Vabariik
Sarnased artiklid
Brežnevi ajal võttis Nõukogude Liit ette rea agressiivseid välispoliitilisi samme sekkudes nii Aasias, Aafrikas kui Ladina-Ameerikas hulga riikide siseasjadesse: küll ärgitati ülestõuse, rahastati terrorismi, orkestreeriti kodusõdu. Seda kõike “internatsionaalse kohustuse” sildi all. Samas nuriseti Nõukogude Liidus juba siis: kui palju võib raisata raha erinevate Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika režiimide toetamiseks olukorras, kus meil omal pole midagi lauale panna? Kuid isegi inimesed, kes nii rääkisid, said toetuda ainult ametlikult avaldatud andmetele. Neil ei olnud fakte ega ettekujutust kulutuste ulatusest, kuid tänapäeval on meil üsna hea ülevaade sellest olemas.
Juba Hruštšovi ajal, mil Stalini isikukultus hukka mõisteti, hakkasid Nõukogude-Hiina suhted halvenema. Samas koosnes Brežnevi poliitbüroo stalinistliku süsteemi kasvatatud inimestest, kes vaatasid maailma läbi primitiivse Stalini toimetatud “NLKP ajaloo lühikursuse” prisma. Nii pidas suurem osa Nõukogude liidreid nagu Šelepin[1], Podgornõi[2], Kossõgin[3], Poljanski[4] ja teised, Nõukogude-Hiina konflikti kahetsusväärseks arusaamatuseks, mille olid esile kutsunud Hruštšovi sooritatud vead. Kossõgin oli veendunud, et kommunistid suudavad kommunistidega alati kokku leppida, tuleb ainult korraldada isiklikke kohtumisi. Kuid kõik katsed hiinlastega kokkuleppele jõuda, nurjusid. Hiina sukeldus “suure proletaarse kultuurirevolutsiooni” sügavustesse ja selle juhtkond kuulutas Nõukogude Liidu vaenlaseks number üks. Hiina põgenikud, hiljem ka agressiivsete Mao tsitaadikogumikega varustatud hungveipingide ehk punavalvurite jõugud, hakkasid üha sagedamini rikkuma Nõukogude riigipiiri.
Vene-Hiina riigipiir oli paika pandud rohkearvuliste õigusaktidega juba ammu enne Vene ja Hiina revolutsiooni. Esimene selline leping oli XVII sajandi lõpust pärinev Nertšinski leping ja viimane 1911. aastal sõlmitud Qiqihari leping. Üldlevinud praktika kohaselt – eriti arvestades Versailles’ rahulepinguga kehtima hakanud Versailles’ süsteemi – kulgeb piki jõge jooksev riigipiir mööda peamist laevateed. Kuid, kasutades ära Hiina nõrkust, õnnestus Venemaa keiserlikul valitsusel vedada piirijoon Ussuuri jõel hoopis teisiti, piki Hiina-poolset kallast. Sel moel oli kogu jõgi koos selles asuvate saartega Venemaa valduses. Asja muutis omakorda keerulisemaks see, et veevool murendas Hiina-poolset vasakut kallast. Erosiooni tagajärjel tekkivad saared ja saarekesed muutusid nii automaatselt Vene impeeriumi, hiljem Nõukogude Liidu osaks, kuigi alles hiljuti oli see pinnas kuulunud Hiinale. Selline olukord kestis kuni 1969. aastani.
Mao Zedong ja teised Hiina juhid tõstsid piirijoone korrigeerimise küsimuse korduvalt üles veel rahulikel viiekümnendatel aastatel. Nõukogude valitsusel ei olnud põhimõtteliselt probleeme Hiinale vastu tulemisega, ent kui ideoloogilised vastuolud võtsid võimust riiklike huvide üle, jooksis piiriküsimus tupikusse.
Damanski (hiinakeelse nimega Zhenbao – Kallihinnaline saar) saarel, kuigi see kuulus NSVL territooriumi koosseisu, käisid hiinlased sealset väga lopsakat heina niitmas. Piirivalvurid vaatasid sellele läbi sõrmede, ent kui peale 1965. aastat riikide suhted halvenesid, hakati hiinlasi saarelt minema ajama. 1969. aasta teisel märtsil hõivasid saare Hiina väed. See ei käinud kaugeltki mitte veretult. Toimusid lahingud, hukkus mitukümmend Nõukogude piirivalvurit ja loomulikult kandis kaotusi ka Hiina pool, kaotati ka tehnikat.
NSVL ja Hiina sattusid sõja äärele. Poliitbüroos ja kindralstaabis arutati ärevusega, mida teha, kui sajad tuhanded hiinlased peaks piiri ületama. Väidetavalt räägiti ka tuumalöögi andmisest, kuid sellele olevat käe ette pannud Ameerika Ühendriigid, kes hoiatasid, et kasutavad sellisel juhul tuumarelva Nõukogude Liidu, kui esimesena tuumasõda alustanu vastu.
Lõpptulemusena ründas Nõukogude Liit 15. märtsil Damanskil paiknenud Hiina üksuseid ja jõe Hiina-poolset kallast ülekaalukate konventsionaalsete vägedega. Muu hulgas kasutati selleks tol ajal täiesti salajasi reaktiivsüsteeme Grad. Gradi kogupaugud sõna otseses mõttes tuhastasid Hiina sõdurid, tehnika ja laod. Sellega sõjalised kokkupõrked ka lõppesid ning 11. septembril 1969 kohtus Aleksei Kossõgin Pekingis Zhou Enlaiga[5]. Kossõgin oli tagasiteel Hanoist ning leppis Hiina peaministriga Pekingi lennujaamas peetud läbirääkimistel kokku Damanski saare neutraalses staatuses. Saarele ei paigutatud ei Nõukogude ega Hiina piirivalvureid. Hiina põllumehed käisid seal vaikselt edasi heina niitmas, kuid sellele vaadati läbi sõrmede. Nii sai see konflikt kui mitte rahumeelse lahenduse, siis vähemalt see külmutati.
Tulevahetuste käigus kaotasid Nõukogude Armee ja piirivalvurid 58 inimest langenutena. Hiina poole kaotused olid salastatud, kuid kõiguvad eri hinnangutel mõnest sajast kolme tuhandeni. Kired “kollase ohu” ümber, mida ei kütnud mitte võimud, vaid ühiskond, leegitsesid Venemaal veel aastaid.
Nõukogude ajakirjandus oli kuni 8. märtsini 1969 valgustanud Damanski piirkonnas toimuvat üsna kidakeelselt. Ilmselgelt oli tegu riigi poliitilise juhtkonna korraldusega. Kuid nimetatud kuupäevast alates pääses valla artiklite laviin. Muidugi räägiti – nagu tol ajal kombeks – Nõukogude piirivalvurite ja sõdurite kangelaslikust tegutsemisest, ja muidugi saidki neist ametlikult kangelased ja hukkunutele korraldati pidulikud matused.
Hiinas tõid need sündmused endaga kaasa kultuurirevolutsiooni esimese ja põhilise etapi lõpu. Mao Zedong tuli lagedale teesiga vajadusest valmistuda sõjaks, mis ühtlasi lõpetas kultuurirevolutsiooni.
1991. aastal tunnustas Nõukogude Liit viimaks Hiina õigust piiri kulgemisele piki Ussuuri jõe laevateed ning 2004. aastal anti Damanski saar lõplikult üle Hiinale. See lehekülg Vene-Hiina suhetes, kus Hiina nimetas Brežnevit Aleksander II ja Nikolai II imperialistliku poliitika mantlipärijaks, suleti lõplikult.
Katsed leppida Hiinaga ja sellele järgnenud konflikt avaldasid tohutut mõju NLKP rahvusvahelise kommunistliku liikumise ja kolmandas maailmas toimuva rahvusliku vabastuse liikumise poliitikale. Aastatel 1965-1968 vaatles poliitbüroo Lõuna-Vietnami ja selle liitlase, USA vastu sõda alustanud Vietnami kommunistide abistamist kui võimalust läheneda Hiinale. Algselt ei toetanud poliitbüroo Hồ Chí Minhi[6] ideed Vietnami ühendamisest sõjaga, nii nagu Kim Il-sŏng[7] oli üritanud sõjaga ühendada Koread, kuid Brežnev andis viimaks siiski oma nõusoleku. Ka Hiina soostus plaaniga ning mõlemad kommunistlikud suurriigid nägid kaugemat eesmärki, mille kohaselt Vietnam ühendaks endaga ka Laose ja Kambodža kuningriigi, mis olid kõik veel hiljuti kuulunud Prantsuse Indo-Hiina koosseisu. Brežnev, välisminister Gromõko[8] ning keskkomitee rahvusvahelise osakonna juht ja alates 1967. aastast KGB ülem Andropov[9] arvasid algselt, et NSVL ei peaks sekkuma Indo-Hiina konflikti, kuna see toob endaga kaasa suhete halvenemise Ameerika Ühendriikidega. Kuid poliitbüroo enamus ja sõjaväelased rõhusid “internatsionaalse kohustuse” täitmisele. Poliitbüroo koosolekul süüdistas Aleksandr Šelepin Gromõkot ja Andropovit klassiteadliku lähenemise puudumise pärast välispoliitikas. Ameeriklaste pommirünnakud Põhja-Vietnamile ja ohvrid tsiviilelanikkonna hulgas kutsusid poliitbüroos esile pahameelepuhangu. Nõukogude Liidus korraldati rohkearvuliselt solidaarsusmiitinguid ja demonstratsioone Vietnami toetuseks ning mõned noored olid isegi valmis Vietnami sõtta vabatahtlikuks minema. Läbi Hiina liikus Põhja-Vietnamisse sõjatehnika ja muu abi. 1970. aastaks ulatus NSV Liidu majandusabi Põhja-Vietnamile 316 miljoni rublani. See oli peaaegu pool iga-aastasest abist sotsialistlikele riikidele. 40% Vietnamile antud abist oli tagastamatu. Riigis sõdis 450 nõukogude sõjaväelast, kes abistasid õhutõrjet.
Nõukogude juhtkonna hämmastuseks kutsus nende üha kasvav toetus Põhja-Vietnamile esile tõsise Hiina-poolse rahulolematuse ja Vietnami kommunistide tänulikkuse vähenemise. Nagu ka miljarditesse ulatuva abi puhul Hiina Rahvavabariigile viiekümnendatel aastatel, ei kindlustanud hiigelsummad Nõukogude Liidule klientriigi sõprust ja lojaalsust. Vastupidi. Nõukogude Liit muutus sisuliselt Vietnami kommunistide pantvangiks. Samas oleks ilma Nõukogude abita oleks ilmselgelt taastunud status quo ja piir oleks uuesti jooksnud mööda 17. paralleeli.
Peab ka rõhutama, et kui Põhja-Vietnam ei oleks rünnanud Lõuna-Vietnami, ei oleks mingeid pommirünnakuid Hanoile toimunud. Oleks rahulikult kõrvuti eksisteerinud Põhja-Vietnam ja Lõuna-Vietnam. Kuid just see kommunistidele omane maania, vajadus ühendada endaga naaberriike, nagu enda maadest oleks vähe, kutsus esile sõja ja sellega kaasneva tragöödia. Ameeriklased püüdsid toetada Lõuna-Vietnami, kuid nagu teame, ebaõnnestunult ning 30. aprillil 1975 Lõuna-Vietnam kapituleerus. USA väed viidi välja ning lõuna-vietnamlased kas põgenesid või olid sunnitud alistuma kommunistlikule režiimile.
1960ndate aastate lõpust alates hakkas Moskva eraldama üha suuremaid summasid Aasia ja Aafrika kommunistlike parteide ja vasakäärmuslike rahvuslike liikumiste toetuseks. Seejuures tuli korraga võidelda kahel rindel – ühelt poolt USA ja Lääne-Euroopa, teiselt poolt Pekingi vastu. Vahendeid eraldas Moskva spetsiaalsest partei fondist, mis oli loodud juba 1920ndatel just maailmarevolutsiooni ja kommunistlike riigipöörete rahastamiseks. Raha laekus fondi aga suures osas nende 18 miljoni kommunistliku partei liikme taskust, kes tasusid oma liikmemaksu.
Kui Indoneesia sõjaväelased eesotsas kindral Suhartoga[10] hoidsid 1966. aastal ära Pekingist sanktsioneeritud ja Nõukogude Liidu toetatud kommunistliku riigipöörde, eraldas NLKP keskkomitee rahvusvaheline osakond riigipöörde käigus kannatanute toetuseks 600 000 dollarit. Riigipöördekatse käigus oli hukkunud ligemale 300 000 põhiliselt Hiina päritolu indoneeslast. Nimelt oli olnud tegu mitte ainult ideoloogilise, vaid suuresti ka etnilise iseloomuga ettevõtmisega. Paljud Hiina päritolu elanikud toetasid Puna-Hiinat ning kindral Suharto ja tema armee lihtsalt hävitas nad. Lisaks NLKP rahale osutasid kindral Suharto vastastele toetust ka KGB ja Kindralstaabi Luure Peavalitsuse ehk GRU.
Lähis-Idas tegutsesid samal ajal aga keskkomitee rahvusvahelise osakonna töötajad, rahastades erinevaid palestiinlaste ja liibanonlaste organisatsioone, kes võitlesid terroristlikke meetodeid kasutades Iisraeli vastu. Ka siin muidugi käsikäes KGBga.
1974. aasta aprillis kandis Andropov keskkomiteele ette, et üks Palestiina Rahvusliku Vabastusrinde juhte, Wadīʿ Ḥaddād[11], pöördus KGB poole palvega saada abi teatud terroriaktide läbiviimiseks vajalike spetsiifiliste tehniliste vahendite hankimiseks. Andropov kriipsutas alla NSV Liidu põhimõtteliselt eitava suhtumise terroristlikesse meetoditesse, kuid tegi siiski ettepaneku aidata Palestiina Rahvuslikku Vabastusrinnet küsitud vahenditega, et avaldada neile kasulikku mõju ja samas kasutada neid “aktiivsete aktsioonide läbiviimisel, säilitades vajalikku konspiratsiooni”.
Teisisõnu tegi Andropov ettepaneku kasutada organisatsiooni Nõukogude Liidule vajalike terroriaktide teostamiseks. Millest omakorda tuleneb, et terve hulga Iisraelis korraldatud terroriaktide taga, mille käigus hukkus arvukalt tsiviilelanikke, seisavad tegelikult KGB, seltsimees Andropov, seltsimees Brežnev ja ülejäänud poliitiline ladvik. Palestiinlaste terroriliikumine poleks iialgi omandanud sellist haaret, kui neid poleks toetanud Nõukogude Liit ja kui poliitbüroo poleks täiesti ametlikult arutatud terroristlike liikumiste toetamist.
1970. aastate keskpaigas takerdus Nõukogude Liit üha enam kolmandasse maailma. Ideoloogilised dogmad, “internatsionaalsed kohustused” ja imperialismivastane võitlus tugevdasid arusaama, et NSVL võib esimest korda USA arengumaadest välja tõrjuda ja saada globaalseks üliriigiks. Reaalsuses oli tegemist imperiaalse laienemisega. Ameeriklaste lüüasaamine Vietnami sõjas ja Watergate’i skandaal tugevdasid isolatsionistlikke meeleolusid Ameerika Ühendriikides. Ameerika kongress keeldus eraldamast vahendeid uuteks lahinguteks kolmandas maailmas. Kremlis hinnati seda jõudude vahekorra muutumisena sotsialismi kasuks. Ehk siis – sellest sammust võitsid kommunistlik agressioon ja ekspansioon. Poliitbüroos valitsenud võidurõõm Põhja-Vietnami võidu üle oli täiesti erakordne, sest sellesse suhtuti kui võitu Ameerika Ühendriikide üle. Enamik inimesi ei tea tänase päevani, et võit tõi endaga kaasa tohutu hulga vietnamlaste hukkumise, punaste khmeeride terrori naaberriigis Kambodžas, mille käigus tapeti 20% sealsest elanikkonnast, ega sedagi, et vastutus selle kõige eest lasub eelkõige Moskva ja Pekingi kommunistidel, kes toetasid Vietnami mõttekaaslaste vallutuspoliitikat.
Samal ajal, kui Brežnevi ja tema abiliste põhitähelepanu oli pingelõdvendusest ja Helsingi protsessist tulenevalt suunatud läände, nõudsid GRU, KGB ning arabistid ja afrikanistid Nõukogude ekspansiooni laiendamist Aafrikas, kus tugevnesid läänt vastustavad vasakäärmuslikud jõud. 1970ndatel aastatel sai KGB rohelise tule tegevuseks Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus Nõukogude Liidu põhiline liitlane oli Aafrika Rahvuskongress – marksistlik organisatsioon, mis toetas valgete võimult tõukamist.
1974. aasta aprillis tegi nelgirevolutsioon Portugalis lõpu riigi koloniaalimpeeriumile. Moskvas tekkis kiusatus tõmmata endised Portugali kolooniad Mosambiik, Angola, Guinea-Bissau ja isegi Ida-Timor Nõukogude mõjusfääri ning luua Mosambiigis ja Angolas Nõukogude baasid edasiseks Lõuna-Aafrika Vabariigi vastaseks õõnestustegevuseks. KGB tegutses juba pikalt selles haruldaste maavarade poolest rikkas piirkonnas. Angolas toetasid Nõukogude agendid ja nõunikud vasakpoolset marksistlikku Angola Vabastamise Rahvaliikumist (MPLA – Movimento Popular de Libertação de Angola), mille liider Agostinho Netost[12] sai Kuuba juht Fidel Castro suur sõber.
Ameeriklased, nagu ka Lääne-Euroopa riigid, häbenesid avalikult toetada LAVis valitsenud valgete apartheidirežiimi, kuid nähes, et valitseb riigi Nõukogude Liidu mõju alla langemise oht, toetasid nad Angolas MPLA vastu võitlevaid rühmitusi. Vaatamata Nõukogude propaganda väidetele, ei olnud see võitlus koloniaalrežiimi taastamise ees, vaid võideldi Agostinho Neto juhitud nõukogude diktatuuri vastu enam-vähem demokraatliku Angola eest.
Esialgu kartsid Brežnev ja Gromõko Angolas Nõukogude-USA kokkupõrget – nagu nad kartsid seda ka Vietnamis – kuna see võis takistada pingelõdvendust. Kuid sõjaväelased eesotsas Ustinoviga[13], KGB ja afrikanistid nõudsid keskkomitees abi suurendamist Angolale. Paljude jaoks oli see tegelikult äärmiselt omakasupüüdlik isiklik positsioon. Olulist rolli mängis siin ka Kuuba liidri tegevus: saatis ju Castro Angolasse Neto toetuseks vägesid. Nii Kuuba kui Vietnam said Nõukogude Liidult hiigelsummasid, samuti tasuta naftat, andmata midagi vastu, kuid ajasid sellele vaatamata sõltumatut välispoliitikat, mis – nagu kommunistidele kohane – keskendus ekspansioonile ja mõjuvõimu laiendamisele.
Nõukogude Liit oleks võinud lõpetada Kuuba toetamise ja see oleks jalamaid lõpetanud Kuuba abi Angolale. See aga oleks tähendanud USA ees taandumist. Vastavalt jätkus Nõukogude abi Kuubale ja Kuuba abi Angolale. Sellega tekkis Nõukogude juhtkonnal ahvatlus lüüa kaks kärbest ühe hoobiga – parandada suhteid Kuubaga ja tugevdada iseenda positsioone Aafrika lõunaosas.
1976. aasta kevadeks said Kuuba väed Nõukogude relvastuse ja saavutasid rea otsustavaid võite Lõuna-Aafrika armee üle. Esimest korda õnnestus Nõukogude sõjaväelastel võõraste kätega võita USA liitlast – ja seda tuhandete kilomeetrite kaugusel Nõukogude Liidust.
Nõukogude ja Kuuba instruktorid asusid korraldama Angolas ja Mosambiigis terroristide ettevalmistamise laagreid, et saata neid sealt Lõuna-Aafrika Vabariiki. Nõukogude-meelsete jõudude võit Angolas tugevdas Kremlis pärast Vietnami sõja lõppu tekkinud veendumust, et Ameerika Ühendriike on võimalik senistelt positsioonidelt välja tõrjuda. Seda enam, et USA oli end Lõuna-Aafrika Vabariigiga koostööd tehes paljude Aafrika valitsuste silmis kompromiteerinud. Ühtlasi kompenseeris Aafrikas saavutatud edu lüüasaamiseid Lähis-Idas. Oli ju 1974. aastal Egiptuse liider Anwar as-Sādāt[14] vahetanud Nõukogude-meelse orientatsiooni USA-meelse vastu. Sellega kaotas Nõukogude režiim Egiptusesse alates 1955. aastast antud laenude ja tagastamatu abi näol kümneid miljardeid rublasid. Brežnev, KGB ja sõjaväelased elasid läbikukkumist väga valusalt üle, kuid nad pidasid seda siiski vaid ajutiseks ebaõnnestumiseks. Kreml toetas jätkuvalt diktatuurirežiime Iraagis, Süürias ja Jeemenis ning väitis, et aja jooksul jõuavad seal võimule marksistlik-leninlikud ehk nõukogude-meelsed poliitikud. Somaalia diktaator Maxamed Siyaad Barre[15] valitsusajal oli Nõukogude mereväel baas Baraawes ning mitu sõjalennuvälja.
1977. aastal sekkus sama koalitsioon – Nõukogude sõjaväelased, KGB ja kuubalased, veel ühte piirkondlikku konflikti, seekord Etioopia poolel. Üks Etioopia marksistliku Rahvarevolutsiooni Partei liidreid, major Mengistu Haile Mariam[16], korraldas riigipöörde, teatas end lähtuvat teadusliku sotsialismi põhimõtetest, kuulutas end Nõukogude Liidu liitlaseks (miski, mida NSVL ei saanud loomulikult kasutamata jätta) ning päästis valla punase terrori. 27. augustil 1975 kägistas ta oma kätega surnuks 83-aastase keisri Haile Selassie[17].
Etioopias puhkes kriis. Riik lagunes – Etioopiat asustavad mitte ainult eri rahvuste, vaid ka eri rasside esindajad. Algas kodusõda, millega kaasnes terror põhjapoolsete alade kristlastest ja moslemitest elanike vastu. Toimuvat nähes lõpetas USA Teise maailmasõja lõpust alates antud abi Etioopiale. Ligi miljon inimest suri nälga, punase terrori tagajärjel hukkus veel sadu tuhandeid. 1991. aastal, mil kogu riigi elanikkond pöördus Haile Mariami vastu, põgenes diktaator Zimbabwesse, kus varjab end siiani. Kodusõja aastatel hukkus kokku ligemale 1,4 miljonit inimest. Need inimesed on Nõukogude Liidu südametunnistusel. Oli ju Nõukogude Liit Etioopia revolutsiooni peamine toetaja ja rahastaja.
Kui Somaalia liider Siyaad Barre püüdis osaliselt okupeerida revolutsiooni tagajärjel lagunenud Etioopiat, astus Nõukogude Liit Etioopia poolel sõtta. Nõukogude sõjaväelased korraldasid õhusilla, mille kaudu toimetati kohale 600 tanki, 400 suurtükki, 48 hävituslennukit, suures koguses õhutõrjerelvastust, 26 helikopterit ja 1500 sõjalist nõuandjat. Samuti jõudis Nõukogude lennukitel Etioopiasse Kuuba sõjaline kontingent, mis astus lahingusse somallastega. Kogu operatsiooni üldjuht oli Nõukogude maavägede juhataja esimene asetäitja armeekindral Vassili Petrov[18]. Vastuseks tühistas Somaalia juhtkond 1977. aasta novembris Nõukogude Liiduga sõlmitud liidulepingu, sulges Nõukogude sõjaväebaasid ning hakkas otsima USA tuge.
Aafrika avantüürid läksid Nõukogude Liidule maksma hiigelsummasid. Seda, millist hinda pidid maksma aafriklased, on juba öeldud. Angola, vaatamata nafta müügile ja hiiglaslikule Nõukogude abile, jäi Moskvale võlgu kaks miljardit dollarit. Õhusild Etioopiasse maksis miljard dollarit. Lisaks eraldas Moskva Etioopiale 2,8 miljardi dollari ulatuses krediiti. Aafrikasse saadeti tohutul hulgal Nõukogude relvastust, mis maksti samuti kinni Nõukogude Liidu enda eelarvest.
Kuid Aafrika ekspansioon kujunes ääretult kasulikuks tuhandetele Nõukogude Liidu “esindajatele”. Sotsioloog Georg Derlugjan[19], kes nooruses teenis Mosambiigis tõlgina, meenutab: “Internatsionaalse kohustuse täitmine Aafrikas, Lähis-Idas ja teistes maailma piirkondades oli väga hästi tasustatud. Palka maksti “valuutatšekkides” ning see ületas Nõukogude Liidu keskmise palga 15 korda.”
Kahtlemata oli see üks kolmandale maailmale meeletu abi osutamise üks põhjusi. Analoogilised protsessid, kus otsustavaks oli isiklik kasu ja ametkondade mõjuvõimu suurendamine koloniseerimise käigus, toimusid kõigis suurriikides, kuid lõppesid juba peale Esimest maailmasõda ja peale Teist maailmasõda hakkas see süsteem kiiresti lagunema. Ainult Nõukogude Liit tegeles koloniaalekspansiooniga kuni oma lõpuni 1991. aastal.
Koostöö kuubalastega jättis jälje ka Nõukogude poliitikale Ladina-Ameerikas. Nõukogude abi Kuubale üha kasvas ning ulatus peagi viie miljardi dollarini aastas. Pärast kokkupõrget Washingtoniga Kuuba kriisi ajal 1962. aastal ei julgenud Moskva toetada vasakäärmuslikke liikumisi Kariibi mere piirkonnas ja Ladina-Ameerikas. Kuid 1970ndate aastate teisest poolest alates hakkasid kuubalased esinema vahendajatena Moskva ja kohalike vasakäärmuslaste vahel, aidates neid relvastuse, spetsialistide ja ka naftaga, mida Kuuba sai NSV Liidust tagastamatu abina.
1979. aasta juulis kõrvaldati Nicaraguas võimult Somozade[20] klann, mis oli USA heakskiidul riiki valitsenud alates 1934. aastast. Somozade võim oli tüüpiline Ladina-Ameerika diktatuur, kuid vähemalt kujutas see endast mingit stabiilsust. Võimu haaras Sandinistlik Rahvavabastusrinne José Daniel Ortega Saavedraga[21] eesotsas. Kui algselt oli revolutsiooniline liikumine olnud mõõdukalt vasakpoolne, siis üsna kiiresti läks võim äärmusmarksistide kätte. Kehtestati ühe partei diktatuur, loodi oma julgeolekujõud ja alustati terroriga, mis nõudis kümneid tuhandeid inimelusid. Juba 1980. aasta jooksul õnnestus Daniel Ortega režiimil hävitada või pagendada kõik liberaalsemad oponendid.
Moskva jäi esialgu äraootavale seisukohale – kartuses, et Nicaragua vahetu toetamine võib esile kutsuda USA interventsiooni. 1981. aastal, koos Ronald Reagani asumisega presidenditoolile, aktiviseerusid Nicaraguas tõepoolest Ortega vastased, nn contrad, kelle baasid asusid naaberriigis Hondurases ja nad alustasid sõda Ortega režiimi vastu. Seda liikumist toetasid USA ja Argentina.
1981. aasta novembris võttis Brežnev Daniel Ortega vastu Kremlis. Nicaragua sai esimese Nõukogude abipaketi, mis muuhulgas sisaldas tanke, helikoptereid ja õhutõrjerakette. Aastatel 1982-1984 tõmmati NSVL üha sügavamale Nicaragua sõtta. See soodustas Nõukogude-vastaste meeleolude laienemist Ameerika Ühendriikides, eriti lõunaosariikides. Nõukogude laenude hulk Nicaraguale ületas ruttu ühe miljardi dollari piiri. Kui aga Kreml ei suutnud enam Ortega režiimi toetada, sõlmiti 1990. aastal lepe contrate ja võimupartei vahel ning riigis algas enam-vähem demokraatlik ja rahumeelne arenguprotsess. Kuid riigile tekkinud kogukahju hinnatakse 17 miljardile dollarile.
Andrei Zubov, avaldatud autori loal, tõlkinud Arvi Asi
[1] Aleksandr Šelepin – Nõukogude Liidu riigitegelane, 1958-61 KGB esimees, 1961-67 NLKP Keskkomitee sekretär.
[2] Nikolai Podgornõi – NSVL ülemnõukogu presiidiumi esimees 1965-1977.
[3] Aleksei Kossõgin – Nõukogude Liidu ministrite nõukogu esimees 1946-60, 1964-1980.
[4] Dmitri Poljanski – NSVL ministrite nõukogu esimehe esimene asetäitja 1965-1973.
[5] Zhou Enlai – Hiina Rahvavabariigi välisminister 1954-1976.
[6] Hồ Chí Minh – Vietnami Demokraatliku Vabariigi peaminister 1945-1955, president 1955-1969.
[7] Kim Il-sŏng – Põhja-Korea peaminister 1948-1972, president 1972-1994.
[8] Andrei Gromõko – Nõukogude Liidu välisminister 1957-1985.
[9] Juri Andropov – KGB esimees 1967-1982, NLKP peasekretär 1982-1983
[10] Suharto – Indoneesia president 1967-1998.
[11] Wadīʿ Ḥaddād (1927-1978) – üks Palestiina Rahvusliku Vabastusrinde asutajaid ja radikaalsemaid juhte.
[12] Agostinho Neto – Angola president 1975-1979.
[13] Dmitri Ustinov – Nõukogude Liidu kaitseminister 1976-1984.
[14] Anwar as-Sādāt – Egiptuse president 1970-1981.
[15] Maxamed Siyaad Barre – Somaalia vasakpoolne sõjaväeline diktaator 1969-1991.
[16] Mengistu Haile Mariam – Etioopia diktaator 1977-1991.
[17] Haile Selassie – Etioopia keiser 1930-1974.
[18] Vassili Petrov – Nõukogude maavägede juhataja esimene asetäitja 1976-1978.
[19] Georgi Derlugjan – nõukogude, Vene ja USA ajaloosotsioloog, New Yorgi ülikooli professor.
[20] Somozad – poliitiline perekond, kes valitses Nicaraguat 1936-1979.
[21] José Daniel Ortega Saavedra – Nicaragua diktaator 1979-1984, president 1984-1990.
