamusliider. Mis puudutab info kogumist, siis ilmselt olid selle tagajärjed üsna piiratud, kuna tal puudus juurdepääs Eesti riigisaladusele. Tõenäoliselt oli tema mõjutustegevus oluliselt laialdasem info kogumisest. Siiski ei saa Eesti võimud sellist uurimist läbi viia, kuna see tähendaks tõenäoliselt riigi sekkumist akadeemilisse sõltumatusesse.
Teine prokuröri tegevusvabadust piirav põhjus on maine. Nagu juba öeldud, pole mõjutustegevuse tõestamine lihtne. Peaks vastav uurimistegevus aga kuskile jõudma, rikutaks sellega Tartu Ülikooli mainet veelgi. Teatavasti oli Morozov Tartu Konverentsi programmikomisjoni esimees alates 2016. aastast kuni eelmise aastani. Ühtlasi oli tal ülikoolis ka teisi olulisi ametikohti. Irooniline, et Tartu Konverents oli nomineeritud esimesele Rahvusvahelisele Kesk- ja Ida-Euroopa Uuringute Nõukogu auhinnale rahvusvahelise koostöö edendamise eest. Nagu Kaitsepolitsei juht ütles, polnud ülikool Morozovi peamine eesmärk, vaid pigem platvorm, võimalus pääseda üritustele, seminaridele, teadusasutustele ja talle olulistele isikutele.
Kui Morozov jaanuaris arreteeriti, süüdistasid paljud Venemaa-uuringute ja rahvusvaheliste suhete teadlased Eesti võime nende kolleegi ja sõbra diskrimineerimises. Nüüd, kui Morozovi roll GRU agendina kinnitust leidis, on need inimesed vait, nagu poleks midagi juhtunud. Vaikivad ka Eesti teadlased – peamiselt maine huvides.
Kolleegid Tartust, sealhulgas ka Venemaa päritolu, tunnevad ilmselt piinlikkust ja häbi. Samas ei tasuks neid selles suhtes liialt häbimärgistada. Pigem tuleks see kibe pill alla neelata. See on Lääne kõrgkoolide lõikes kõigest jäämäe tipp. Kuid miks just Eesti? Siin tuleb lihtsalt Kaitsepolitseiameti professionaalsust tänada. Juhtum tõestab Eesti vastuluure võimekust ning ei ole kuidagi seotud Tartu ja teiste Eesti ülikoolide saavutustega. On veel palju sarnaseid Lääne kõrgkoolidesse imendunud “teadlasi”, keda kohalik vastuluure pole lihtsalt võimeline paljastama. Vaba ja sõltumatu kõrgkool on juba olemuselt äärmiselt kaitsetu autokraatlike riikide luureasutuste sissetungide ees. Igatahes peaks 2024. aasta 18. juuni olema Lääne kõrgkoolidele oluliselt suurem šokk kui seda oli ehk 2022. aasta 24. veebruar.
Ma lõpetan selle teksti Tartu Ülikooli julge õpetaja Marju Lauristini sõnadega, kes oli esimene inimene NSV Liidus, kes NSV Liidu Ülemnõukogu saadikuna 14. juulil 1989 NSV Liidu Ülemnõukogu saalis, KGB esimehe Vladimir Krjutškovi esinemise ajal avalikult kritiseeris KGB sekkumist akadeemilisse ellu: “Minu arvates ei olnud siiski mõtet meile rääkida, et KGB ei kasuta salajasi informaatoreid. Ülikooli õppejõuna tean isiklikult paljusid üliõpilasi oma kodus Tartus ja ma ei usu, et see on erand… kui nad põrusid eksamitel ja neid ähvardati ülikoolist välja viskamisega, sattusid nad olukorda, kus meie kohalik KGB lubas neile abi tagasi instituuti, ülikooli jne pääsemisel, kui nad vastutasuks annaksid teavet oma kaasüliõpilaste, kolleegide ja õpetajate kohta. […] nüüd on aeg sellistest asjadest ausalt rääkida ja neist lahti öelda. Ja minu arvates peaks KGB uus esimees, nagu ta siin meile end näitas, tegelema ka nende oma organite töömeetoditega.”
P.S. Ma usaldasin Morozovit ja aitasin teda, kui ta minu abi palus, näiteks konverentsi kolleegiumite juhtimisel. Aasta tagasi, kui talle anti auhind juhendatud üliõpilaste arvu eest (nüüd on sellel küll natuke teine tähendus), astusin talle ligi ja õnnitlesin isiklikult. Kuid ma ei olnud väga üllatunud, kui kuulsin tema arreteerimisest jaanuaris. Oli mõningaid “signaale”. Ükski neist ei olnud määrav, vaid tagantjärele vaadates pigem stohhastiline:
- 2021. aasta märtsis Skytte kollokviumil iseloomustas Morozov Nõukogude luure väljaõppe käsiraamatuid kui “väga propagandistlikke”. Irooniline, sest hiljem selgus, et ta oli nendega väga hästi kursis. Selle asemel soovitas ta mul lugeda postmodernistlikku kirjandust, nagu Aleksei Jurtšaki “Kõik oli igavesti, kuni seda enam polnud: viimane nõukogude põlvkond” (2005), mis pakub alternatiivseid vaateid “halva” Nõukogude aja kohta, kuid ei käsitle luuretegevust. (Tagantjärele vaadates õnnestus mul avaldada kuus artiklit akadeemilistes ajakirjades, kasutades materjali, mida Morozov hindas).Ei saa hästi aru misasi on devalveeritud materjalid.
- 2022. aasta juunis Tartu Konverentsil juhtis Morozov ümarlauda “Venemaa-uuringute tulevik“ ja kutsus sellel oma neomarksistidest ja kolonialismivastastest sõpru üles mõistma hukka Läänt russofoobia eest ning väitma, et akadeemiline läbikäimine Venemaa teadusasutustega peaks jätkuma. Kui ma seepeale küsisin, kuidas peaks see läbikäimine jätkuma, kui paljud teadusasutused annavad tööd FSB ametnikele, katkestas ta mu küsimuse.
- 2023. aasta Aleksanteri Konverentsil juhatas Morozov juhatas kolleegiumi “Vene Akadeemia dekoloniseerimine” ning ignoreeris uuesti mu küsimust, miks Venemaa teadlased ei kasuta neile avanenud uudset võimalust uurida Venemaa luureorganite tegevust.
- Kui ma õigesti mäletan, oli see 2021. aastal, mil Vene luure levitas aktiivselt narratiive võimalikust Euroopa-Venemaa koostööst keskkonna ja ökoloogia valdkonnas ning Morozov esines loengusarjaga, kus ta selgitas Venemaa keskkonnapoliitikat.
Neid juhuslikke tähelepanekuid on muidugi hea tagantjärele analüüsida. Ometi ei anna mitte ükski muster või mustrite kombinatsioon põhjust midagi sajaprotsendise kindlusega väita. Minu jaoks ei anna mingit mustrit põhjust inimest mitte usaldada. Ma ei ole spioonikütt, ma riskin parem petta saamisega, kui olen paranoiline ja kahtlustan inimesi enda ümber lõputult. Me ei peaks muutuma paranoilisteks vastuluurajateks nagu näiteks Venemaal ja Hiinas. Kuid me peaks avama silmad ja märkama nende paranoiat, sest nagu Timothy Snyder ütles, meenutab praegune olukord 1938. aastat.
Sanshiro Hosaka on Eestis elav ja töötav Jaapani politoloog ja diplomaat
