Laupäev , mai 25 2024

Venemaa Ukraina sõja kontekstis. Millal see jama lõpuks läbi saab? I OSA

Tihti küsitakse ajakirjanduses või küsivad lihtsalt tuttavad, et millal see jama seal Ukrainas ükskord ometi läbi saab? Või siis kõlab variatsioon samal teemal: kui kaua see Putin veel võimul püsib? Kuigi head vastust kummalegi küsimusele pole, proovin siiski jõudumööda vastata.

Mis on võit?

Iga sõda saab kunagi otsa. Üks pool kas saavutab otsustava võidu või kurnavad mõlemad osapooled end nii ära, et ei jaksa jätkata. Vaatleme neid võimalusi lähemalt.

Mis oleks võit Ukraina jaoks? Loomulikult oma kodumaa vabastamine okupantidest. Aga mis oleks Venemaa jaoks võit? Sellele küsimusele on juba raskem vastata. Jätame siinkohal kõrvale Venemaa enda väited Ukraina neutraalsusest, demilitariseerimisest ja denatsifitseerimisest. Neid jutte ei usu isegi vene sõdurid. Sellele tõigale on oma Telegrami kanalites tähelpanu juhtinud ka nii mõnedki Z-vojenkorid (sõjakorrespondendid – Toim.) ning kirjutanud, et sõduritel rindel pole õrna aimugi, kui kaua see kõik kestab ja mis peaks üldse selleks juhtuma, et saaks öelda – sõda on võidetud. See sunnib edasi küsima: Kas Venemaa eesmärgid on seotud ainult Ukrainaga?

Putini ultimaatum

2021. aasta 15. detsembril andis Vladimir Putin USA riigisekretäri abile üle „konkreetsed ettepanekud julgeolekugarantiide kohta”, mille NATO oleks pidanud täitma edaspidise rahumeelse kooseksisteerimise nimel. 17. detsembril ilmusid ettepanekud Venemaa Välisministeeriumi kodulehel, kus need olid vormistatud kaheks dokumendiks – „Leping Vene Föderatsiooni ja USA vahel julgeolekugarantiide kohta” ning „Kokkulepe julgeoleku tagamise meetmete osas Vene Föderatsiooni ja NATO liikmesriikide vahel”.

Väljapakutud garantiid olid üsna omapärased. Nii näiteks nõuti kõigi NATO baaside väljaviimist riikidest, mis astusid allianssi liikmeks pärast 1997. aastat, NATO lubadust mitte läbi viia ühtki sõjalist operatsiooni Ida-Euroopas, Ukrainas, Taga- Kaukaasias ja Kesk-Aasias. Veel nõuti, et ei Ukrainat ega Gruusiat ei võeta allianssi liikmeks ning USA-lt nõuti eraldi loobumist igasugusest sõjalisest koostööst endiste NSV Liidu liikmesriikidega. Nõudmisi oli muidugi veel, kuid siin on ära toodud vaid kõige olulisemad. Pärast seda, kui Putini ettepanek tagasi lükati, algas nn sõjaline erioperatsioon. Ilmselt peakski mõtestama Venemaa eesmärke nende kahe lepinguprojekti kontekstis.

Erioperatsioon

Erioperatsioon algas 2022. aasta 24. veebruari varahommikul ning on nüüdseks kestnud pea kaks aastat. Mäletan, et kui minult veidi enne täiemahulise sõja (sõda kui selline algas teatavasti juba 2014. aastal) algust küsiti, kas pean selle puhkemist tõenäoliseks, siis arvasin, et mingit sõda ei tule. Lähtusin lihtsast loogikast, et Venemaal polnud Ukraina piiri äärde koondatud piisavalt vägesid, et riik edukalt okupeerida. 2022. aasta veebruaris oli Venemaal Ukraina ründamiseks valmis 200 000 meest, lisaks veel Luganski ja Donetski „rahvavabariigi” üksused. See hulk oli plaanitud operatsiooni jaoks selgelt ebapiisav, edu oleks ilmselt taganud vähemalt kolm korda suurem väekoondis.

Nagu näeme, oligi sissetungisarmee liiga väike, nõrk ning halvasti või valesti ette valmistatud. Pole saladus, et Vene relvajõudude kindralstaabi ülem Valeri Gerassimov oligi kategooriliselt „erioperatsiooni“ vastu ning ka tema meelest olnuks vaja oluliselt suuremaid jõude, mille sissetungile oleks pidanud eelnema Ukraina vähemalt paarinädalane lauspommitamine kõigi käepäraste vahenditega. Gerassimovi seisukohta jagas kuuldavasti enamik Venemaa kõrgematest sõjaväelastest. Kuid Kremlis arvati teisiti.

Praegu on raske väita, mis sellise valearvestuse tingis. On neid, kelle hinnangul elavad Kremli otsustajad juba ammu omas maailmas ning on reaalsustaju kaotanud. On neid, kes süüdistavad Putini sõpra Viktor Medvetšukki, kes olevat lubanud Putinile ukrainlaste üldist toetust sissetungijatele, pannes vastava meeleolu loomiseks eraldatud mitu miljardit propagandaraha lihtsalt taskusse. Oli, mis oli – igatahes marssis Vene armee Ukraina pinnale nagu paraadile ning valitses üldine veendumus, et nad võetakse vastu rõõmu ja lilledega.

On selge, et siin mängis olulist rolli Kremli elanike üldine mõttelaad, kus rahva subjektsust täielikult ignoreeritakse. Teadupärast ignoreeritakse Kremlis üldse enamiku riikide ja nende elanike subjektsust ning otsustajateks selles maailmas on vaid Venemaa, USA ja Hiina (India ka natuke).

Volodõmõr Zelenskõi populaarsus oli ukrainlaste seas veebruaris 2022 tõesti madal, ometi ei tähendanud see seda, nagu oleks soovitud tema asemel näha Putinit või tolle kannupoissi. Seda, et agressioon kutsub esile üldise ja kohati spontaanse vastuhaku, Venemaal keegi arvesse ei võtnud. Muidugi võis kiire võidu eeldamisel kohati olla ka alust. Nii liikusid Vene väed Krimmist edasi üsna kiirelt, kuna kõik sinna kunagi ehitatud kaitseliinid olid ukrainlased ise demonteerinud ning ka Hersoni ja Zaporižžja oblasti administratsioon paistis vähemalt osaliselt olevat venelaste poolel.

Mütsiga lööma minemise tulemus oli Venemaa armee jaoks halb: kaotati suurem osa oma uuemast sõjatehnikast ning kogenud armeekaadrist ja eriüksuslastest. Väga suuri kaotusi kandsid Luganski ja Donetski väed, kes vaatamata kõigele olid Vene poolel ainsad reaalse sõjakogemusega üksused. Süürias amatööride tapmist ning Islamiriigi pommitamist pole põhjust just tänapäevase sõjakogemuse hankimiseks lugeda.

Peagi hakkas isegi suurimatele Z-patriootidele kohale jõudma, et Vene armee polegi ehk nii võitmatu ja legendaarne nagu sellest jutustavad televiisorist igasugu Solovjovid ja Skabejevad. Sõja edasist käiku pole siinkohal põhjust ümber jutustada – see on huvilistele niigi teada. Igatahes on praegu jõutud olukorrani, kus rindel on valitseb midagi tasakaalu sarnast. Kumbki pool pole suuteline erilist edu saavutama, ehkki venelased väga üritavad. Kuid paistab, et see on taaskord poliitilise juhtkonna soov ning läbimõeldud taktikast pole juttugi.

Esimesed järeldused

Juba praegu saame teha käimasolevast konfliktist teatud järeldusi. Ukraina sõda ei ole päriselt ei see, mida ehk kujutasid endale ette NATO staabiohvitserid ning kohe üldse mitte see, mida plaaniti Kremlis.

Imelikult kombel meenutab seis rindel Esimest maailmasõda, kus pooled istusid kaevikus ega olnud veel leiutatud piisavalt head moodust, kuidas hästi ette valmistatud kaitsest läbi murda. Surovikini liini üle võis muidugi naerda. Nagu võis naerda ka iidsete T-55-tüüpi tankide üle, mida venelased rindele saatsid. Surovikini liini ehitamisel pisteti kindlasti taskusse kolossaalseid summasid. Ning T-55 kasutamine näitab kogu maailmale selle riigi armee seisukorda.

Kuid koosmõjus see siiski töötas. Mingi kaitseliin sai valmis. Positsioonidele maasse kaevatud iidsetest tankidest said üsna talutavad tulepunktid. Üle mõistuse tihe mineerimine tagas Ukraina armee kinnijäämise ning paljukiidetud pealetungi seiskumise. Arvestades rindele tekkinud droonide hulka muutus demineerimine peaaegu võimatuks. Demineerijad avastati ruttu ning suurtükituli suutis nad kärmelt likvideerida. Üksteise peale paigutatud miinid (ukrainlaste andmetel kuni kaheksa miini ruutmeetril) muutsid ka miinitraalide kasutamise üsna ebaefektiivseks. Muidugi kergendab ukrainlaste olukorda see, et Ukraina kasutab sama meetodit venelaste vastu.

Hetkeseis

Kumbki pool kannatab üsna tugevalt laskemoonapuuduse all. Venemaa ei suuda ilmselt vajalikku kogust toota ja kasutab varude täiendamiseks isegi Põhja-Korea ja Iraani abi. Mis jällegi demonstreerib Venemaa kehvavõitu tehnilist võimekust. Kindlasti mängivad siin rolli ka Venemaa vastu kehtestatud sanktsioonid, mis takistavad kõrgtehnoloogiliste koostisosade eksporti.

Samas ei saa ka Ukrainat eriti kiita. Minu andmetel pole nad suutnud alustada isegi tõhusat miini- ja kuulipildujate tootmist, millest on raske aru saada. Neid relvi suutsid isegi Ḩamāsi võitlejad treida oma maa-alustes tunnelites valmis üsna aukartust äratavates kogustes. Ukraina majandus püsib peaasjalikult Euroopa Liidu (eelkõige Saksamaa) toel ning relvatarnetes sõltub riik kriitiliselt kogu maailma abist. Õnneks ei paista, et maailm oleks Ukraina abistamisest loobunud.

Siiski mõjub väga häirivalt Ukraina valitsuse ebapädevus ning pidev omavaheline purelemine. Endiselt seatakse enda ja oma klanni huvid riiklikest huvidest ettepoole. Destruktiivselt mõjuvad Zelenskõi katsed osaleda USA vabariiklaste ja demokraatide vahelises võimuvõitluses. Kummaline on Ukraina diplomaatide käitumine nii oma naabrite kui ka lääneriikidega üldiselt, kus teiste riikide ametiisikutega eelistatakse suhelda nahrjukkide (нахрюк – ukraina mitmetähenduslik slängisõna, mis tähistab valeuudiste või katteta väidete vastutustundetut levitamist) abil.

Ning lõppude lõpuks häirib kohutavalt Ukraina ajakirjanduse ja valitsuse soovimatus teavitada oma rahvast toimuvast adekvaatselt. Eriti markantne näide on eelmise aasta suvel ja sügisel Ukraina relvajõudude vastupealetungi põhjendamatu haipimine ajakirjanduses, mis tõi selle raugemisel kaasa üleüldise pettumuse ja masenduse.

Muidugi tasakaalustab seda kõike Venemaa järjekordne katse tungida tohutute inimkaotuste hinnaga peale kogu rinde ulatuses. Isegi selline suur riik nagu Venemaa ei suuda selliseid kaotusi tehnikas ja elavjõus kaua taluda ning muidugi ei jää see Ukrainas kellelegi märkamatuks.

Mis siis ikkagi on võit?

Tulles tagasi artikli alguses ära toodud „Putini ultimaatumi“ juurde, on vist kohane oletada, et Kremli peamine eesmärk oli kujunenud maailmakorra üldine muutmine ja Putini enda arusaamadele vastava „multipolaarse maailma“ kehtestamine. Põhimõtteliselt tähendab see NSV Liidu aegse mõjuvõimu taastamist. Et see pole enam võimalik, pole Kremli elanikele vist arusaadav – või nad on nõus leppima veidi vähemaga.

Mis see veidi vähem võiks olla? Siinkohal saab ainult spekuleerida, kuid esiteks püüdis Kreml oma ultimaatumiga lõhkuda NATO ühtsust. Pärast Ukraina kiiret okupeerimist kavandati mingit liiki provokatsiooni NATO vastu, mis oleks tõestanud alliansi täielikku võimetust. Ilmselt planeeriti midagi Suwałki koridoris. Näiteks oleks Vene armee okupeerinud tüki Poola territooriumi ning demonstreerinud seda, kuidas liitlased ei soovi ega suuda üksteist aidata. Arvestus tehti sellele, et Poolale keegi appi ei tõtta ning juhul, kui Poola oleks liialt vastu hakanud, plaaniti kasutada taktikalist tuumarelva. Sellele oleks järgnenud rahukonverents, kus NATO liikmed oleks seatud fakti ette.

Reaalsus tegi muidugi omad korrektiivid. See seletab osaliselt ka USA veidi kummalist käitumist – vaatamata oma soliidsetele relvavarudele ei kiirusta Ühendriigid Ukrainat kõige vajalikuga üle külvama. Võib jääda mulje, et ei soovita ühegi poole võitu, vaid tahetakse hoida konflikt võimalikult pikalt hõõgumas. Mis on ju ka omamoodi mõistlik: niikaua, kui Vene väed püsivad Ukrainas, pole vähemalt teistel Venemaa naabritel lähiajal põhjust oma ohutuse pärast muretseda. Õigemini võidavad nad lisaaega oma kaitsevõime parandamiseks.

Venemaa on juba kaotanud suure osa oma sõjalisest võimekusest. Inimesi ja tehnikat minetatakse iga päev. Kvalifitseeritud allohvitseridest on praegu katastroofiline põud. Vajadusel võib inimesi juurde värvata, kuid neid välja õpetada pole kuskil, neid juhtima panna pole kedagi ning iga päev on ka vähem relvi, mida neile pihku pista. Majandus degradeerub aeglaselt, kuid pöördumatult.

Mida selle kõige kokkuvõtteks öelda? Kui võit on Kremli meelest tõesti uue ja õiglasema maailmakorralduse loomine, siis sellest eesmärgist kaugenetakse iga päevaga üha enam.

Kui kaua veel?

Kiusatus on anda lühike ja lööv vastus – siis, kui Putin meie seast lahkub. Mis ei ole tegelikult õige. Putinist küll maalitakse portreed kui Venemaa isevalitsejast, samas ta pole seda. Venemaa president tegutseb oma lähikonna ning mitme eliidi moodustava rühmituse toel ning arvestab nende huvide ja nõudmistega.

Pole ka selge, kes saab pärast Putini surma võimule. See järeltulija ei pruugi oma eelkäijast sugugi parem olla. Seega oleks õige vastus – lõpeb see kõik siis, kui Venemaal vahetub režiim.

Aga mis tingimustel võib Venemaal režiim vahetuda? Jällegi huvitav küsimus. Vene rahvale pole selles küsimuses eriti mõtet loota. Nii venelaste kui teiste Venemaa rahvaste tasalülitamist on Kreml harrastanud juba mitukümmend aastat ning tulemuste üle ei saa nuriseda. Vene riigivõim on teinud kõik ka selleks, et ei tekiks ühtki alternatiivset liidrit, kes suudaks Putiniga kasvõi ligilähedaseltki konkureerida või oleks „mittesüsteemne“.

Pädeva juhtimiseta võib tekkida ainult spontaanne mäss – vene mäss on aga teadupärast „mõttetu ja halastamatu” ning puhkeb alles siis, kui rahvas langeb erilisse viletsusse. Sellisel mässul pole tavaliselt selgeid poliitilisi nõudmisi, sest enamik tavakodanikke igas riigis on lihtsalt „kõige hea poolt ja kõige halva vastu”. Niisiis on küsimus siin ainult selles, milline eliidi rühmitus oleks hüpoteetilise mässu puhul valmis juhtohjad haarama.

Välisvaenlasi on Venemaal küll ja veel. Muidugi – kellel on vaja vaenlasi, kui sul on selline sõber nagu Hiina? Vaenlased – esinegu nad sõpradena või mitte – eriti ei kiirusta Venemaad oma kontrolli alla võtma. Peamiselt põhjusel, et selleks pole vahendeid (sõda ja okupatsioon on kole kallid) ning pole ka õieti vajadust. Venemaa on oma maavarasid niigi üsna lahkelt kõigile soovijatele müünud ning selle eest saadud raha on omakorda liikunud suuresti tagasi ostjatele, sest Venemaa kas soetas endale raja tagant vajalikke kaupu või viisid igat liiki oligarhid ja ametnikud oma ausalt varastatud raha kas Šveitsi panka või ostsid Londonis kinnisvara. Lääne jaoks väga kasumlik olukord. Ja eks läänes ongi paljudel siiralt kahju, et selline ärimudel ära lõpetati ning on omajagu neid, kes loodavad pikisilmi selle taaselustamist. Seega pole välisele vaenlasele väga mõtet loota.

Aga paleepööre? Juba soojem vastusevariant. Ehkki see saab toimuda vaid teatud tingimustel. Praegu on Putin vahendaja erinevate Venemaa eliidi rühmituste vahel ning ta on seega veel üsna vajalik. Seda eriti oludes, kus pole ühtki sedavõrd domineerivat gruppi, kes suudaks kõik teised endale allutada – süsteem ongi selliselt üles ehitatud. Kuid siin toimuvad pidevad muutused, mida võib aegajalt vaibaaluste rüseluste kajastuses ka tähele panna. Venemaa majandusel ei lähe hästi, toitumisahelad kuivavad kokku ning eliidigrupid on sunnitud juba praegu – ehkki esialgu ettevaatlikult – üksteist õgima hakkama.

Mis siis üle jääb? Loomulikult süsteemne kriis. See võib vabalt tuua endaga ka paleepöörde. Mille eeldused hakkavadki tasapisi välja joonistuma.

Priit Karumaa, Vabariik Meedia kolumnist

Loe artikli järge siit

Vaata ka

Piana Vyshnia – leiutatud nostalgia hiilgav ärimudel

Karl Goldberg | Odessa: Piana Vyshnia on 17,5-protsendine kirsiliköör, baarikett ja turunduskontseptsioon, mida alates eelmisest …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga