Vabariik
Sarnased artiklid
Priit Karumaa | Pole uudis, et Venemaa värbab aktiivselt uusi võitlejaid makstes neile Venemaa kohta üsna korralikku palka. 200 000 rubla ehk pisut üle 2000 euro kuus on fantstiline peibutus regioonide elanike jaoks, kus 60 000 rubla (625 €) kuus peetakse väga heaks sissetulekuks.
Venemaa jaoks on olukord pretsedenditu. Võrrelda saaks seda ehk vaid Peeter I reformide perioodiga, mil tsaar üritas oma armeed moderniseerida ning maksis sõduritele korralikult. Kõigil ülejäänud ajastutel on Vene väes väärikat sissetulekut saanud vaid kõrgemad ohvitserid. Reameeste palk on alati olnud äärmiselt närune ning Nikolai I ajal hoiti neid veel ka poolnäljas.
Kuna praeguse rahasaju näol on tegu on uue ja huvitava olukorraga, tasub seda lähemalt vaadelda ja arutleda, milleni see võib viia.
“Küll eided juurde sünnitavad!”
Väejuht Georgi Žukovi lendlause iseloomustab kõige paremini Vene riigi suhtumist oma sõjaväkke. Alguse sai see hoiak juba Moskoovia vürstiriigist, kus suurvürst hoidis kõiki oma alamaid suures sõltuvuses keskvõimust. Isegi tiitli järgi väga uhked aadlikud elasid üsna kitsastes oludes ning ainuke võimalus majandusliku olukorra parandamiseks oli astuda suurvürsti teenistusse, mis peaasjalikult väljendus sõdimises. Sõda tõi uusi tiitleid, raha ja valdusi.
Uuele tasemele viis süsteemi Peeter I, kes avastas, et suudab pärisorje koondada vägagi suurteks inimmassideks, mida enda või riigi huvides sõjaväljal utiliseerida. Sellest hetkest alates hakkas Vene armee kujutama endast ülejäänud Euroopa jaoks unikaalset nähtust mida korragi põlati ja imetleti. Eurooplased ei saanud lihtsalt aru, kuidas vene sõdureid massiliselt surma saadetakse ning kuidas sõdurid ise sellist olukorda täiesti rahulikult võtavad.
Kuid teadupärast oli Vene riik suur nii territooriumi kui rahvaarvu poolest. See tegi Venemaast keerulise vastase. Vene armee võis alati taganeda ja manööverdada oma ääretul territooriumil ning vajaduse korral, peale kaotusi, oma koosseisu kiirelt täiendada. Sõdurid olid muidugi halvasti väljaõpetatud, alamakstud ning kehvalt relvastatud, ometi kandis taktika vilja. Mingil hetkel muutus kvantiteet kvaliteediks ning väljend “lööme mütsidega surnuks” sai reaalsuseks.
Pärisorjadest nekrutiväe kõrval on Venemaal küll kasutatud ka palgalisi üksuseid, kuid need pole ajaloos kunagi erilist rolli mänginud, kuna Venemaa inimressurssi pruukimine on alati olnud lihtsam ja odavam. Nüüd paistab olukord muutuvat.
Prigožin kui teerajaja
Eraarmee või eraturvafirma “Wagner” (Частная военная компания «Вагнер») lõi 2014. aastal “Putini kokk” Jevgeni Prigožin koos rea vähetuntud tegelastega, kelle seas olid nii koos Prigožiniga hukkunud Dmitri Utkin kui ka hetkel tegutsev juht Anton Jelizarov.
Vastloodud Wagner osales nii Krimmi okupeerimisel 2014. aastal kui Ukraina-vastaste separatistlike rühmituste loomisel ja välja õpetamisel. Ühtlasi kirjutatakse nende kraesse terve rea Luganski ja Donetski separatistide hukkamised. Eraarmee tegutses täiesti illegaalselt, sest Venemaal on eraarmeed keelatud ning kohtades, kus Vene armee ei soovinud end ühel või teisel põhjusel eksponeerida.
Hiljem osalesid wagnerlased juba Süüria kodusõjas, demonstreerides seal suhteliselt head võitlusvõimet võrreldes teiste konflikti haaratud rühmitustega. Erandiks kujunes vaid Khišāmi lahing 7. veebruaril 2018, kus Süüria armee üksused, mille moodustasid suures osas just Wagneri võitlejad, said hävitava löögi USA õhujõududelt, kes abistasid piirkonnas tegutsevaid kurdi üksusi. Väidetavalt sai selle käigus surma 218 Wagneri võitlejat.
Ka konflikti jätkudes tõmbas Wagner endale laiemat tähelepanu. Nimelt suutis Wagneri rühmitus tagada oma üksuste hea väljaõppe ja varustuse. Ühtlasi muutusid nad pärast Khišāmi paindlikumaks ning suutsid vältida Vene väele igiomast nõrka juhtimist ja planeerimist. Nii iseloomustas Wagnerit Süürias korraliku raadioside olemasolu – miski, millega ülejäänud Vene armee pole kunagi uhkustada saanud. Samuti töötas Wagner välja endale iseloomulikuks muutunud taktika, kus vaenlase positsioone rünnatakse väikeste jalaväegruppidena. See andis päris häid tulemusi ning sellist taktikat kasutab Wagner praegugi.
Kuulsust kogus eraarmee ka sellega, et hakkas kaasama vanglakaristust kandvaid kurjategijaid. Seejuures on huvitav, et Vene BBC tänavu aprillis avaldatud uurimuse kohaselt langes üle poole Wagneri üksustesse mobiliseeritud kurjategijatest rohkem kui kolm kuud pärast rindele saatmist, samas kui Vene kaitseministeeriumi mobiliseeritud kurjategija eluiga oli keskmiselt kaheksa nädalat ehk poolteist kuud.
Ilmselt on põhjus selles, et Wagneri mobiliseeritud kurjategijad tegid läbi vähemalt kahenädalase väljaõppe ning hiljem suudeti nendega mehitatud üksustes hoida korda. Kaitseministeerium aga ei suuda sageli korraldada mingit väljaõpet või ei näe selleks lihtsalt vajadust.
Wagner oli venemaalaste seas üsna populaarne. Kindlasti mängis selles oma rolli ka härra Prigožini juhtimisel oskuslikult korraldatud PR-töö, kus firmat näidati meedias vaid kõige paremast küljest. Muidugi tuleb silmas pidada ka Wagneri fännide sihtgrupi spetsiifikat – nii leidis ka sepahaamri abil hukkamine fänne, kes arvasid, et nii ongi kõige õigem. Wagneri mässu ajal suhtus Venemaa elanikkond toimuvasse kas neutraalselt või pigem positiivselt. Siin on muidugi raske öelda, kas põhjuseks organisatsiooni populaarsus või lihtsalt elanikkonna üldine tüdimus igavesti troonil istuvast Putinist.
Nagu seeni pärast vihma
Teoorias on muidugi lihtne teha vahet eraarmeel, mis käib Genfi konventsiooni järgi palgasõdurite klausli alla ja on keelatud ning eraturvafirmal. Eraturvafirmad on maailmas laialt esindatud ning nende tegevus seisneb peaasjalikult erialase väljaõppe korraldamises, konsulteerimises ning igasuguse mittesõjalise turvalisuse tagamises. Praktikas on paraku tihti raske tõmmata piiri turvamise ja sõdimise vahele. Eriti olukorras, kus firma asukohariik lihtsalt ei soovi Genfi konventsiooni järgida ning keegi teine ei suuda ega taha teda selleks sundida.
Wagner pole ainus eraturvafirma Venemaal. Viimasel ajal on neid jõudsalt juurde siginenud. Samuti on oma jõustruktuurid paljudel ettevõtetel nagu Lukoil ja Gazprom, kusjuures nende relvastus on tihti parem ja võimsam paljude Aafrika või Ladina-Ameerika riikide sõjavägede relvastusest. Kas need on eraarmeed või turvafirmad, on praeguse Venemaa oludes pigem filosoofiline küsimus.
Kuidas neid tulevikus kasutama hakatakse, ei ole hetkel selge. Õli lisavad tulle ka kuulujutud, justkui kohustataks naftatööstusettevõtteid peagi hankima endale ise drooni- ja raketitõrje vahendeid. Ma ei kaldu siiski uskuma, et sellist meedet asutaks rakendama, kuna siis poleks enam tõesti võimalik teha vahet armeel ja turvafirmal. Kuid see kuulujutt kriipsutab igal juhul alla tõsiasja, et eraturvafirmad on Venemaal populaarsed, eriti varjusurmas viibiv Wagner. Miks?
Sotsiaalne lift
Wagneriga liitumine oli paljudele venemaalastele sisuliselt ainuvõimalik sotsiaalne lift. Igal pool mujal see puudub. Totalitaarne, nürimeelsete ametnike juhitav riik ei soosi kodanike initsiatiivi, ei soovi iseseisvat ja tugevat ettevõtlust, ei taha midagi kuulda tugevast keskklassist ning kindlasti ei ole huvitatud sellest, et kodanikel oleksid relvad.
Hea näide on Tjumeni oblastis veeuputuse all kannatanud Pahomova küla elanike juhtum. Sealne rahvas reageeris adekvaatselt ametnike võimetusele ja soovimatusele võidelda uputusega ning ehitas omal initsiatiivil tammi, mis oleks küla võimaliku üleujutuse eest kaitsnud. Tšinovnikute reaktsioon oli klassikaline – tammi ehituses osalejaid ähvardati trahviga ning tamm kästi likvideerida. Nagu teame juba nõukaajast: initsiatiiv võib tulla ainult progressiivsetelt ja kompetentsete seltsimeestelt!
Samuti ei ole süsteem huvitatud sellest, et inimene suudaks kasvõi teoreetiliselt teha teoks Ameerikast tuntud hüüdlause “ajalehepoisist miljonäriks”. Vene süsteem on kivinenud, kõik tulutoovad kohad on juba hõivatud ning toitumisahelad paigas.
Nõnda pakubki ainsat vaheldust nn palgaarmee. Samuti võib iga karistust kandev kurjategija loota karistuse kustumisele ning uuelt lehelt elu alustamisele. Üsna korralik stiimul, ehkki on juba teada terve rida tegelasi, kes on rindelt saabudes uue kuriteo toime pannud ning teisele ringile läinud.
Putin ise on rindelt saabunud veterane nimetanud uueks eliidiks, neile luuakse erinevaid soodustusi ning vähemalt mingi osa neist pannakse tulevikus ka kasvõi ainult propagandistlikel eesmärkidel mingitele juhtivatele ametikohtadele – nagu kunagi, kümnekonna aasta eest Mihhail Tolstõhh ehk Givi ja Arsen Pavlov ehk Motorola.
Vana hea korruptsioon
Paljuski on Kreml sundseisus. Korralikku mobilisatsiooni pole riik võimeline läbi viima. Nagu Lääs, nii ei kujutanud ka Venemaa ise veel hiljuti ette, et Euroopas võiks puhkeda uus relvakonflikt. Seepärast selleks keegi ka ei valmistunud.
Kui meenutame endist Venemaa kaitseminister Anatoli Serdjukovi, siis tegi see tegelane hoopis äärmiselt palju Vene armee lagundamise heaks. Venemaal on tema nimi suuremahulise riisumise sünonüüm. Serdjukov suutis rahaks teha absoluutselt kõik, tema ajal tuli massiliselt ette isegi Kaug-Põhjas teenivate sõjaväelaste surnuks külmumist, kuna ministri näpunäidete kohaselt optimeeritud välivorm ei kaitsnud pakase eest. Väga halb oli ka sõjaväelaste toitumine.
Serdjukovi asemele saabunud Sergei Šoigu oli vähemalt ühes mõttes parem: ta kehtestas reegli, et riietus ja toit peavad olema talutavad. Seda nõuet üldiselt täideti, kui ka kõik muu jäi laias laastus endiseks.
Kusjuures, varastamise märkamiseks ei pea vaatama isegi mitte kõige kõrgemate ametnike suunas. Ka 2020. aastal vahistatud kindralpolkovnik Halil Arslanov suutis kõrvaldada Vene armee eelarvest peaaegu 7 miljardit rubla, toonases vääringus ligemale 100 miljonit eurot. Võib eeldada, et samasugune käitumine leidis aset ka madalamal tasemel – igaüks vastavalt oma positsioonile ja võimalustele.
Eesti, laiemalt teistegi Venemaa naabrite vaatekohast on see muidugi hea. Parem, kui Venemaa eesotsas on Putin, kes suudab kõik asjad kihva keerata, kui näiteks Prigožin, kes oli omal moel efektiivne ning tõestas, et Vene relvade edu tagab hästi makstud vabatahtlike kasutamine ning selle meetodi kombineerimine veel mõnede vahenditega.
Kas kombattide mäss?
Kuidas saaks Putin praegusest olukorrast väljuda? Siin on pakkuda vaid üsna utoopiline versioon – pöörata kõik tagasi endiseks. Mis tähendab Ukraina sõja lõpetamist, suhete parandamist Läänega ning armee laialisaatmist. Selge, et seda ei toimu. Juba on Venemaa majandus suutnud end sõjatööstusele ümber orienteeruda, paljud inimesed on leidnud sellega seoses uue töö, hulk mehi teenib rindel üsna head raha ning isegi hukkumise korral saavad nende pered kuskil kolkakülas suure hüvitise, mida nad muidu kunagi ei teeniks. Sellest olukorras ei ole Putinult võimalik väljuda ilma laiaulatuslike rahutuste puhkemise ning presidendi reitingu langemiseta.
Kuid on siiski midagi, mida Putin saaks teha ja mida ta vist ettevaatlikult juba ka teeb. See on armee juhtkonna väljavahetamine. Venemaal käivad eriti Z-korrespondentide seas ammu ringi jutud võimalikust kombattide ehk pataljoniülemate mässust. Kombatid on hetkel Vene armees vaat et kõige edumeelsem seltskond. Nad on rindest piisavalt kaugel, et suure tõenäosusega ellu jääda ja oma kogemusi edasi anda. Samas on nad piisavalt rinde lähedal, et omada toimuvast realistlikku pilti. Tagalastaabis istuv tegelane võib ehk Konašenkovi televiisoriesinemisi ja rindeteateid tõsiselt võtta. Kombatid kindlasti mitte.
Rindeüksuste tasemel levib üha enam rahulolematust nii armee kui üldse kõrgemate ametnike käitumise, elustiili ja -filosoofia suhtes. Selge, et “liharünnakud” pole sõdurite seas populaarsed. Tölplus ja armee käivad muidugi igal pool käsikäes, kuid see, mis toimub Vene sõjaväes, on üle mõistuse. Ja see häirib paljusid. Pataljonide tasemel käib rindel ka koostöö ühiselt püütakse lahendada erinevaid argiprobleeme, mille suhtes kindralstaap on ükskõikne, kasvatades sellega ühisrinnet kõrgemate ülemuste suhtes.
Kombatid koordineerivad omavahel droonijuhtide tööd, jagavad humanitaarabi ning tellivad vabatahtlike kaasabil vajalikku tehnikat, mida armee ladudes kas üldse ei ole või osatakse seda kuskil mujal ja teisiti kasutada. Lugedes mõnede Vene sõjaväelaste Telegrami kanaleid, kõlab seal läbiv kriitika “võšrukkide” (высшее руководство) ehk kõrgema juhtkonna aadressil. Tundub, et see kriitika on ka Šoigu tagandamise taust.
Vaevalt, et need protsessid on jäänud nii FSB kui FSO tähelepanuta. Mida rohkem tekib rindele sõnakaid rahulolematuid mehi, seda ohtlikumaks muutub olukord Putini jaoks. Hetkel pole tema nime muidugi üheski rahulolematust väljendavas kanalis mainitud, kuid kontekst on selge. Ja midagi tuleb ette võtta.
Tundub, et ainuvõimalik ongi „zentikute“ – impeeriumimeelsete turbopatriootide – suurem kaasamine riigivalitsemisesse, mis on võimul olevale eliidile ebameeldiv, kuid vältimatu samm. Tähendab see muidugi seda, et ametnikud peavad armee kassast varastamist koomale tõmbama. Pealegi hakkab kindlasti vähemaks jääma neid, kes tõepoolest usuvad, et Vene armee on võitmatu ning kõige parem ja Iskanderid hoiavad kogu maailma hirmu all.
Lumpeni ja eliidi liit
Lumpeni ja eliidi liit võib tuua endaga ootamatusi. Siin sõltub kõik sellest, kui hästi suudavad Vene eriteenistused noori ja vihaseid mehi vaos hoida. Kui meenutame Vana-Rooma pretoriaane, siis on ju teada, kuidas see seltskond oma äranägemise järgi keisreid kukutas ja uusi võimule pani. Midagi sarnast võib oodata ka Venemaad.
Kõigile Venemaa naabritele on see muidugi halb. Lumpeni ja eliidi sümbioos võib Venemaa eluiga pikendada paarikümne aasta võrra ning tuua võimule mõne ideelise poolearulise, kes on tõepoolest valmis tuumarelva kasutama või siis vähemalt looma suhteliselt tegusa armee.
Samas annab juba praegu endast tunda Venemaa demograafia kehv seis. Isegi läbiviidud osaline mobilisatsioon andis suhteliselt tagasihoidliku tulemuse, pani riigist põgenema umbes miljon noort meest ning tekitas tööjõu defitsiidi. Võib eeldada, et Vene armee ei õpi lähiajal (kui üldse kunagi) sõdima teisiti kui “lihalainetega”, milleks aga erinevalt Žukovist pole Šoigul, Gerassimovil või ükskõik kellel teisel, kes vägesid juhib, enam ressurssi.
Lisaks muutub üha silmatorkavamaks Venemaa tehniline mahajäämus. Droonide ja muude uute sõdimisviiside osakaal aina kasvab ning Venemaal pole teaduslikku potentsiaali, et selles protsessis väärikalt kaasa rääkida. Muidugi võib alati kopeerida olemasolevat ja asendada puuduvaid detaile odava Hiina koopiaga. Kuid pikas perspektiivis see kuhugi ei vii.
Kokkuvõtvalt peab tõdema, et Venemaal on praegu arenguid, mille mõju naabritele on negatiivne, kuid tõenäoliselt jääb nende ulatus piiratuks ja Venemaale kahjulikud, aga tema naabritele positiivsed muutused jäävad pikas perspektiivis peale.
