Eks me kõik tea seda vana nalja, kui küsitakse, et milline riik on maailma sõltumatuim ja selleks arvatakse olevat Mongoolia, millest midagi ei pidavat sõltuma. Olles käinud just Mongoolias, siis julgeksin tagasihoidlikult sellele naljale reservatsioonidega vastu vaielda.
Mongoolias toimusid parlamendivalimised 28. juunil ning nagu paljude riikidega, mida võib lugeda osaliselt arengumaadeks, käivad seal valimisi vaatlemas välisvaatlejad. Nõnda olen ma varasemalt käinud valimisi vaatlemas nii Türgis kui ka paljudes Aafrika riikides. Kui kohe on mõnel küsimus, et mis on meil asja vaadelda teise riigi valimisi, siis vastus on lihtne – need riigid ise kutsuvad enda valimisi vaatlema, sest paratamatult mõjutab hea, mis ei pruugi muidugi hea ollagi sageli, hinnang nende valimiskorraldusele ja läbipaistvusele ka riigi mainet ning see omakorda mõjutab riigi majanduslikke väljavaateid. Nõnda olin ma valimisi vaatlemas Euroopa Parlamendi liikmena, kus vaatlejate delegatsioonid moodustatakse võrdselt nõnda, et oleks üks esindaja igast poliitilisest grupist.
Esiteks lühidalt valimiste korraldusest. Ma pean tunnistama, et valimised olid korraldatud üllatavalt hästi ja efektiivselt, kus kõik jooksis nagu Šveitsi kellavärk. Inimeste registreerimine käis valimisjaoskonnas kas isikut tõendava dokumendi alusel või enamus kordadel sõrmejälje alusel, mis kuvas kohe valimisjaoskonna töötaja arvutiekraanile isiku pildi ja isikuandmed. Lisaks on igas valimisjaoskonnas ka suurem ekraan, mis kõigile avalikult nähtav ja kus kuvatakse reaalajas valija pilt ja andmed selle kohta, kui palju on vastava ajahetke seisuga valimisaktiivsus ja seda nii soo ja vanuse järgi.
Seejärel antakse valijale valimispaberid, valija läheb oma kabiini ja teeb valikud ning seejärel sisestab valimispaberid (A4 suurused) elektroonilisse masinasse (neid päris kobakaid masinaid on igas valimisjaoskonnas kaks). Nende masinate suurim eelis on see, et sisestatud andmete alusel saab praktiliselt kohe valimisjaoskondade sulgemise järel teada esialgsed valimistulemused. Kuid ilmselgelt ei saa ega tohigi usaldada vaid sellest masinat antavaid valimistulemusi, vaid sellele järgneb kõikide valimissedelite käsitsi ülelugemine vaatlejate juuresolekul (neid on alati igast erakonnast seal vaatlemas), mis kestab varahommikuni. Seega tehniline mugavus saamaks teada kiiresti esialgsed valimistulemused ühendatud turvalise käsitsi sedelite lugemisega.
Kuid riigist ka endast lähemalt. Mongoolia on kõige hõredama asustusega riik maailmas, millel geograafilise asukohaga ülemäära pole vedanud. Riigi pindala 1,5 miljonit ruutkilomeetrit ja rahvaarv vaid 3,5 miljonit, millest pool elab pealinnas Ulaanbaataris, annavad tunnistust, et suurem ala riigist on inimtühjus, mis see-eest on vägagi kaunite mäestike, kõrbede ja loodusega. Mongolid ise on aga väga väärikad ja uhked oma riigi üle, mis tuleneb suuresti nende ajaloost, mida nad ka väga edukalt kasutavad Mongoolias enesereklaamiks. Üldiselt võib peaaegu igal poolt näha viiteid Tšingis-Khaanile ja Mongoli impeeriumile. Võrreldes Aafrika riikidega või isegi tihti Lääne-Euroopaga on tänavad puhtad ning muretsema ei pea õhtusel ajal ka turvalisuse pärast. Seda nt Brüsseli kohta öelda ei saa.
Kuid geopoliitikast, mis vast üks olulisemaid meie jaoks. Arvestades riigi paiknemist Hiina ja Venemaa vahel on nende olukord üpris keeruline. Kuna majanduslikult on Mongoolia totaalselt sõltuvuses kahest suurvõimust, siis seab see paratamatult piirid koostööks kolmandate riikidega. Suurim eksportturg riigile on Hiina, samas kui suurim import toimub Venemaalt. Üheks näiteks koostöö raskuste kohta on tuumaelektrijaam. Mongoolial oli võimalus teha koostööd Prantsusmaaga, et prantslased ehitaksid oma tehnoloogiaga Mongooliasse tuumaelektrijaama. Praegu on peamine energiaressurss Mongoolias kivisüsi, kuid seda on piiratud ajaks ning tulevikuks on mongolitel huvi tagada oma energiavarustatus tuumaenergiaga. Sellele mõttele tõmbas aga kriipsu peale Venemaa, kes pani sisuliselt fakti ette – teete prantslastega koostööd, siis järgnevad majanduses tagajärjed. Nokk kinni, saba lahti.
Mongoolia soovist olla neutraalne kahe võimu vahel näitavad ka nende hääletused ÜRO-s Venemaa sõda Ukraina vastu puudutavates resolutsioonides, kus Mongoolia on jäänud alati neutraalseks. See aga omakorda tagab neile kas või ühe lihtsa asja – lennata üle Venemaa õhuruumi. Just praegu selle artikli kirjutamise ajal lendan ma ise Ulaanbaatarist Frankfurti üle Moskva.
Seega kui küsida, et mis sõltub Mongooliast, siis üks vägagi lihtne, kuid vajalik asi – tasakaalustada Venemaa ja Hiina huve. Pole ka meie huvides see, et Venemaa saavutaks täieliku kontrolli Mongoolia üle ning seda eesmärki aitab täita Hiina, kelle huvides ei ole Venemaa mõju kasv Hiina suhtes.
Seega ülemäära palju globaalselt ei pruugi Mongooliast sõltuda, kuid Eesti jaoks on sõltuv Venemaa huvide piiramine läbi mongolite oskusele tasakaalustada venelaste ja hiinlaste kontrolli oma regioonis.
Kas ma soovitaks Mongooliat külastada? Kindlasti. Seda ei pea kahetsema.
Jaak Madison, Eesti esindaja Euroopa Parlamendis