Pühapäev , juuli 14 2024

Ukraina prügimajandus – vesi uhus Musta merre jäätmeid looma- ja inimlaipadest poolikute majadeni

Karl Goldberg | Odessa: Prügimajandus on kahtlemata üks terve Ukraina nõrku kohti ning miski, mis torkab üsna ruttu silma ka linna põgusalt väisavale külastajale. Samas, olgu etteruttavalt öeldud, ei ole Ukraina kindlasti India ning üleüldse – üldmulje Odessast on üsna puhas. Seda võimendavad kõikjal askeldavad oranžides vestides koristusmeeskonnad, hoogsalt luuaga vehkivad kojamehed, tänavatel arvukalt esindatud prügiurnid ning nende sama arvukad regulaarsed tühjendajad, kes pidevalt tänavaid patrullivad.

Prügiga niisiis tegeletakse ning esimest korda Odessasse jaanuaris 2023 saabudes tundub see mulle isegi pisut absurdne – kehtib ju erakorraline seisukord, õhku rebestavad õhuhäired ja esineb droonirünnakuid, jõus on komandanditund ja valitseb ebaselgus tuleviku ees, kuid ometi hoitakse teed ja tänavad korras. Miks?

Nojah, harjun ajapikku vaatepildiga ning kui kevadel linn üsna tolmuseks muutub, olen tänulik, et tänavaid mööda hakkavad liikuma ka kastmisautod, mis sõiduteed tolmust puhtaks pesevad. Muutudes ka ise linna elanikuks, saan ma aru – sõda või rahu, kuid elu läheb edasi. Ehk on see kõik isegi sõja ajal veel tähtsam, et hoida linn oma elanikele vähegi elamisväärne ja mitte lasta tujul langeda.

Kuid see on üldine heakord. Teine asi on siiski prügimajandus. Elades algul Bunini tänava – mis nüüd kannab Politsei tänava nime – Airbnb’s, näidatakse mulle kätte ka kohalikud prügikastid. Need asuvad teisel pool tänavat, otse sõidutee ääres, neid on seal kõrvuti terve rida, vist kolm tükki, ning pole vahet, kuhu mida visata. Prügi sorteerima ei pea, kõik läheb ühte. Väga mugav, kas pole?

Mugavusel on muidugi hind. Nii tunnen prügikastidele lähenedes juba eemalt võigast lehka, samuti näen vareseid millegi kallal nokkimas. Viskan oma kilekoti võimalikult kaugelt kõrge kaarega suurde avatud prügikasti, mis ehmatab lendu vareseparve ja teen minekut.

Edaspidi märkan, et teinekord ajavad prügikastid üle ääre, vahel tundub sinna kuhjunud kottide vahel muudki liikumist peale vareste – võib-olla rotid. Aeg-ajalt tuhnivad prügi sees kohalikud prükkarid – sakris habemetega pikalt pesemata närustes riietes kujud, kes haisevad sama võikalt, kui prügi, milles nad sobravad. Nukker vaatepilt.

Kohalikud ei paista end sellest väga häirida laskvat. Kohe Bunini tänava prügikastide kõrval asub toiduainete kiosk, mille ees võib aegajalt näha odessiite kohvitopsi ääres lobisemas, sealsamas kõrval on ka üks kesklinna koolidest. Üle tee, minu elamisega samal tänavaküljel asuvad aga kenad kohvikud, restoranid ja butiigid. Tõsi, tänav on piisavalt lai, et lehk seda ei ületa.

Paaris kohas Odessa kesklinnas on väljas ka eri sorti prügi jaoks mõeldud kastid. Tundub, et see on mingi siinsete roheliste algatus ja asuvad need kastid nii-öelda näidiskohtades: kas mõne linnaameti või progressiivsena mõjuda tahtva asutuse juures. Uurides tuttavatelt, mida see tähendab, kehitavad nad iroonilise muigega õlgu ja ütlevad, et lõpuks läheb kõik ühte kohta kokku.

Nii see vist tõesti on, sest ükskõik, kus ma ka edaspidi Odessas elan, on prügikastid alati keskmise suurusega ökokatastroofi mõõtu nähtused – hunnik kaste seisab otse tänava ääres, levitades võigast lehka ning meelitades ligi prükkareid, vareseid ja rotte, sageli vedeleb kastide kõrval sinna taritud träni nagu vana mööblit või mingit muud suuremat kola, mis kasti ei mahu.

Õnneks vähemalt tühjendatakse neid regulaarselt. Aga kuhu? Otsustan asja uurida. Ingliskeelne Kyiv Post on juba 2020. aastal avaldanud artikli “Prügi alla maetud: Ukraina vajab hädasti ümbertöötlemistehaseid” (“Buried in garbage, Ukraine in dire need of recycling plants”), kus tõdetakse, et riigis on 6 107 legaalset ja 26 610 illegaalset prügilat, millest enamik on täis ja eluohtlikud – nii olid Lvivi oblasti prügilas hukkunud üks ökoloog ja kolm tuletõrjujat, kes püüdsid kustutada seal puhkenud tulekahjut. Kirjutamise ajal puudusid artikli autori sõnul ka terves Ukrainas prügi ümbertöötlemise tehased ning ainult 6% prügist töödeldi ümber – seda vaid eraalgatuslikus korras. (Võrdluseks: Euroopa Liidus töödeldakse ümber umbes pool kogu munitsipaalprügist.) Artikkel räägib ka kodanikualgatustest, mille raames prügi sorteeritakse ning püütakse suunata ümbertöötlemisse ja taaskasutusse, kuid nendib, et ilma vastava seadusandluseta pole võimalik sundida kohalikke omavalitsusi seniseid prügi(mitte)käitlemise meetodeid muutma.

Nagu pean ise tõdema, pole sõda olukorda loomulikult parandanud. Jah, see on toonud väga paljude erinevate rahvusvaheliste abiorganisatsioonide tähelepanu Ukrainale, kuid vähemalt Odessa prügimajandusse pole neist vist keegi panustanud. Välja vähe Ja eks ole tähtsamatki teha… Suur prügikoristusaktsioon Odessa randades ja rannavees leiab aset küll juunis 2023, kuid selle põhjus on Kahhovka tammi purustamises. Tammist vallandunud vesi ujutab teadupoolest üle terve Dnepri alamjooksu, hävitades maju ja rajatisi ning tappes loomi ja inimesi. Vesi uhub Musta merre tohutus koguses rämpsu ja jäätmeid lihtsalt mullamätastest ja puuokstest looma- ja inimlaipade, isegi poolikute majadeni. Ühtlasi kisub veevoog siin-seal lahti merepõhja ankurdatud miine, millest osa plahvatab. Odessa linna ja oblasti rannad kuulutatakse senisest veelgi rangemaks keelutsooniks ning kui sõjavägi on ohtlikuma rämpsu ära koristanud, aitavad inimesed randu risust puhastada. Kuid see on ühekordne aktsioon ja eriolukord. Ning seda, et mitte kõik odessiidid ei võta rannavee reostust tõsiselt, näen Langeroni rannas jalutades oma silmaga – leidub küllalt suvemõnude nautijaid, kes keelusilte eirates end naudinguga merevette kastavad.

Kusjuures, kohalik ajakirjandus intervjueerib ka mõnda sellistest supelsakstest ning mulle jääb meelde ühe naisterahva vastus, mis kõlab umbes nii: “Kui ma olen juba kord kauge maa tagant Odessasse tulnud, siis ei hakka ma ometi koju tagasi sõitma lihtsalt millegi sellise pärast. Ma tahan kõike seda saada, mille pärast tuldud sai.”

Nojah. Tegelikult on see muidugi kurb, mitte naljakas. Sama kehtib prügimajanduse kohta, mis annab endast eriti aktiivselt märku soojal suveajal, mil mu kodutänava kohal heljub umbes ülepäeviti imal ja iiveldamaajav prügilehk. Vahet ei ole, kui kiiresti prügikaste tühjendatakse, mädaneb ja käärib seal pidevalt miski, eritades vänget haisu. Püüdes situatsiooni enda jaoks ilusamaks mõelda, kujutan ette, et umbes nii võis tegelikult lõhnata Isaak Babeli kirjeldatud, Benja Kriki ja Froim Gratši Odessa enam kui sajandi eest. Aga see on odav lohutus.

Vaata ka

Ukrenergo: ühendades võimatut

Karl Goldberg | Odessa: Ukraina elektrisüsteemid on tänavu kevadest olnud Venemaa enneolematu rünnaku all. Mai …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga