Pühapäev , juuli 14 2024

Andri Kiige: EKRE siseopositsiooni välja viskamine – analüüs

EKRE on vahetult erakonna kongressi eel oma senise nö “mõõdukama” siseopositsiooni erakonnast välja visanud ja seda võib pidada erakondlikuks kriisiks.

Selguse huvides ütlen kohe, et ma ise pole ses küsimuses täiesti erapooletu, vaid mu isiklik sümpaatia selles vastasseisus kuulub EKRE-st välja visatud poliitikutele. Samuti seisukohtadele, mida nad erakonna sees esindasid. Mis printsiipidesse ja poliitilisse progammi puutub, siis minu silmis pole siin mingit vahet, põhimõtted on mõlemal poolel samad.

Kuna ma ise erakonda ei kuulu ja antud teemaga otseselt seotud ei ole,  saan seda kommenteerida kõrvalseisjana.

Kui EKRE aastaid tagasi poliitmaastikule tühjade taskute, aga laetud energiasalvedega saabus, kujutati endast traditsioonilist populistlikku uuserakonda (populistlikku politoloogilises tähenduses – populism kui elitismile vastandumine ning sellele retoorikas maksimaalselt apelleeriv.). Erakonnal, millel puuduvad rahalised võimalused nn. kartelli moodustanud erakondadega konkureerida, ei jää realistlikult võttes muud üle, kui mängida meedia tähelepanule. Selleks kasutatakse sageli emotsioonidele apelleerivat retoorikat (et inimeste tähelepanu saada ning neid mõjutada), käredaid väljendeid (et meedia tähelepanu püüda), teravamat vastandumist ka isikute tasandil (taas – et pälvida tähelepanu ning end poliitmaastikul tõsiseltvõetava osapoolena kehtestada). Kõik see on normaalne ja mõistetav.

Liiati olid probleemid Eesti ühiskondlikus ja –poliitelus täiesti ilmsed. Erakonnad olid in corpore ammu etableerunud, loobudes isegi näilisest taotlusest käia Põhiseaduse preambuliga ühte jalga. Seisti näoga rahva poole. Esindati vaid enese või oma erakonna ambitsiooni ja jumal teab keda kusagil välismaal. Kõikvõimalikud ideoloogilised instrumendid, mis mõnedes lääne suhtekorraldusbüroodes, kommunikatsiooniettevõtetes, “mõttekodades” jne. jne. erinevate poliitiliste agendade ajamiseks kirja pandi, võeti tülikaid küsimusi esitamata Eesti rahva esindajate poolt vastu, et need künasse maarahvale söögiks kallata: pole probleemi. Võibolla alguses ei taha, aga hakkavad tahtma. Kokkuvõttes – sellist poliitjõudu oli tol hetkel vaja ja see toimiski.



Kerime aega 10+ aastat edasi. EKRE on poole ajast Eesti populaarseim erakond, korra juba valitsuses olnud. Kõikvõimalikku ideoloogilist ja poliitilist lobi kallatakse künasse endiselt mis kole, kuigi suurem osa maarahvast seda rokka ei seedi. Vajadus positiivse kangelase järgi on kõrge. Oodatakse kedagi, kes lööks mõõga mättasse ja kärataks et KURAT, NÜÜD AITAB! Ajaks aga vaindlase maalt minema nagu Suur Tõll, et eestlased saaksid jälle rahus elama hakata. Loogiliselt peaks selleks kangelaseks olema EKRE, just sellist positsiooni on rahvuskonservatiivid Eesti poliitelus alati võtnud.

Aga ei ole. Kipub olema hoopis Isamaa. EKRE populaarsus ei ole juba mõnda aega tahtnud üle 25% kasvada. Sinnagi on jõudnud üksikutel puhkudel, kui mõni ideoloogilistest importtoodetest (näiteks sooneutraalne abielu) eriti vähe sea kärsa järgi on käinud. Niikui aga mingid valimised lähedale jõuavad, moodustavad erakonnad, meedia ja suur osa ühiskonnast üksmeelse kamba, mille eesmärk on rahvuskonservatiividele meedia nurgatagustes tömbi verbaalse esemega kuklasse lüüa ning tühjendada taskud rahva toetusest. Nii hoitakse konservatiivid valitsemisest ja otsustamisest eemal – ja see toimib. Samas naudib Isamaa peale ajutist mõõna populaarsuse suurt tõusu, liituvad erinevate erialade tegijad. Kuluaarides aga liigub koguni jutt, et peagi on Isamaa valitsuses tagasi nagu vaskviieline.

Ausalt öeldes on järjest vähem tunnet, nagu võiks EKRE-st saada Poola PiS-i või Ungari Fideszi-sugune üldrahvaliku toetusega partei, s.t. selline, mille toetus võiks ulatuda üle 30 või isegi üle 40 protsendi ja seda stabiilselt, ilma drastiliste kõikumisteta. Tegu on muidugi täiesti subjektiivse hinnanguga ja ma võin vabalt eksida. Võibolla on aasta või kahe pärast EKRE toetus 30+%, aga on raske näha, kust see tulla saaks.

Miks?

EKRE on viimasel ajal hakanud pisut sarnanema sektiga. Mõned põhjendused, miks nii tundub.

1. Maailm jagatakse mustvalgelt “omadeks” ja “vaenlasteks”. Vaenlased on kõik halvad, ebamoraalsed, kõlvatud, pahatahtlikud lurjused ja reeturid, allmaajõudude käsilased ja üldse mustad jõud, kelle ainus eesmärk on Eesti riik maha müüa. Kõik on võltsitud, mujalt juhitud, kinni makstud, manipuleeritud ja nii edasi. Umbes sellise suhtumise baasilt suure osa inimestega ka suheldakse. Seejuures kultiveeritakse mustvalget omadeks ja vaenlasteks jagamist ka lihttoetajate tasemel, ning üpris raevukal ja sallimatul viisil. Kui avaldada kusagil argumenteeritud arvamust, mis erineb EKRE põhijoonest, saab koheselt kommentaaride kaupa sõimu, mille metasõnum on: “kuradi reetur”, “kuradi satanist”, “krdi vasakliber” jne. Ei pea olema eriline ajaloodoktor, et punane ohutuli sellise tendentsi peale süttiks.

2. Ratsionaalse programmi ja konstruktiivsete tegevusplaanide asendumine enda valijate emotsioonidele apelleeriva retoorikaga, võimendades emotsionaalseid vastasseise eriti isikute tasandil.

Mul on raske mõista, mis on sellise poliitilise stiili võimalikud laiapõhjalised positiivsed resultaadid peale tähelepanu saamise. Seni pole neid olnud ja tõenäoliselt ka ei tule. Üldiselt kuulub kõrvalseisja sümpaatia vaikimisi sellele, keda rünnatakse, sõimatakse jne. Seda sageli ka siis, kui ründajal on õigus ja rünnatav ongi süüdi. Sel viisil toimides kantakse põhimõtteline või erialane vastasseis isiklikule/emotsionaalsele tasandile üle – seal aga kehtivad juba täiesti teised, ebaratsionaalsed reeglid ja sellel tasandil jaurates jääbki sisuline probleem lahenduseta.

Lisaks – inimeste intellektuaalset mõjutamist argumentide abil võib pidada kultuurseks praktikaks – veenmiseks, harimiseks, informeerimiseks, arutluseks jne. Inimese emotsionaalne mõjutamine – poliitiliste eesmärkide saavutamiseks – aga kujutab endast pigem manipulatsiooni ja see minu arvates eriti kõrge poliitiline kultuur ei ole.

3. Põhimõtteliste väärtusküsimuste esindamise e. diskussiooni pealt nihkumine järjest enam poliittehnoloogilisele showle (a la isiklikud rünnakud, obstruktsioonid, infokampaaniad, Riigikogu infotunnis tehtav tsirkus (näiteks Kalle Grünthali poolt), avalikkuse pidev provotseerimine mingite “mahlakate” ütlemiste abil, et tähelepanu saada jne.). Ühesõnaga sisu asemel efektile mängimine.

4. Erakonna juhtliikmete võrdlemisi madal sisuline väärtustamine (juhtimise sisendi osas) ja juhtimise koondamine ühe isiku või perekonna kätte. Samuti erakonna liikmete ja juhtliikmete kohtlemine pigem jüngrite või vahenditena, kellelt eeldatakse ennekõike lojaalust ja usku.

Sellise juhtimise puhul on raske ette kujutada, et arvestatava kompetentsi või autoriteediga inimesed tahaksid EKRE-ga liituda, isegi kui nende maailmavaade peaks EKRE omaga kattuma. Spetsialistid nagu näiteks Indrek Neivelt või Raul Eamets, kelle kriitika valitsuse poliitika suhtes (rahvastik, majandus, rahandus) iseenesest kattub konservatiivide seisukohtadega jne. jne. Sellise juhtimise puhul oleks erakonda kuulumine nende jaoks mõttetu aja- ja maine raiskamine.

Loogiliselt peaks selline tendents tähendama, et EKRE toetus lähema paari aasta plaanis ilmselt tahab väheneda. Martinil, Mardil ja Varrol on kindlasti kindel valijaskond, mis on üsna püsiv – kuid väga suurt kasvupotentsiaali on raske uskuda, kuna see tundub olevat püsinud üsna stabiilsena juba aastaid. Ma arvan, et enamus konkreetse erakondliku eelistuseta isamaalisi valijaid Martini sedasorti autoritaarset presidentaalsust õigeks ei pea. Ma kahtlustan, et sama kehtib ka raevukalt vastanduva, sageli ad hominemi mineva retoorika suhtes. Inimesed väsivad ja tüdinevad pidevast konfliktist ja stressi tekitavast negatiivsest emotsioonist.

5. Erakonna juhi valimistel enda ainsa vastaskandidaadi välja viskamine (samuti oponendid juhatuse tasemel) paar päeva enne valimisi oli antud juhul nagu hüüumärk lause lõpus. See ei sisaldanud uut infot, aga valideeris kogu varasema kriitika. Minu arust on seda võimatu tagasi pöörata ja selgitada. Siin võib rääkida ükskõik mida, aga kokkuvõttes see näitab, et demokraatlikud printsiibid erakonna juhtimises eriti EI kehti ja juhtimine ON üsna autoritaarne. See tähendab, et erakonna juhtliikmete seisukohti EI arvestata kuigivõrd ning sisuliselt kõik inimesed tõesti JAGATAKSE omadeks ja vaenlasteks.

KOKKUVÕTEKS

Eeltoodud neli esimest punkti on lihtsalt mu enda hinnangulised tähelepanekud, kuid nende põhjal on vähemalt minu jaoks täiesti mõistetav, miks Valge, Põlluaas, Kuusik ja co sellise jutuga erakonna juhi juurde läksid. Meedias Martini poolt esitatud põhjendused väljavisatud opositsiooni liberaalsetest ideedest, soovist meeldida vasakmeediale/vasakerakondadele, vastutuse hajutamisest juhtimises jne. – kujutavad endast tõesest tegelikkusest kaugel olevat mainekujundusjuttu, mida tõsiselt pole mõtet võtta.

Mardi poolt ERR-ile antud kommentaar aga, nagu olnuks Valge ja Põlluaasa näol tegu “kallutatud jõudude poolt neile sokutatud võrgustikuga” – on lihtsalt mingi… suvaline jama. Sellised kommentaarid kui midagi, siis kinnitavad, et probleemid, millega Valge ja co Helme juurde läksid, tõepoolest eksisteerivad ja on erakonna laiemale edule piduriks.

Minu subjektiivsel hinnangul on Martin teinud antud juhul valearvestuse (või pigem mitu). Ma arvan, et ta ennekõike on alahinnanud opositsiooni väljaviskamise läbi tekitatavat kahju erakonna mainele ning negatiivset mõju, mis sellega kaasneb.

Samuti on minu arvates valearvestus jätkuv panustamine emotsionaalsele, võitlevale vastandumisele kui läbivale poliitilise diskussiooni kultuurile. Eesti ühiskonnas on hetkel üleval rida akuutseid probleeme, mis tõepoolest on olemuselt täiesti äärmuslikud. Nende taandamine suures osas isiklike vastasseisude ning emotsioonide tasemele ja sealt lähtuv madala kultuuritasemega verbaalne “lahing” (igasugu “rahvalikud väljendid”, mis sageli kujutavad endast kellegi suunas saadetavaid solvanguid või halvustusi, seejuures sageli võrdlemisi labaseid jne.) võtab maha usaldust, et EKRE on erakonnana suuteline midagi nende probleemide vastu reaalselt ära tegema. Samuti muutub valija jaoks keeruliseks vahet tegemine, millal on emotsioon ehtne (ja asi tõsine) ning millal on tegu mobiliseeriva poliittehnoloogilise agitatsiooni ja kihutustööga. Lõpuks on kuri karjas nagu hundihuumorit teinud karjuspoisil, keda pärast enam ei usutud.

Veel tekitab selline haukumine olukorra, kus isegi põhikooliõpilase jaoks on arusaadav, et EKRE-l on üliraske ükskõik kellega koalitsiooni teha – kõikidele on lihtsalt kasulikum ennast EKRE-st halvastiütlemiste ja isiklike rünnakute tõttu distantseerida – isegi Isamaal. Nad võidavad EKRE raevukate vastaste toetusest rohkem liitlasi kui EKRE toetusest. Tundub, et iga sellise terava vastandumisretoorika abil kujundatud lojaalse valija kohta tuleb hetkel ligi kaks kompromissitut vihkajat, kelle jaoks EKRE on riigi valitsuses osalejana absoluutselt välistatud.

Küsimus pole mitte printsiipides, mida EKRE esindab, vaid puhtalt retoorika ja avaliku suhtluse stiilis ja kultuuris (mida suur osa valijaid ju vaatab tegelikult enne printsiipe ja poliitilist sisu).

Mina ei saa ausalt öeldes aru, miks Martinile selline avaliku suhtluse stiil on niivõrd oluline, et ta pigem riskis erakonnaga tervikuna. Polnuks minu arvates eriline probleem väljendada ennast mõõduka viisakuse ja kõrge kultuuriga – väljendades seejuures seisukohti printsipiaalsetes küsimustes sirgjooneliselt ja konkreetselt – Varro Vooglaid teeb seda kogu aeg. Samas – Martin on vaieldamatult nutikas ja tänaseks kogenud poliitik. Võimalik, et eksin ja Martin on teinud valiku, mis lõppkokkuvõttes toob nii talle kui EKRE erakonnale kasu. Mina seda hetkel näha ei oska.

Igatahes on erakonna seniste juhtliikmetega sel teemal kompromissi välistamine ja selle asemel nende ootamatu erakonnast välja viskamine kahetsusväärne, mis tekitab ka rahvuskonservatiivse valija jaoks probleemi. On selge, et see areng annab peavoolumeediale ja nö “kartellierakondadele” senisest enam alust esitleda EKRE-t paremäärmusliku jõuna (mida EKRE oma poliitilise programmi poolest ei ole kunagi olnud ega ole ka praegu). Autoritaarsed tendentsid juhtimises, samuti emotsioonidele apelleeriva poliittehnoloogia eelistamine sisulisele väärtusdiskussioonile ja konstruktiivsele tegevusplaanile aga tõukavad eemale analüüsivõimelist ja mõõdukalt intelligentset isamaalist/rahvuslikku valijat. Neile jääb ainsaks konservatiivseks alternatiiviks Isamaa. Isamaa konservatiivsus ja rahvuslus on seni aga kujutanud endast pigem muutujat kui konstanti.

Nii on EKRE loonud minu arvates väljaheitmisotsusega eeldused selleks, et Eesti poliitmaastikul tekiks nõudlus kolmanda konservatiivse poliitjõu – nö “tsentristlike konservatiivide” jaoks, kes saavad paiknema kuhugi Isamaa ja EKRE vahele.

Vaata ka

Moskva MTÜ Eestis, mis allub otse Moskvale!

Viimasel ajal on avalikkuses esitatud rohkelt väärinformatsiooni, nagu “tegelikkuses” ei allukski Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga