Neljapäev , aprill 25 2024

Priit Karumaa: Ukraina sõja infoallikate usaldusväärsusest

Ma usun et Eestis pole sellist inimest, kes poleks viimase aasta jooksul jälginud nii Venemaal kui Ukrainas toimuvat. See piirkond on erilist tähelepanu pälvinud alates 2014 aastast. Olen ka sündmustel pilku peal hoidnud, et välja filtreerida mulle usaldusväärsena tunduvad infoallikad.

Siinkohal annan ülevaate selle kohta millised allikad selles osas on usaldusväärsed ja jälgimist väärt ning millised mitte.

Minu soovitused ja mõttekäigud on ennekõike suunatud tavalugejale, kellel pole ei aega kõigesse liialt süveneda ning, kes eelistavad juba läbitöödeldud infot. Professionaalid ja suuremad entusiastid peaksid muidugi jälgima kõiki kättesaadavaid allikaid ning tegema järeldusi ja otsuseid avaliku info põhjal kasutades omaenda loogikal põhinevat analüüsi. Nemad mu soovitusi eriti ei vaja.

Mille põhjal ma hindan infoallikaid?

Esiteks on see adekvaatsus. Kontrollitud infoallikad ja piisavalt seoseid. Kõlab justkui elementaarselt, kuid hirmutavalt suur kogus netiavarustes esinevaid uudisteportaale ja muid väljaandeid seda katset ei läbi.

Teiseks hindan ma sõltumatust. Nii majanduslikku kui poliitilist. Poliitiline sõltumatus minu jaoks nii oluline ei ole, kuna iga väljaande taga on elusad inimesed, kellel kõigil on ka mingid poliitilised või kasvõi esteetilised eelistused. Iga inimese maailmanägemus on rohkem või vähem subjektiivne, ning see on normaalne. See on ka nende materjaliesitlusest arusaadav ja sellega tuleb lihtsalt arvestada.

Keerulisem teema on majandusliku sõltumatusega. Internetiavarustes esineb jällegi suur kogus resursse, mis koosnevad enamasti klikimagnetitest. Silma paistavad sellega nii Ukraina kui Vene allikad. Sellisel kontingendil pole oluline tuua oma auditooriumini kvaliteetset ja kaalutletud infot, vaid pigem ärgitada inimesi nende materjale avama ning kanalile vaatamisi ja meeldimisi koguma. Selliste kanalite auditoorium on pigem väljas skandaalide, paljastuste ja „inside info“ peal ning tundub et ka sellise infoesitlusega rahul. Kui paar kuud tagasi välja käidud kuum „siseinfo“ mingil hetkel valeks osutub, siis pole sellest ka probleemi. Kõik on selle nii ehk naa unustanud ja ootavad juba uut. Igatahes pealkirjad stiilis „Ukrainale anti üle uus imerelv, mis kutsus Kremlis esile paanika…“ ja „Maailm on on šokis sellest, mis ütles Putin Valdai foorumil…“ vihjavad üheselt sellele, et materjalile ei tasu erilist tähelepanu pöörata.

Kolmandaks hindan ma väga originaalset analüütikat. Selge, et kõige parem analüütika on enda tehtud, kui keegi on võimeline mõtestatult läbi töötama avalikest allikatest pärinevat infot, leidma seoseid  ja selle põhjal järeldusi tegema. Kuna aga selliseid oskusi on maailmas kahjuks vähe, on mõttekas leida allikaid, kus see töö on juba pädevalt ära tehtud. Originaalne analüütika on aga avalikest allikatest kahjuks väga harva leitav nähtus. Enamus end analüütikuna reklaamivaid tegelasi lihtsalt kasutavad terve rea juba avaldatud autorite andmeid. See kõik tekitab nähtuse, kus mingi üsna jabur teooria kiirelt levib ja endale austajaid võidab.

Veel ühe asjana selgitaks terminoloogiat, ehk seda keda ma nimetan „allikaks“. Selle all mõtlen ma nii ajakirjanikke kui ka lihtsalt suurt auditooriumit omavat sotsiaalmeedia kontot, olgu see konto ja inimene või inimeste grupp tegev kas Facebook-is, Twitteris, Youtube-is või Telegrammis.

Alustame siinkohal tõsiasjaga, et nii Ukraina kui Venemaa kohta on inglisekeelsetest allikatest üsna keeruline infot saada. Igasugu sõjauudised muidugi jõuavad kõigepealt peamiselt venekeelsetesse Telegrammi kanalitesse ning sealt juba edasi inglisekeelsesse youtube-i või twitter-isse. Selles suhtes polegi asi nii halb. Kui me aga räägime analüütikast, siis sellega on lood sootuks kurvad. Enam -vähem asjalikku materjali leiab vahest vaid Foreign Affair-sist. Kohati jääb aga mulje et ei USA-s ega Lääne-Euroopas ei leidugi inimesi kes Venemaa teemal pädevad oleks. Või kui leidub siis nad vähemasti avalikes allikates küll oma töid ei avalda. Seepärast ma nendel pikemalt ei peatukski.

Ukraina allikad on muidugi üldiselt väga tendentslikud, seda enam sõja ajal. Otsida erapooletut infot kummagi sõdiva poole ametlikest teadetest on üsna lootusetu ülesanne, kuigi Ukraina allikad on võrreldes Vene omadega oluliselt objektiivsemad. Kui me räägime Ukraina nn. peavoolumeediast, siis seal erapooletuid kanaleid või väljaandeid ei leidu. Kõik nad on erinevate oligarhide isiklikud ruuporid ning eksisteerivad vaid tänu patrooni poolt eraldatud raha arvel. Ukrainas ei eksisteeri näiteks ühtki telekanalit, mis oleks ilma omaniku rahasüstideta majandatavad. Olukorda muidugi päästab veidi see, et meediaväljaannete omanikud on erinevad grupid erinevate huvidega. Seega on erinevate väljaannete infot omavahel kõrvutades mõnikord võimalik olukorrast ettekujutus saada. Ning kui aus olla, siis ega ka Läänemaailma meedia oluliselt parem ei ole. Me võime vaid rääkida erinevatest kallutatuse astmetest.  

Alljärgnevalt toon välja minu hinnangul pädevaid või lihtsalt laialt tähelepanu leidnud inforesursse ja autoreid, ning neist mõnda soovitada, ning teiste eest inimesi hoiatada. Juhin tähelepanu, et tegu on autori isikliku kogemuse ja järeldustega mis ei pretendeeri viimase instantsi tõele.

Ukraina meediamaastikul eksisteerib paar omapärast tegelaskuju nagu näiteks Oleksei Arestovitš ja Oleg Ždanov.

Oleg Ždanovit olen jälginud mitu aastat. Enne 2022 veebruari sissetungi avaldas ta oma Youtube-i kanalis üsna huvitavat infot militaatreemadel. Peale sissetungi aga ilmselt delegeeriti talle mingi osa valitsuse pressiesindaja volitustest. Oma ülevaateid olukorrast rindel ja päevapoliitikast avaldab ta regulaarselt, ning ilmselt töötab tema jaoks ka mingi väike meeskond, kes aitab tal esinemisteks ette valmistuda. Keda huvitab olukord rindel, võivad teda vabalt kuulata, kuigi on selge, et ta pole alati kuigi objektiivne.

Oleksei Arestovitš aga oli veel hiljuti Ukraina presidendi kabineti juhataja konsultant. Ametinimi on muidugi uhke ja segane, kuid sisuliselt oli tegu pressiesindajaga. Seda ametit jagas ta Mihhail Podoljakiga. Seega eksisteeris Ukrainas korraga kaks pressiesindajat, kes tihtipeale esitasid avalikkusele täiesti vasturääkivat infot. Arestovitš veel positsioneeris end samaaegselt kui sõltumatut (sic!) eksperti. Ütlen ausalt, tema verbaalsetest voogudest on tihti raske aru saada, kuid tundub et tihti ta üritas end ka analüütikuna positsioneerida. Tuleb siiski tõele au anda, Ukrainas oli tal tõsine fännklubi, mis tõenäoliselt aitaski kaasa ta vallandamisele. Nimelt üritab Zelenski meeskond hoida meedia tähelepanu vaid presidendi ümber ning kõik edusammud tema nimele kirjutada. Kuna Arestovitši populaarsus aga kasvas siis muutus ta nii presidendi kui ka teiste ringkondade jaoks ebamugavaks. Ilmselt eemaldaks nad meediast ka Zaluznõi, kui see võimalik oleks, kuna ühiskonnas kõlab üha enam loosung:“Zaluznõi presidendiks!“ Aga kokkuvõtteks mainin, et Arestovitši loomingu jälgimist pean ma isiklikult aja raiskamiseks.

Ukraina autorite kohta polegi mul eriti midagi lootustandvat öelda. Muidugi on internetiavarustest veel tuntuid ukrainlasi nagu Yuri Butusov, Vitalii Portnikov ning veel terve rida ka perioodiliselt meie meedias vilkuvaid tegelasi. Midagi eriti positiivset ma nende kohta öelda ei saa, nagu ka mitte midagi eriti negatiivset. Peame arvestama, et tegu on ennekõike õigeusklikku kultuuriruumi kuuluvate inimestega. Isegi kui inimene pole ise usklik, mõjutab kultuur kindlasti ta käitumist. Õigeusklikku kultuuriruumi kuulub „oma kamba“ tunne. Oma inimesi ning oma riiki tuleb alati ja igas situatsioonis kiita, kriitika on lubamatu ning vaenlastesse tuleb suhtuda üleolevalt ning irooniaga. Iseloomulik on see ka Vene kultuuriruumile. Nimetatud lähenemine kutsub muidugi sageli esile kognitiivset dissonantsi, mis asjaosalisi endid eriti ei häiri.  Nii valmistusid ühed kolme päevaga Kiievit ära võtma, kuna degeneraatidest ja lollivõitu „ukropid“ pole ju vene kangelastele mingid vastased. Ei tulnud välja. Teised jälle võitlevad degeneraatidest orkidega, kelle väejuhid on lollid, kellel kogu aeg lõppeb laskemoon ja kelle sõdurid on tahtejõuetud orjad. Eraldi küsimus on muidugi see miks sellise asjade käigu korral pole kuulsusrikkad kasakate järeltulijad juba vähemalt Rostovit ära vallutanud ja juba üle aasta pea ühe koha peal tammuvad. Siin muidugi võib sellise verbaalse ekvilibristika kirjutada soovi arvele sõja ajal oma auditooriumi toonuses hoida. Kuigi minu maailmavaade laseb sellel kõigel paista väga kummalisena

Keda ma soovitaks jälgida?

Minu meelest üks paremaid Ukraina teemalisi analüütikuid on Igor Tyshkevich (Ігар Тышкевіч). Tegu on valgevenelasega, kes hetkel elab Ukrainas. Ta töötab Ukraina Tulevikuinstituudis, ning ma julgeks tema loomingut kõigile soovitada. Temalt leiab originaalset analüütikat nii Venemaa, Valgevene kui Ukraina kohta. Tal on olemas kontod nii Telegrammis, youtube-is kui ka Facebookis.

Teiseks soovitaks ma kindlasti Sergei Lubarsky-t. Tegu on USA-s elava analüütikuga, kes hobi korras kajastab nii USA-s, Venemaal kui Ukrainas toimuvat. Temalt leiab samuti originaalset analüütikat ning sõltumatuid seisukohti. Tegu pole sugugi traffikulembese inimesega, ning tema sissetulekud ei sõltu kuidagi sotsiaalmeedia monetariseerimisest. Mis minu meelest lisab talle väga palju plusse. Tegu on veel lisaks sellele konservatiivse analüütikuga, kes objektiivselt kajastab USA-s toimuvat. Kuna autor on enamasti väga kriitiline Ukraina valitsuse suhtes, sattus ta Ukraina võimude abil sotsiaalmeedia musta nimekirja, kuna Ukraina võimud andsid ta üles kui kremli väärinfo bot-i. Ühes temaga kanti musta listi ka Denis Yelisevich, Ukrainast emigreerunud ärimees, kes oma videotes paljastab Ukraina võimude korruptsiooni. Mõlema autori puhul mainiks ära suure plussi – mõlemad pakuvad välja konkreetset tegevuskava mida Ukraina peaks tegema et võita sõda ning üleüldse muutuda tsiviliseeritud riigiks.

Järgmise autorina mainiksin Andrei Illarionovit (Андрей Илларионов). Tema isikut varjutab muidugi asjaolu et viimase poole aasta jooksul on ta oma arutlustega korduvalt ämbrisse astunud. Samas on eksimine inimlik.  Posiitiivse poolena märgiksin muidugi ära tema white box analüütika. Ta annab alati hea nimekirja oma allikatest, mõttekäigust ning järeldustest, mille ta eelneva mõjul on teinud. Nagu igat analüütikut võib teda olla igavavõitu lugeda, kuid soovitaksin siiski (ehkki oluliselt vähem kui eelnevaid autoreid).

Allikad, kes kajastavad peaasjalikult Venemaal toimuvat ning on enamasti ka ise vene rahvusest.

Alljärgnevalt olen sunnitud käsitlema mitmeid asju mis justkui esmapilgul nagu teemasse ei puutu ja võivad tunduda hoopis kõrvalised. Ometigi julgen väita, et nende nüansside mõistmisest sõltub paljuski võime aru saada Venemaa meediamaastiku ja infoleviku taustast. Üritan esitada teema võimalikult kokkusurutult, kuigi see vääriks kahtlemata pikemat ja iseseisvat käsitlust.

Edasi peaks tegema selgeks kaks asja. Esiteks võimu olemuse Venemaal ning väljaspool Venemaad tegutsevatele allikatele iseloomulikud probleemid.

Kõigepealt alustame Putini valitsemise põhimõttest. Maailma meedia miskipärast kujutab teda võimsa vanamehena, kes kuskil punkri sügavusest surub oma raudset tahet peale miljonitele inimestele. Mis üldiselt pole kaugelt mitte nii. Esiteks kujutab Venemaa endast kriminaalset feodaalriiki, kus riigi sise- ja välispoliitika on allutatud erinevate „feodaalide“ või huvigruppide kasu teenimisele. Kõik ülejäänu on juba teisene. Eksisteerivad mitmed mõjukate inimest rühmitused mida rahva seas tuntakse „Kremli tornidena“. Rühmitused ei leia alati ühist keelt ning kisklevad omavahel. Putini ülesanne sellises olukorras on olla vahekohtunik ja tasakaalustaja. Omas ringkonnas on tal ausa ja sõnapidaja mehe kuulsus, seda küll omapärasel moel, pigem „platnoide“ kultuuri raames. Nii näiteks lubas ta endisele Jeltsini klannile nii isikliku vabaduse kui ka nende varanduse säilimise. Ning ta on oma sõna pidanud. Samuti on ta ustav oma kitsale sõprade ringile. Võtame näiteks kasvõi tšellomängija Sergei Roldugini, kes vaatamata oma olematule positsioonile ühiskonnas (kriminaalse eliidi meelest) on siiski Putini isiklik sõber, kes teda usaldab ning kes näiteks vajadusel täidab Putini huvides vastutusrikkaid ülesandeid ja kelle kätte usaldatakse suuri rahasummasid. Nagu öeldakse, meest sõnast, härga sarvest.

Igasugu kodanik Dugini poolt toodetavad ideoloogia sarnased luulud on pigem mõeldud musta massi jaoks nagu ka Putini avalik roll tugeva tsaari ja rahvuslasena. Ma olen üsna veendunud et ei Vladimir Putinil ega ta lähedal ringkonnal pole mingit ideoloogiat peale rikastumise ning enamus tema välispoliitilistest kehaliigutustest on pigem suunatud oma elektoraadi lojaalsuse tõstmiseks või hoidmiseks. Arusaamatu hüüdlausena levib meedias mõttetera nagu oleks Venemaa fašistlik riik. Ma ei hakka hetkel süvenema mõistetesse „fašistlik“ ja „natsistlik“ kuna kaasaegsete vasakäärmuslike kõlakodade mõjul on need mõisted juba ammu muutunud sisutühjaks ja neid võib võrrelda olukorraga kus mõni rullnokk nimetab talle ebameeldivat inimest lihtsalt pedeks. Väidan veelkord, et Venemaal puudub ideoloogia kui selline. Riiklik ideoloogia eeldab valdavalt enamuselt selle riigi elanikelt vähemalt elementaarset teema tundmist. Nii võis vanal Nõukogude Liidu ajal peatada tänaval inimese ja esitada talle mingi abstraktse küsimuse stiilis „Kellele peaks kommunistlikus ühiskonnas kuuluma tootmisvahendid?“ ja selle sai riiklikule ideoloogiale vastava ja korrektse vastuse. Kaasaegse Venemaa elanikud on lihtsalt niivõrd passiivsed ja serviilsed, et neile ei ole mõtet esitada mingeid ideoloogilisi küsimusi. Heakene küll, paljud nõustuvad seisukohaga, et NL lagunemine oli 20. sajandi suurim tragöödia. Kuid see pole ideoloogia vaid lihtne resentiment. Proovida aga keskmiselt venelaselt uurida midagi stiilis, et kes on „mererahvad“ ja kes „anglosaksid“ on üsna mõttetu. Enamik sellele vastata ei suuda, või kui siis vihjatakse vastavalt et Vahemere põhjakaldalt Egiptusesse tulnud vallutajad või siis Briti saarte muistsed elanikud. Ideoloogilist vastust a la Dugini doktriin kuuleb ainult nendelt inimestelt, kes ise teema sees ja neid on üsna vähe. Kaasaegne venelane ei suuda, ei taha ja tal ka ei lubata milleski aktiivselt osaleda, kui siis ainult maksude maksmises ja armeega liitumises. Isegi teineteise peale kaebuste esitamine ei küüni kuidagi Stalini aegsete kirjalaviinideni.

Seega võib öelda, et pigem on vene rahvas ja riigis valitsev olukord muutnud Putini selliseks nagu ta on, ning oma käitumisega esindab ta nn. keskmist venelast. Ei tasu ülehinnata üksikisiku rolli ajaloos.

Selles olukorras on loomulik, et erinevad Kremli tornid omavahel konkureerivad, lekitavad konkureeriva grupi plaane ning on omale soetanud „hääletorud“ kes nende huve kaudselt esindavad. See kõik seletab, miks Venemaal esinevad süsteemne opositsioon ja süsteemsed dissidendid. Kõik nad tegutsevad mingi eliidigrupi huvides. Selliste hääletorude alla liigitan ma Valeri Solovei, Aleksei Navalnõi ja Igor „Strelkov“ Girkini.

Igaks juhuks ütlen kohe et igasugu Vene TV „rääkivad pead“ a la Solovjov, Skobeeva, Simonjan ja Kisseljov liigituvad kindlalt propaganda alla ja neid ma ei näe mõtet kuidagi käsitleda. Nende vastu tunnevad huvi vaid professionaalid, kes kaardistavad Vene meediamaastikku tervikuna ja saavad selle eest ka tasu.

Aleksei Navalnõi koha pealt ma pikalt ei räägiks peale selle mida ma juba mainisin. Mul on erinevatest allikatest infot tema süsteemsesse opositsiooni kuulumise kohta. Kahjuks liigitan ma ise need allikad täiendavat kontrollimist vajavate alla (mida mul on hetkel raske teha) ning seepärast puudub mul ka soov seda avalikult täiendavalt käsitleda. See et ta hetkel vanglas viibib on lihtsalt tõrge süsteemis. Seotud oli see kodanik Navalnõi liigse rahaahnusega ning „lugupeetud inimestele“ antud lubaduste rikkumisega, mis ilmnesid Sergei Furgali mässu ajal Habarovski Krai-s 2020ndal aastal.

Igor Girkin on Vene eliidi poolt loodud koguma „patriootide“ protestihääli. Patriootide alla kannan ma siinkohal inimesed, kes pole rahul ei Putini valitsemise ega Ukraina sõjaga kuigi seda omamoodi põhjustel. Siia alla liigitaks ma ka igat liiki Telegrammi „sõjakorrespondendid“ ehk vojenkorid nagu näiteks kadunud Vladlen Tatarskii, samuti manala mehe Jegor Prosvirnini, Colonel Cassad-i, Jegor Holmogorov-i ning kümned kui mitte sajad sarnased reaalsed ja virtuaalsed isikud peamiselt Telegrammi keskkonnas. Selle kontingendi meelest pole Putin piisavalt kindlameelne, piisavalt julge ja üldse pole ta mingi isake tsaar, keda nad väga näha tahaks. Nad ei saa aru miks Ukrainat pole veel maatasa pommitatud, miks vene allveelaevad ei uputa Euroopasse saabuvaid USA vedelgaasi tankreid ja miks Washingtoni pole veel tuumapommi visatud. Korralagedus. Osad teevad seda kõike tänu oma veendumustele, osad saavad ka rahalist kompensatsiooni. Mis puudutab Igor Girkinit, siis teda oli kohati huvitav kuulata. Rindel toimuvast esitas ta enamasti üsna tõest infot välja arvatud juhtudel, kui see info puudutas tema torni huvisid. 21 juulil võeti kodanik Girkin ootamatult vahi alla.  Kaebuse esitas tema peale Jevgeni Prigožiniga seotud inimene. Nii et huvitaval kombel on meil olukord, kus mässas Prigožin aga kinni istub hoopistükkis Girkin.

Ma väidan endiselt et Girkin töötas ja töötab kindla Kremli torni heaks ning tema ülesandeks oli kompromiteerida Venemaa Armee ja Šoigu-ga seotud jõude. Lisaks sellele oli tema ülesandeks ka koondada enda taha teatud kategooria protestihääli. Mis siis õieti juhtus?

Aus ja lühike vastus on et ega seda keegi hetkel täpselt öelda ei oska. Samas variante on mitu, mis on seotud juba üsna märgatava faktiga et Prigožini mäss mängis ümber Kremli tornide jõujooned. Mis nimelt muutus pole veel eemalt vaadates näha (erandina kõigest muust on Kremli tornide jõujooned ja toitumisahelad nagu ka Putini tervislik seisund Venemaa kõige enam kaitstud riigisaladused). Üsna hästi on aga näha et Putini isiklik võim on muutunud nõrgemaks. Ka rahvale on edasi antud näitlik õppetund et kui sul on hunnik tanke ja relvastatud mehi, siis võib teha paljugi ja sinuga ei juhtu midagi.

Avalikkuses levinud tõlgenduse nagu oleks Girkin mingid piirid ületanud, ei võtaks ma kuigi tõsiselt. Viimased pool aastat olid tema postitused juba üsna üheselt suunatud nii armee juhtide kui Putini vastu isiklikult.

Esimene variant juhtunust olekski see, et Girkinit toetanud torn kaotas lihtsalt järsult oma mõju ning ei suuda enam oma teenrit kaitsta. Osaliselt võib see olla seotud ka Prigožini isikliku sooviga, mille ta läbirääkimistel läbi surus. Prigožin oli alati Girkini kriitikatule all ja talle võis see mitte meeldida. Kriitika võis samas tulla ka inspireerituna oma leivaisadest kel oli vaibaalune konflikt Prigožinit toetanud klanniga. Sest on selge et Prigožin ei oleks saanud kõiki neid trikke teha ilma et tal oleks mõnes Kremli tornis olnud tõsine soosija.

Teine variant on aga näiteks see, et Girkinit valmistatakse ette päris reaalseks liidriks. Jõujooned on muutunud juba nii kapitaalselt et Putinile pikka valitsemise iga enam ei ennustata. Ning Girkin peaks mingil hetkel tulevikus enda taha koondama nn. patriootlikud jõud. Selleks on talle vanglakaristus režiimiga võitlemisel igati kohane. No ja egas Venemaal õige revolutsionäär ei saagi ju olla ilma vanglakaristuseta.

Valerii Solovei esineb meedias regulaarselt ja aktiivselt. Tegu on Kremli projektiga, nagu ka Girkini puhul, ehkki härra Solvei ülesandeks on koondada enda taha liberaale-intellektuaale. Vajaduse korral soovitakse teda positsioneerida kui uue liberaalse opositsiooni juhti. Ma tean kindlatest allikatest, et aastatel 2007 – 2009 esines Solovei vene rahvuslasena ning täitis rahvuslaste organisatsioonides agent provocateur-i ülesandeid. Tema tunnistuste põhjal mõisteti pikaajalised vanglakaristused tervele reale vene rahvuslaste esindajatele, mille tulemusena see liikumine peaaegu likvideeriti. Tema esinemised koosnevad peaasjalikult mingi eriti salajase insaidi edastamisest. Legendi kohaselt on tal mingis Kremli tornis informaator, kes talle salajast infot edastab ning mida ta siis rahvale edasi räägib. Kogu tema tekst pole mitte kuidagi kontrollitav ning tugineb vaid usaldusele ja autoriteedile. Temaga on tihedalt seotud kummalist infot levitav Telegrammi kanal „General SVR“ ning samuti on temaga seotud teine meediategelane – Mark Feigin.

Isegi kui jätta kõrvale kogu nn. siseinfo kodanik Solovei kohta, siis võib siiski kasutada lihtlabast talupojaloogikat. Inimene elab rahulikult Venemaal ning räägib sealjuures asju, mille eest paljud on pandud kas vangi või hoopis kirstu. Ilma mingi tugeva Kremli jõugrupi huvides tegutsemata pole see lihtsalt võimalik.  

Nüüd jõuame me eksiilis asuvate Vene opositsiooniliste allikateni. Ja nüüd on õige hetk veidi selgitada immigratsioonis viibiva humanitaari kogu traagikat. Kujutage nüüd pilti, et ajakirjanik on sunnitud oma kodumaalt lahkuma. Ajakirjanik on peaagu alati humanitaar ehk lihtsalt öelduna ei oska ta peale sõnade kunstilise ritta seadmise midagi muud teha. Venemaal on ta töö kaotanud (kui tal seda üldse oligi). Mis on tema sammud? Selge, et oma majandusliku olukorra kindlustamine. Kuidas seda teha? Muidugi võiks tööle minna, kuid Iisraelis/Leedus/Poolas/Saksamaal töötamine eeldab ennekõike riigikeele oskust, mida neil pole. Keeleoskuse puudumine takistab ka uue asukoha riigi elanike jaoks mõeldud kontenti loomist. Siin on meil vaid kaks võimalust. Esimene on jätkata tööd oma endise kodumaa auditooriumiga mõne sotsiaalmeedia platformi kaudu või siis katse soetada omale mõne rahvusvahelise fondi toetus.  Või mis kõige parem, siis teha seda kõike korraga.

Eks ka siin on muidugi nüansse. Hetkel Slovakkias asuv ajakirjanik Saša Sotnik isegi väidab talle omases hüsteerilises vormis, et enamus liberaalide nime all Euroopasse emigreerunud ajakirjanikke on sinna sihilikult saadetud et olla mõjuagendid. Muidugi kodanik Sotnik on allikana ülimalt kahtlane.

Eelpoolmainitud allikate alla võib julgelt paigutada valdava enamuse Venemaalt Läände emigreerunud aktiviste nagu Jevgeni Kiseljov, Juri Švets, Andrei „Polkovnik“ Piontkovski, Maksim Katz, Aleksandr Nevzorov, Jekaterina Šulman, Arkadii Babtšenko, Julia Latõnina, Saša Sotnik ja veel paljud teised. Allikatena pean neid tendentslikuks.

Üks osa neist nagu näiteks Kiseljov ja Sotnik üritavad alati meeleheitlikult monetariseerimist koguda, ehk tegutsevad nagu tavalised infoärimehed üritades genereerida skandaale, intriige ja sensatsioone, isegi kui neid ei ole.

Teine osa neist nagu näiteks Švets, Piontkovski ja Katz on ilmselt leidnud juba tee projektirahade varjulisse oaasi ning täidavad oma tööandja ülesandeid. Nii on nimetatud kodanikud kohustatud igal võimalusel promoma USA demokraatlikku parteid, Joe Biden-it ja muid progressiivseid jõude. Tarvis on jätta kuvand sellest kuidas Biden on nii Ukraina kui ka demokraatliku Venemaa ainus lootus ning kuidas näiteks Biden aitab Ukrainat. Ja kui ei aita siis on selles süüdi mitte Biden vaid, vabariiklased, Trump, kliimamuutused ja sooline palgalõhe. Ühesõnaga on tegu tavaliste aktivistidest (või slacktivist-idest) „ekspertidega“ kellest tegelikult kubiseb enamik maailma peavoolumeediast.

Iseloomulik on muidugi see kuidas kõik ülalmainitud armastavad roteeruvalt teineteiselt intervjuusid võtta. Piontkovski esineb Latynina kanalil, seejärel võtab Kiseljov intervjuu Švetsilt, siis Latynina Kiseljovilt ja nii edasi kõikvõimalikes kombinatsioonides. Katzilt ei viitsi keegi intervjuud võtta, kuid ta teab ka ilma kõrvalise abita „kuidas tegelikult oli“. Ütleme ausalt et infohügieenist mitte eriti lugu pidaval inimesel võib see kõik jätta väga vale ettekujutuse mitte ainult Venemaal vaid ka üldse maailmas toimuvast. Eks siin ole muidugi ka veidi positiivi. Nii on Nevzorovit alati ja Babtšenkot mõnikord õige lõbus lugeda. Ning kui keegi hindab musta huumorit või soovib oma vene keele sõnavara täiendada, siis võib Nevzorovit kindlasti soovitada. Iseasi et infoallikatena on mõlemad kergelt öeldes alla keskmise.

Keda siis jälgida?

Majandusküsimustes annab asjast alati hea ülevaate Vladislav Inozemtsev. Tegu on väga erudeeritud ja tasakaaluka inimesega, kes suudab end ka teisiti ära elatada kui auditooriumile neile meeldivat juttu genereerida.

Teiseks mainiks ära Mark Solonin-i. Muidugi tema tugevaks pooleks  on peaasjalikult ajaloo- ja tehnilised teemad. Kuid vahest räägib ta ka päevapoliitikast. Minu meelest väga kasulik kuulamine.

Kordan veelkord et Venemaa teemadel on väga asjalikud juba eelmainitud Lubarsky ja Tyshkevich.

Kindlasti tasuks perioodiliselt jälgida ka Anatoli Nesmiyan-i kes on rohkem tuntud autori pseudonüümi al kui El Murid.

Muidugi võiksin väikeste kahtlustega soovitada ka Vladimir Osetškinit, kes tegeleb inimõiguste küsimustega Venemaal. Kahtlusi tekitab mul peaasjalikult tema suur kogus insaide, mis arusaadavatel põhjustel pole eriti kontrollitavad. Ma ise eelistan avalikke allikaid. Aga eks see ole maitse asi.

Kes soovib lihtsalt head uudistevalikut võib proovida internetiväljaannet The Bell https://thebell.io/

Sellega olemegi jõudnud nimekirja lõppu. Soovitaksin kõigil järgida infohügieeni ning kasutada oma enda kainet mõistust, et teha järeldusi. Seda eriti ajal mil me kõik erineval määral kannatame totaalse infouputuse käes.

Vaata ka

Immigratsioon ja Euroopa ebastabiilses maailmas

Alates 2015. aasta rändekriisist on Euroopa Liidu immigrante puudutavad seadused karmistunud. Rändekriis kujutas endast tohutut …

4 kommentaari

  1. Tere.
    Ma ei märganud Roman Svitani ära märkimist. Tal pole küll oma kanalit, aga annab erinevatele päris regulaarselt intervjuusid. Käre vana. Lendur. Oli eelmise invasiooni ajal vaenlase käes vangis ja meenutab alati sooja sõnaga Donetski mente kes ta üles andsid. Eriti hea keemia on ajakirjanik Kurbanovaga. Vana viskab nalja ja neiu muudkui muheleb 🙂 Muidugi on analüüsid patriootlikud ja tihti mitte kooskõlas liberaalse maailmavaatega.
    Maikl Naki Kiire jutuga, vahel annab nõuandeid kuidas mingis olukorras käituda. Päris huvitav kuulata.
    Palun pange teinekord lingid nende autorite kohta keda analüüsisite, saab kiiremini nende loominguga tutvuda.
    Märgiks äraveel Arty Greene. Välikomandör. Osutab intervjuudes Ukraina armee probleemidele. Viimasel ajal tundub olukorraga suht rahul olevat.

  2. https://youtu.be/XWPOy-muB2khttps://youtu.be/XWPOy-muB2k
    Väike stiilinäide Alena Kurbanovalt ja Roman Svitanilt

  3. Minu pakutud kommentaatori nime tuleks õieti kirjutada Yuri Tabach.

  4. Nõus kõikide järeldustega, välja arvatud arusaam venelastest. Selles rahvas on väga suur protsent, kes toetab seda sõda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga