Vabariik
Sarnased artiklid
Darja Navalnaja ja Kamala Harris.
Aleksei Navalnõi tütar, Darja Navalnaja hakkas peale Stanfordi ülikooli lõpetamist sel aastal
tööle Kamala Harris-e valimiskampaanias. Ta tegutseb Pennsylvania osariigis, mis on üks nn.
võtmeosariikidest eelseisvatel USA presidendivalimistel. Siin pole siin justkui midagi väga
imelikku, kolledžiharidusega naisterahvad eelistavad vastavalt statistikale tõesti toetada
Demokraatlikku parteid. Midagi imelikku pole ka selles, et nii Nõukogude Liidust kui Venemaalt
kohaliku eliidi lapsed asuvad hea meelega elama oma vanemate vaenlase juurde ning ei soovi
jääda oma kodumaale, et ehitada kommunismi või „russkii mir“-i. Neil on teised eelistused. Nii
asusid Läände ümber Svetlana Allilujeva, Stalini lapselaps Jakov Džugašvili, Sergei ja Nina
Hrustšovid, Galina Brežneva, Juri Andropov-noorem, Gorbatšovide lapselaps jne. Nina
Hrustšova, töötades USA Columbia ülikoolis, propageeris üsna aktiivselt progressivismi, ehk
nähtust, mis on sisuliselt kommunism uues kuues. Nii on ootuspärane ka see, et Darja Navalnaja
on langetanud valiku töötada kapikommunist Harrise heaks.
Julia Navalnaja ja Venemaa tulevik.
Peale oma abikaasa surma Venemaalt lahkunud Julia on oma karjääri üsna aktiivselt edendanud. Üks esimesi tema samme anda maailmale endast kui poliitikust märku, oli kohtumine Joe Bideniga. Samm oli põhimõtteliselt arusaadav Julia enda seisukohast. Ilmselt tagas ta sellega endale koha mõne toetusraha programmi juures ning nagu öeldakse kindlustas oma nii materiaalset kui poliitilist baasi. Ainuke häda on selles, et kas see kuidagi andis talle plusspunkte Venemaa opositsioonilise poliitikuna? Kindlasti mitte. Enamus venemaalasi on kasvanud üles kas teadliku või alateadliku teadmisega selle kohta, et USA on alati olnud Venemaa vaenlane. Nn. „vatnikutel“ ehk Putini turbofanännidel see ei tekita üldse mingeid küsimusi. Nn. liberaalid pole selles võib olla nii veendunud, küll aga ei tekita Navalnaja reveransid USA presidendi suunas mingit positiivset kuvandit.
Hiljuti ilmus Julia Navalnaja foto ajakirja „Papel“ esikaanel, kusjuures Julia ise väitis, et ta loodab saada inimeseks, keda Putin kõige rohkem kardab. Hiljuti avaldas ta isegi väljaandele BBC soovi saada uueks Venemaa presidendiks peale Putini. On see üldse realistlik? Minu meelest mitte. Viibides väljaspool Venemaad ning ülalmainitud käitumisega ei kogu Navalnaja mitte kuidagi oma kaasmaalaste seas populaarsust ning tema võimalik elektoraat samuti ei suurene. Rääkimata sellest, et legaalsel moel võimule tulla pole tal nii ehk naa võimalust. Mõiste „peale Putinit“ on aga äärmiselt ähmane. Selleks peab Putin kuhugi kaduma, ning see, kes ta ära kaotab ei ole kindlasti mitte Julia Navalnaja. Kui me ootame Putini loomulikku surma, siis üsna ilmselt ei saabu see niipea. Arvestades Vladimir Putini rahalist seisu ning tänapäeva meditsiini arengut, siis tuleb seda sündmust veel isegi võib olla mitukümmend aastat oodata.
Kui me aga vaatame Julia Navalnaja poliitilist platformi, siis tugineb see peaaegu täiesti võitlusel Putiniga. Kõik muud teemad on üsna läbivad ja pinnapealsed. Mulle tundub et peale vastandumist Putiniga polegi tal muud tulevikunägemust. Nagu ka enamusel Venemaa nn. opositsioonist. Nii hakkab Navalnaja käitumises esmajärjekorras silma tema soov end Läänes kuidagi võimalikult mugavalt sisse seada. Mis saab Venemaast on ilmselt teisejärguline teema.
Opositsioon ja Kreml – peaaegu kloonid.
Hiljuti süüdistas Aleksei Navalnõi loodud korruptsiooni vastu võitlemise fond (ФБК- Фонд борьбы с коррупцией) endist JUKOS-e aktsionäri Leonid Nevzlinit (teda peetakse opositsioonipoliitikuks) kallaletungi korraldamises teisele opositsioonipoliitikule Leonid Volkovile. Nii olevat Nevzlin lasknud jälitada fondi töötajaid Leonid Volkovit, Maria Pevtšihhi ja Ivan Zdanovit. Fondi töötajat Maksim Mironovit ähvardas Nevzlin isiklikult. Käesoleva aasta 12. märtsil ründas selleks palgatud Andrei Matus Vilniuses Leonid Volkovit ning tekitas talle kehavigastusi. Väidetavalt oli talle tehtud ülesandeks Volkov invaliidistuda. Mis on aga veel hämaram, siis selle vaenu põhjus.
Üsna ilmselt kumab läbi arusaamatus fondi raha kasutamisel, ning Nevzlinil olevat tekkinud sellel teemal palju küsimusi, millele fondi töötajad kas ei soovinud või ei osanud vastata. Leonid Nevzlin aga üritas probleemi lahendada 90ndatest kätteõpitud meetodil. Nimetatud sündmust on üsna põhjalikult kajastanud ajakirjanikud Hristo Grozev ja Mihhail Maglov. Ühtlasi olevat Nevzlin tellinud rünnakud ka opositsioonilise Maksim Mironovi abikaasa ning Ivan Zdanovi vastu.
Võrreldes Venemaa opositsionääre ja Kremli asukaid kumab läbi üsna sarnane
psühhotüüp – raha kantimine ning probleemide lahendamine karmide jõumeetoditega. Ma ei väida, et teiste riikide poliitikutega selliseid asju ette ei tule, kuid venemaalaste puhul kipub see olema pigem reegel.
Kõige selle taustal on mul tõsiseid kõhklusi kas nimetatud opositsioon Venemaal võimule saades end kuidagi teist moodi ülal pidama hakkab ja kas Venemaa poliitikas üldse midagi muutub ning kui, siis kui palju ja millises suunas. Pigem kipub jääma mulje et opositsioon soovib lihtsalt endised elanikud Kremlist kuidagi välja saada ning samas vaimus jätkata.
The form is not published.