Vabariik
Sarnased artiklid
Karl Goldberg | Odessa: Piana Vyshnia on 17,5-protsendine kirsiliköör, baarikett ja turunduskontseptsioon, mida alates eelmisest aastast on saab ka iga eestlane omal käel proovida – selleks tuleb vaid sattuda Tallinnasse ja minna Vana-Viru 14 ehk vana pritsumaja hoonesse, sest just seal on Eesti esimene Piana Vyshnia baar endale pesa leidnud.
Pärit on Piana Vyshnia Lääne-Ukrainast, Lvivist, kus 2015. aastal avati esimene magushaput kirsinapsu müüv poeke. Nüüdseks on Piana Vyshniast saanud omaette väike impeerium, mis ulatub Londonist läänes Harkivini idas ning Tallinnast põhjas Bukarestini lõunas. Londoni Piana Vyshnia avati alles tänavu ning on selge, et sellega pole laienemine lõppenud. Praegu on Piana Vyshnia baare Ukrainas 36, välismaal läheneb nende arv veerandsajale.
Milles seisneb toote saladus? Ilmselt selles, et ei saagi rääkida ainult tootest, vaid kogu brändist, kontseptsioonist, lähenemisest. Sest eraldi võttes on ju kirsinaps – eriti selline, mida võib sooja ilmaga juua külmalt, külma ilmaga aga nagu hõõgveini, tuliselt koos rosinate ja pähklitega – tore asi, aga ei midagi erilist. Ning alkoholitootja, kelle sortimendis on vaid üks toode, läheb välja suure riski peale. Sama teeb baaripidaja, kelle menüüs troonib vaid üks ja seesama asi, mida, tõsi küll, saab kõikvõimalike eri suuruses pudelite kaupa kaasa osta.
Aga pannes kõik need asjad ühte patta kokku? Siis on tulemuseks terviklik kontseptsioon, kus kogu tooteahel on kenasti kontrolli all ning võimalik on olla mänglevam ja julgem. Kui veel lisada, et Piana Vyshnia taga on !Fest Foundation – Lvivi suurim meelelahutuskonglomeraad, millele kuuluvad nii BDSM-teemaline elamushotell Masoch, ribiliha pakkuv restoranikett “Rebernia”, Ukraina metsavendlust mütologiseeriv kõrts-restoran-muuseum-elamuskeskus “Krõivka”, veel mitu hotelli, paar kohvikuketti, erinevad festivalifrantsiisid, veel hulk erinevaid toitlustusasutusi, paar ööklubi ja nii edasi ja nii edasi, siis asetub kõik oma kohale. Piana Vyshnia muutub sellega ehk pisut väiksemaks, kuid väga täpselt välja timmitud osaks suures masinavärgis.
Piana Vyshnia eduloo taga ongi segu moodsast korporatiivsest turundusest ja leiutatud traditsioonist. Kirsinapsu juugendstiilis reklaamid manavad vaataja vaimusilma pilte saja kahekümne aasta tagusest belle epoque’ist, mil Habsburgide monarhia ulatus Alpidest Lvivini ning elu oli ilus. Või vähemalt meeldiks meile kõigile, sealhulgas Piana Vyshnia turundustiimile, nii mõelda.
Selliselt ongi loodud jook omaette kultuurielamus, osavalt leiutatud ukraina rahvuslik identiteeditoode, mis sobib hästi ühte ritta borši ja pampuškade, hapukoorega vareenikute või vana hea kibeda horilkaga. Nõnda pole ka Piana Vyshnia levik Lvivist lääne poole sugugi juhuslik – maailma teravdatud tähelepanu Ukrainal on juba ise pool turundusest, Piana Vyshnia on lihtsalt osanud osavalt suunata inimeste huvi traagiliselt ja kurvalt millelelgi toredale ja vallatule.
Kiire laienemine on aga toimunud üsna lihtsa frantsiisimudeli toel: igaüks, kellel on olemas 45-80-ruutmeetrine pind ja 150 000 USA dollari suurune investeerimiskapital, võib panna püsti oma Piana Vyshnia poe. Kuna tootevalik on lühike ja lihtne, kontseptsioon läbi proovitud ja kõikjal ühesugune ning ettevõtmist toetab !Fest Foundationi turundusosakonna raskekahurvägi, on edu sama hästi kui garanteeritud.
Kas seega võib Piana Vyshniat pidada omamoodi sõja arvelt rikastujaks? See on ilmselt vaatepunkti küsimus. Tõsi on see, et Ukraina turismitööstus, millest ka nii !Fest Foundation tervikuna kui Piana Vyshnia eraldi võttes enne täiemahulise sissetungi algust kõvasti kasu lõikas, on praegu pea et olematu. Seda vähemalt välisturismi mõttes. Siseturismi esineb – kuigi riigipühad ei ole sõja ajal vabad päevad, on inimestel ometi puhkused ning neid veedetakse meelsasti sõjast võimalikult kaugel, näiteks Lvivis ja Karpaatides, kus muude ajaveetmisvormide kõrval on meeldiv ka peatuda püstijalapuhvetis ja võtta ette väike Piana Vyshnia.
Rahvusvahelises plaanis on aga selge, et kõik Ukraina ettevõtted, kelle toode või teenus seda vähegi võimaldab, püüavad ka rasketes oludes kuidagi ellu jääda, otsides selleks uusi ja erinevaid võimalusi. Piana Vyshnia laienemistrajektoori puhul on huvitav ka näha, et suundutakse laias laastus sinna, kuhu ukraina pagulased on liikunud ning kus on sümpaatia Ukraina suhtes suurim – Poola ja Kesk-Euroopa, Balti riigid, nüüd siis ka Suurbritannia.
Kirjad Ukrainast, Karl Goldberg
