Laupäev , mai 25 2024

Vastuolud Moskva külje all toimunud terrorirünnakus

Priit Karumaa: Enamik Eesti elanikke on kuulnud terroriaktist, mis toimus 22. märtsil Krokus City Hallis Krasnogorskis Moskva oblastis. Infot selle traagilise sündmuse kohta on üsna palju, võimalik et liigagi palju.

Praegu on toimunust möödunud piisavalt aega, et teha esimesi järeldusi. Kerge see muidugi pole, sest sensatsioonihimulist infomüra on liiga palju ning tõeliselt usaldusväärseid andmeid liiga vähe. Vene võimud, kes peaks olema asjaoludega kõige paremini kursis, ei kiirusta adekvaatset infot jagama.

Kui kunagi ka kõik juhtunu üksikasjad selgeks peaks saama, siis läheb selleni veel aega ning praegu saame me vaid opereerida eri teooriatega ning vaagida kättesaadava info tõepärasust.

Toimunu

Nagu korduvalt sedastatud, tungisid väidetavalt neli terroristi selle aasta 22. märtsi õhtul kell 8 Krokuse keskusesse ning tapsid seal hulga inimesi, sealhulgas kontserdikülalisi. Puhkenud tulekahju tulemusena kasvas hukkunute arv veelgi. Kremli ametlikud kanalid täpset hukkunute arvu ei näita, öeldakse vaid, et neid oli “rohkem kui 143”. See on väga laialivalguv arv, kuid tuleb mõista, et väga tugeva tulekahju tõttu on tõenäoliselt paljude hukkunute jäänused hävinud ning tõenäoliselt ongi kannatanute täpset arvu raske tuvastada.

Tasub mainida ka USA saatkonna hoiatust nii Venemaa võimudele kui oma Venemaal viibinud kodanikele. 7.-8. märtsil hoiatasid nii USA kui mõnede teiste riikide saatkonnad nii enda kui teiste võõrriikide Venemaal viibivaid kodanikke kavandatavast suurest terrorirünnakust ning soovitasid olla tavapärasest ettevaatlikumad. Vladimir Putin reageeris avaldusele tõrjuvalt, väites avalikult, et mingit ohtu pole ning tegu on provokatsiooniga. Vene võimud teatasid isegi väikese terroristide grupi tabamisest, kes olevat plaaninud rünnakut ühe Moskva sünagoogi vastu. Tuleme selle fakti juurde hiljem tagasi.

Praegu rünnakuga seoses arreteeritud üksteist inimest, kuid see arv kõigub ka Venemaa enda ametlikes väljaannetes. Kahtlustus terroriakti läbiviimises on esitatud neljale migrandist Tadžikistani kodanikust migrandile: Dalerdžon Mirzojevile, Saidakrami Radžabalizodale, Fariudini Šamsidinile ja Muhhamadsobir Faizovile.

Vastuolud

Siin tekitab küsimusi terroriaktis osalenute hulk. Venema telejaamale 5TVB antud intervjuus avaldab ühingu Alfa Grupi Ohvitserid president ja endine eriüksuslane Aleksei Filatov arvamust, et terroristide gruppe oli mitu. Nimelt viibis neli väidetavat terroristi hoones 18-20 minutit, suutis selle ajaga käsirelvi kasutades tappa 43 inimest ning tekitada veel niivõrd tõsise tulekahju, et selle tulemusena leidis oma otsa veel üle saja inimese. Filatovi meelest pidi gruppe olema vähemalt kaks – üks rühm tulistas keskuse külastajaid ning teine vallandas tulekahju. Filatov oletas veel kolmandagi grupi olemasolu: keegi pidi hoonet eemalt jälgima ning andma sees tegutsejatele operatiivset infot korrakaitsjate tegevusest.

Selline arutluskäik on üsna loogiline. Seda juhul, kui välistame võimaluse, et hoonevälise korraldustöö võtsid enda kanda näiteks mõne Venemaa jõustruktuuri töötajad ning terroristid olid nendest ülesannetest vabastatud.

Terroristide arvuga seondub teisigi imelikke asjaolusid. Nii näidati Venemaa föderaalsel telekanalil Rossija intervjuud noormehega (kes miskipärast kandis intervjuu ajal maski), kes olevat ise paljaste kätega ühe terroristi kahjutuks teinud ning kinni pidanud. Ometi väljus hoonest ikkagi vaid neli inimest. Kelle tema siis kinni pidas?

Eraldi küsimus on kinnipeetud kahtlusaluste ning hooned tegutsenud ja videolindile jäänud inimeste identiteet. Nii näiteks postitas ka terrorirühmitus ISIS oma kodulehele video terroristide tegutsemisest: seal näeme keskses rollis suurt kasvu ja turske kehaehitusega tegelast, kes inimesi automaadist üsna vilunult tulistab. Kõik neli kinnipeetut osutusid aga üsna kidurateks sellideks – ISISe filmile jäänud vägilase mõõtu ei anna keegi neist välja.

Järgmine küsimus puudutab korrakaitsjate tegevust. Nii olevat Krokuse hoonest enne terroriakti kadunud seal tavaliselt sisenejaid kontrollinud politseitöötajad. Vähem kui kahe kilomeetri kaugusel keskusest asub politseijaoskond, kus teoreetiliselt oleks pidanud viibima poolsada relvastatud töötajat, kellest paraku polnud terroriteo toimumise ajal vähimatki kuulda. Ka eriüksuslased saabusid sündmuskohale ligikaudu tund või poolteist hiljem – eri allikad pakuvad erinevad aega. Seega ei jää sugugi muljet nagu oleks Venemaa korrakaitsjad asja tõsiselt võtnud, kuigi põhjus ometi oli.

Kolmas ja väga oluline moment on Vladimir Putini käitumine. Teadupärast reageeris tema sündmusele alles üksteist tundi hiljem. Seegi on üks võtmemomente, mille juurde naaseme hiljem.

Neljas kummaline asjaolu on kahtlustatavate kinnipidamine. Olemata ka ise terrorist, ütleb lihtne talupojaloogika, et pärast sellist sündmust tasub ruttu minna peitu ning oodata vähemalt paar nädalat enne pikemale ja keerukamat logistikat eelnevale reisile minekut. Kuid meie neli kangelast lähtusid mingist muust loogikast.

Oma Vene panga Mir-süsteemi kaardile kantud 500 000 rublaga asusid nad autot vahetamata otsejoones teele kuskile Ukraina või Valgevene kanti. Kui Valgevenes veel on pangakaardiga Mir ja rubladega midagi peale hakata, siis Ukrainas mitte. Kahtlusalused peeti kinni järgmise päeva varahommikul Brjanski oblastis, kus on kaarti vaadates keerukas oletada, kas nad liikusid Valgevene või Ukraina suunas. Vene võimude ametlik seisukoht on muidugi, et nad olevat üritanud põgeneda Ukrainasse. Mis on üsna absurdne ning sunnib esitama piinlikke küsimusi ennekõike Vene armeele ja piirivalvele. Nimelt jääb häguseks, kuidas nad pääsenud üle rindejoone Ukrainasse. Nii arutledes näib, et põgenemiseks valiti kõige keerukam marsruut, selle asemel, et peituda mõnda Uurali mägionni või hoopis haihtuda suurlinn Moskva inimmassi.

Selles kontekstis mõjus eriti veidralt ka Aljaksandr Lukašenka ja Vladimir Putini virtuaalne poksimatš. Kui Vladimir Vladimirovitš mainis oma hilinenud avalduses, et terroristid liikusid Ukraina suunas, siis Aljaksandr Rõgoravitš teatas, et nad üritasid pääseda Valgevenesse ning ainult Valgevene KGB oskuslik tegevus suutis plaani nurjata. Vaadates tadžikkide kinnipidamise punkti kaardil, ei saa tõesti välistada, et nad liikusid pigem Valgevene suunas.

Kummaline oli ka kahtlusaluste kinnipidamise protsess. Videosse salvestatud kõrva ära lõikamine narratiivi eriti ei sobi. Selline teguviis võib panna ükskõik kelle tunnistama, et just tema tulistas Sarajevos ertshertsog Franz Ferdinandi või keda iganes. Pealegi ei hakanud paadunud terroristid üldse vastu ega üritanud end isegi mitte õhku lasta.

Ühelegi nendest küsimustest ja vastuoludest häid vastuseid pole. Hullemgi veel: siin said esitatud vaid kõige karjuvamad vastuolud ning kirjeldamata jäi rida detaile nagu see, mis relvi kasutasid videolindile jäänud terroristid ja mis relvad neilt hiljem konfiskeeriti, miks võttis kinnipidamine nii kaua aega, miks ei töötanud Venemaa paljukiidetud inimeste ja sõidukite tuvastamise tarkvara, kes olid kontserdihoones nähtud saladuslikud “mehed sinises”, miks olid kahtlusalused kinni pidanud eriüksuslased ise kummaliselt riides jne.

Esimene teooria: Rjazani suhkur, II osa

Välisriikides leiab palju kajastust teooria, et tegu on “Rjazani suhkru” nime all tuntuks saanud erioperatsiooni teise osaga. Meenutagem, et 1999. aastal aitas FSB enda poolt korraldatud terroriakt parandada Putini reitingut ning andis õigustuse Teise Tšetšeenia sõja vallandamiseks.

Paralleelid on tõesti olemas. Vene armeel ei lähe Ukraina rindel just nii hästi kui oodatakse ning ukrainlaste kaela aetud võigas terroriakt aitaks ehk ühiskonnas õigustada mingeid eriti jõhkraid meetmeid Ukraina vastu. Samas tekib seegi arutluskäik küsimusi.

Esiteks: millised oleksid need eriti jõhkrad meetmed? Sõjalises mõttes aitaks ukrainlaste süüdistamine terroriteos ehk õigustada veel üht mobilisatsiooni. Sest muid võimalusi peale taktikalise tuumarelva kasutamise väga pole – kõik on juba käiku lastud.

Samas on need Venemaa kodanikud, kes sõdida soovivad, juba rindele läinud ning raha pärast sõtta astujaid jätab terror niikuinii külmaks. Samuti neid, keda mobilisatsioon niikuinii ees ootab. Liiati on rahvas niigi nii leplikuks töödeldud, et ollakse kas kõigega rõõmsasti nõus või vähemalt peetakse suu ja kuulatakse käsku.

Äkki on soov siis tõesti õigustada taktikalise tuumarelva kasutamist? Sellisel juhul oleks pidanud mõjutama eelkõige rahvusvahelist üldsust, mitte Venemaa sisetarbijat. Rahvusvaheline üldsus aga Ukraina osalust ei tunnista. Ja põhjusega.

Suure ja rasvase miinusena mõjusid siin artikli alguses mainitud USA ja teiste välisriikide saatkondade avalikud hoiatused terroriakti eest. Pärast selliste avalduste tegemist peaks kainelt mõtlev inimene hoolega mõtlema, kas tasub poolelioleva plaaniga jätkata või panna asi esialgu kalevi alla.

Kummaline oli ka Putini hilinenud ja ebakindel sõnavõtt koos mannetu süüdistusega Ukraina aadressil. Juhul, kui Krokuse aktsioon oli tõesti kõrgemalt poolt planeeritud, oleks terroristid pidanud sündmuskohale jätma ukrainakeelse koraani või midagi analoogset. Midagi sellist me ei näinud.

Kui siiski eeldada, et sündmuse organiseerisid Putini lähikonda kuuluvad isikud, siis läks neil riigi siseselt sihtrühma valikuga midagi väga nihu. Nimelt selgus, et Venemaal on tohutu hulk inimesi, kes vihkavad “tšurkasid” oluliselt rohkem kui “hoholle”. Neile sobib variant, et tadžikid on pahalased ja migrantidega tuleb midagi peale hakata. Samas valitseb Venemaal eriti seoses sõjaga töökäte puudus. Paljud Venemaal töötanud migrandid on riigist lahkunud. Madalapalgalisi töid ei tee keegi. Nüüd aga lennutas terroriakt võõrtööjõu vastu suunatud vihkamise taevastesse kõrgustesse. Kelle huvides see on?

Nii tundub, et Krokuse terroriakt tuli vähemalt Putini jaoks üsna ootamatult ning selle tulemusi kas ei suudetud või ei tahetud täiel määral kasutada ning mõjus kokkuvõttes Kremlile ja Venemaale kahjulikult.

Teine teooria: ISIS ehk läbikukkunud vandenõu

Tihti on kõige lihtsam variant ka kõige õigem. ISIS (või selle Afganistani tiib Khurasan Wilayah) on võtnud terroriakti eest vastutuse. Putin kinnitab küll sihikindlalt, et ISIS see kindlasti polnud, kuid siin võib vimkat visata Vladimir Vladimirovitši enda psüühika: ta on eluaeg harjunud teistele siga keerama ega ole ehk võimeline aduma, et keegi samaga vastata.

Kuid ISISel on igati põhjust Venemaa vastu midagi korraldada. (Jätame kõrvale tõsiasja, et ISIS ei vaja enamasti niikuinii mingit erilist põhjust, et kellegi vastu midagi korraldada.) Venemaa on selgelt väljendanud oma poolehoidu nii Ḩamāsile kui Talibanile, kes on alati olnud üks ISISe põhivaenlasi. Arvestame ka seda, et ISIS on omandanud väga head värbamis- ja organiseerimismeetodid ning on igas mõttes täiesti võimeline sellist operatsiooni läbi viima.

Venemaa on täis oma eluga rahulolematuid võõrtöölisi. Ja rahulolematu kodanik valib ise oma meetodid ebaõiglusega võitlemiseks. Keegi hakkab tulistama, keegi kallab Mona Lisa portreele hernesuppi. Kuigi motiveeritud tegijaid polnud ISISel ehk raske leida, jääb siiski küsimus: kuidas sai see nii libedalt toimuda? Kas võime olla kindlad, et mõni Venemaa eriteenistus terroriste ei aidanud?

Kindel ei saa muidugi kunagi olla. Meenutame või FSB rolli Prigožini mässu mahasurumisel. Õieti pole siin midagi meenutada, kuna roll puudus. Nii politseijõud kui eriteenistused olid sündmuse toimumise ajal kuskile kadunud, nii nagu ka Krokuse juhtumi puhul.

Venemaal on eriteenistused muidugi alati au sees olnud, sest need on alati võimaldanud teha karjääri, teenida raha ja vaadata teistele ülalt alla. Kuid Putini valitsemise ajal on “organid” muutunud väga rahvarohketeks. Ning paratamatult viib see alla nende töötajaskonna keskmise kvaliteedi. Enamik inimesi lähebki sinna lihtsalt raha teenima ning oma kehaga ei kipu sellised inimesed tsiviliste terroristide kuulide eest kaitsma. Pigem eelistavad nad üleüldse terroriste vältida, sest nood tulistavad, lasevad end õhku ja käituvad üleüldse vastikult. Palju meeldivam on ärimeestelt raha välja pressida ning oma positsiooni nautida.

Nõnda pole ka ime, et igasugune isikutuvastustarkvara ei pruugi toimida – on see ju samuti “organite” kompetentsi kuuluv valdkond – nagu üleüldse suur osa Venemaa “analooge mitteomavast” tehnikast.

Kuidas 2009. aastal aseri päritolu ärimehe rajatud keskus aga küünla kombel tuld võttis, peaks küsima kodanik Aras Agalarovilt endalt ning lisaks ehk ka Moskva oblasti ehitusjärelevalvelt. Ilmselt pole muidugi küsida mõtet midagi: järelevalve teeb raha eest kõike (või mitte midagi) ning ehitusel kasutavad materjalid põlesid kõik tuhaks, mida keegi analüüsima ei hakka.

Seega ei pruugigi siin mingit peent mängu ega vandenõu olla – lihtsalt Vene elu, kus sellised asjad on õigete asjaolude kokkulangemisel paratamatud.

Klassikaline kobarkäkk

Kuid on veel kolmas, ilmselt kõige raskemini kirjeldatav ja tõestatav teooria.

Nimelt: Putini võimule saamisest alates on FSB olnud Kremli pailaps. Sõjavägi ja GRU on jäänud aga varju. Seoses Ukraina sõjaga on aga FSB kandnud raskeid kaotusi. Seda eelkõige seetõttu, et Venemaa majandusel ei lähe hästi, igasugune eraäri kärbub ning nõnda kiduvad FSB harjumuspärased toitumisahelad. Inimesed vaesuvad ning kahanevad nende võimalused end kehtestada. Seda näevad pealt FSB vanad vaenlased: muud jõuorganid. Nii võis Krokuse terroriakt olla ka GRU – või mõne muu “Kremli torni” või kildkonna – suunatud või mahitatud operatsioon niigi nõrgestatud FSB täiendavaks diskrediteerimiseks. 

Nõnda võis mõni Vene eriteenistus vabalt juba pikemat aega jälgida nelja Tadžiki kodaniku väikest terrorirakukest ning otsustada neid mitte kinni pidada. Selline meetod oli omane juba ka tsaari Ohrankale. Meenutagem kasvõi Pjotr Stolõpini mõrva 1911 aastal. Ohranka teadis, et Dmitri Bogrov plaanib Stolõpini mõrva, kuid kuna Stolõpin oli paljude lugupeetud inimeste jaoks muutunud probleemiks, siis eriteenistus ei teinud mitte midagi mõrva takistamiseks.

Kuna Putini ja üldse Venemaa juhtkonna käitumisest on näha, et nad ei olnud ka ise vaibaaluse võitluse pööretest kuigi teadlikud, võis midagi sellist juhtuda ka praegu. Pealegi on aset leidnud sündmus tõepoolest üsna korralik kivi just nimelt FSB kapsaaeda, kes ei tulnud oma tööga toime.

Kokkuvõtteks

Nagu jutu alguses mainitud, siis on kahjuks raske teha mingeid paikapidavaid järeldusi. Selleks on toimunu lihtsalt liialt värske ning infot on küll palju, kuid see on vasturääkiv. Praegu ei maksa välistada mitte ühtegi varianti ning vaid aeg näitab, kas kunagi selguvad sellised asjaolud, mis lasevad meil päriselt mõista, mis 22. märtsil Krokus City Hallis toimus.

Vaata ka

Jüri Raidla peidab ERR-i saates Impulss Venemaa kodanikud Eesti põhiseaduse taha

Vandeadvokaat Jüri Raidla avaldas saates “Impulss” arvamust, et Eestis elavatelt Vene ja Valgevene kodanikelt kohalikel …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga