Vabariik
Sarnased artiklid
Tänapäeval tarbitakse tohutult palju infot ja on lausa hädavajalik, et see oleks kergesti haaratav. Kui aga keelereegleid lastakse lõdvemaks, annab see tugeva tagasilöögi selgele eneseväljendusele ja keeruliste teemade arusaadavalt sõnastamisele. Suur osa informatsiooni läheb lihtsalt kaduma.
Tõsi, kõik inimesed polegi suutelised oma mõtteid selgelt väljendama. Taolistele pudrutajatel tulevad appi keeletoimetajad, kes suudavad sellest segadusest mõtte kinni püüda (kui ta seal ikka olemas on) ja teiste jaoks mõistetavaks lihvida.
Paraku on praegune EKI juht Arvi Tavast keeletoimetamise mõttekuse küsimärgi alla pannud ja keeletoimetajaid keele üheülbastajaiks nimetatud. Aga anarhia neile seda ei andesta! Kui ei ole enam ÕS-i, pole tarvis ka keeletoimetajaid. Las lennata tuhat laastu!
Käimasolevat sõnastikureformi on nimetatud lageraieks meie keelemetsas, aga EKI direktorit seal möllavaks harvesteriks.
Kui ennemuiste hallil ebavõrdsuse ajal lauldi laia lõuaga: „Selles süüdi on naised ja viin!“, siis sallivusühiskonna lood ja laulud kõlavad hoopis teisiti: „Kõiges süüdi on mehed ja keel!“ Loomulikult peetakse siin silmas eesti keelt, mis on nii puine ja noorte seas nii ebapopulaarne, et võtab mõnel eesti keele professoril lausa silma särama.
Näiteks Tartu Ülikooli tänapäeva eesti keele professori Liina Lindström ei väsi kordamast, et eesti keele arendamiseks ja kaitseks loodud kord on läbi sajandi ja sõltumatult riigikorrast ikka ja alati olnud rahva vägistamine. Suure aplombiga käib ta välja oma trumbi: kõige selle tagajärjel ei julge Eesti noored enam reeglite vastu eksimise ja häbimärgistamise hirmus emakeelt üldse kasutada ning suhtlevad omavahel pigem inglise keeles.
Varjamatu kahjurõõmuga lisab ta juurde: „Inglise keelt oskavad nad vähemasti sama hästi või pareminigi kui eesti keelt!“
Just nõnda, hirmu ja häbiga manipuleerides, peletatakse noori emakeelest eemale. Ja peletajaks on Tartu ülikooli tänapäeva eesti keele professor! Kuid mitte ainult tema. Iga väärt mõte tuleb mustriks taguda ja lasta seda teistelgi korrata, kuni ta mõttestambiks muutub.
Midagi sarnast kordab ka äsja doktorandist keeleteadlaseks salvitud Elisabeth Kaukonen:
„Üle poole minu tutvusringkonnast ei sallinud omal ajal eesti keele tunde, sest need olid igavad. Rasked. Nad eelistavad inglise keeles kirjutamist ja tunnevad end siiani eesti keeles kirjutades ebakindlalt, sest eesti keeles on liiga palju reegleid ning keegi on kunagi nende keelekasutust negatiivsel toonil kommenteerinud, tekitanud neis rumala ja alaväärtusliku tunde.“
Näete nüüd – seesama sõnum, pisut teiste sõnadega öeldud. Algul tiirleb see alaväärtuse sisendamine vaid professorite ja doktorantide ringis, kuid küll ta peagi ka laiema üldsuse teadvusse tee leiab. Eelkõige noorte inimeste peadesse: eesti keel on igav, raske ja puine, tekitab rääkijas ebakindlust, rääkimata rumalast ja alaväärtuslikust tundest.
Vaat siis, milline kamp on seletamatul kombel meie keelepumba juurde sattunud. Ta liigub, loob ja lehvitab – ning lausa irvitab meile näkku.
Aga noored on vaimustuses – mida rohkem möllu, seda parem! Pealegi annab see suurepärase põhjuse mitteõppimiseks ning oma kurva saatuse üle kurtmiseks: „Meie keel on NII puine, onju?“
„Eesti keele arengukava 2021–2035“ ütleb selge sõnaga, et Eesti keelekorraldus ja -hoole on olemuselt kirjeldav, soovitav ja nõuandev. See annab inimestele võimaluse oma keelekasutust teadlikult korrastada ja rikastada.
Aga võta näpust! Paar aastat hiljem ilmus välja hoopis uus dokument –Eesti Keele Instituudi arengukava 2023–2026. Kirjeldamine on seal kenasti olemas, soovitavat ja nõuandvat keelehoolet aga ei mainita üldse. Selle asemel keeldutakse resoluutselt „domineerimissuhtest“ ja distantseerutakse „keele kasutamise viiside pealesurumisest“.
Sõnade rittalükkimisega saab igaüks hakkama, aga millist mõtet ja tagajärgi nad endas peidavad? Kuidas võiks välja näha „kirjeldav õpe“ koolis? Õpetaja ei anna enam nõu ega jaga soovitusi. Kogu aur läheb kirjeldamisele.
Välja näha võiks see umbes nõnda. Iga õpilane tutvustab klassikaaslastele seda keelt, mida ta parasjagu kasutab – nii hästi-halvasti kui tema võimed sel hetkel võimaldavad. Teised kuulavad ja püüavad sealt nii palju omaks võtta kui õigeks peavad. Siis astub ette teine, tema järel kolmas õpilane. Käib kõva kirjeldamine. Õpetajal pole siin omalt poolt midagi lisada. Peaks ta julgema iitsatada, et ’kärppsed’ kirjutatakse pisut teisiti, tähendab see kohe domineerimist ja keele kasutamise viisi pealesurumist.
Kõik need ’kärppsed’ kogutakse kokku ühte suurde keelekorpusesse, kus igal sõnal ja sõnavormil on võrdne õigus olemasolule, igaühel on aga vaba valiku õigus. Võta, millist tahad! Selle kõige eest võite tänada EKI-t, tema tõi anarhia meie õuele. Kaugele me sellega sõuame, pole raske arvata.
Et eesti keelest on suhteliselt lühikese ajaga saanud kultuurkeel, seda võib imeks pidada. Et aga nüüd väike klikk asub seda purustama, pole mingi ime, parimal juhul lihtsalt imelik. Aga kui me laseme neil liiga kaua mütata, või tagajärjeks olla katastroof.
Tekst kokku pandud sotsiaalmeediast, konto Roosa Udu materjalist
