Vabariik
Sarnased artiklid
Üle kogu sotsiaalmeedia ja meedia käib arutelu ühe saate üle, mis ära keelati. Sotsiaalmeedias näidatakse näpuga eelkõige isegi ERR nõukogu peale, mille liige ma olen. See on ebaõiglane, sest nõukogul puudub igasugune voli programmi sekkumiseks. Kuid olgu siis toodud ikkagi Delfis ilmunud saate transkriptsiooni kohta mõned selgitused veel.
1. Raadio 2-s ja ka Ööülikooliga seonduvas ei ole nõukogul olnud mingit osalust, kuid minu hinnangul langetati õiged ja õiglased ostused. Nende selgitamisel ja taustade avamisel oldi minu hinnangul väga “säästvad” ning asjaolude tegelikke taustu pigem vähe avaldavad. Olgu kohe öeldud, et need ei oleks eelpoolmainitud kollektiividele positiivse loomuga ja tõenäoliselt tooks kaasa päris korraliku avalikkuse pahameele selle üle, et ERR juba varem ei tegutsenud korralageduse nagu ka ilmselgete eksimuste silumisel.
2. Saates esitatud väited ERR juhtkonna valimisest nõukogu poolt on väljamõeldised. Kõik ERR nõukogu koosolekud on salvestatud. Tegu on ju siiski avaliku asutusega ning vajadusel on iga viimane kui sõnavõtt ja arvamus järele kontrollitav ja kuulatav. Samamoodi peaks olema ERR nõukogu ametlik meiliteel toimuv kirjavahetus alles. Iga inimese mõtted, seisukohad ja positsioonid on vajadusel ülekontrollitavad ja vaadatavad. Minul pole selle vastu midagi, kui kes iganes ekspertkogu neid ka kuulda ja näha saaks. Kasvõi kõik huvilised üle terve planeedi. Kogu kõlanud jutt juhatuse esimehe konkursist on puhtakujuline jama! Samuti kontrollitav läbi mitmete arutelude, kui keegi seda soovib. Saates kõlanud väide “Erik Roose. Kelle tagasivalimised kaks aastat tagasi toimusid niimoodi, et konkurss kuulutati välja alles pärast seda, kui Urmas Vaino oli sotsiaalmeedias selle kohta küsinud. Et kas konkurss ikka toimub” on väljamõeldis. Võib isegi öelda et laim. Arutelu toimus küll selle üle, kas peaks olema konkurss või on võimalik näiteks ka volituste pikendamine.
Mina vist äkki esimesena kohe ütlesin, et ilmselgelt peab olema konkurss, sest me peamegi arvestama just ka sellega, et asjad ei oleks mitte ainult ausad, vaid ka näiksid niimoodi välja iga nurga alt avalikkusele. Konkursi kuulutamine ei olnudki seaduse järgi kohustuslik, aga just seda nõukogu soovis ja nii ka otsustati. Mõned inimesed arutasid või leidsid, et on seaduslik ka volituste pikendamine. Enamus jõudis seisukohale, et konkurss on õige tee. Selline sai ka otsus, millega nõustusid vist lõpuks kõik, sest arutelu viis sellise mõistliku arusaamani.
Vaino Facebookipostitusel polnud kogu protsessile isegi 0,01% mõju. Sest need otsused olid juba tehtud või oleks tehtud nagunii. Konkurss oleks tulnud igal juhul. Miks on vaja valetada ja levitada laimu, kui kõik vastavad materjalid on ju järele vaadatavad ja kuulatavad, on arusaamatu.
3. Ise leian, et avalikõigusliku asutuse töötajatel on õigus oma asutuse juhtimist kritiseerida. Ja see võib toimuda ka avalikõigusliku asutuse omas kanalis. Sama kehtib ka ülikoolide või laiemalt üldse kogu loome- ja teadustegevuse kohta. Ühtlasi ei mäleta, et nõukogu oleks kordagi väitnud, et kritiseerimine või kelle iganes arvamuse avaldamine ei oleks lubatav. Ka igal ajakirjanikul on õigus oma arvamusele – isegi siis, kui see on kaldu. Samamoodi nõukogu liikmel ja ka kojamehel. Minu teada ei ole meil Põhja-Korea Riigitelevisioon või mõni USA vasakpoolne meediamaja, kus aetakse poliitiliselt laetud agendat, nagu ühes saates toimus, ja tehakse poliitagitatsiooni, nagu ühes saates toimus, ainult kellegi ühe arusaama kaitseks lubamata olla kriitiline.
Kuid avalik-õiguslik ei tähenda seda, et tegu on avaliku kloaagiga. Selles vallas on terve suur Heeraklest ootav tall meie kõige silme all nii mõneski kohas vohamas.
4. Uusaastakontserdi osas puudus põhjus takistada ühel Põhjamaade ja ka Euroopa parimal orkestril ERSOl sellist üritust korraldada. Prantsuse konjaki nime kandev ja meie EL kaaslase igapäeva gurmeekultuuri esindav kaubamärk toetas meie sümfooniaorkestrit. Eks see natuke keerukas ole moraali seisukohalt, aga puudus põhjus takistada meie orkestri tegevust oludes, kus raha tippkultuurile on niigi vähe. Tõepoolest – ise tõin ka aastal 2022 välja võrdluse, et “Laua viin” või “Double bock” uusaastakontsert poleks ehk just väga kohane; aga tippkultuuri kehvades rahastusoludes vast ei tee kurja, kui prantsuse tippgurmeekultuuri esindaja korraks läbi käib ka mõnest teatest. Ehk olukord oli selline, millest sai iga mõtlev inimene kenasti aru. Elus ongi sellised situatsioonid, mis ehk kellelegi ei meeldi; aga otsus tulebki teha pidades silmas, mis siis lõppkokkuvõttes oleks õigem ja ikkagi kõigile rohkem rõõmu tooks. ERSO uusaastakontsert kindlasti on seda alati pakkunud kuhjaga.
5. Jutud minu EKRE meheks olekust jäetagu oma poliitagitaatorite propagandakohvritesse. Kui keegi soovib taas alustada poliitilisi laimukampaaniaid kellegi vastu Partei ja komsomoliaktiivitase poolt ja nende ideede vastustamise eest kättemaksuna – siis proovitagu. Vaatame, mis jälle välja tuleb ja mitu laimukampaaniat või petitsiooni kuskil parteikontoris sel korral suudetakse kokku panna. Avalike parteiliste PR-laimukampaaniate vastu tekib ühest hetkest alates immuunsus ja ka paratamatult arenenud antikehade kogemuslik oskus neid tõrjuda. Või mis siis plaanis on – Kihnu asumisele?
Ühtlasi aga kõikidele kõige ilusamaid ja paremaid saabuvaid jõulupühi!
Saekaatrimeestele, EKRE valijatele, Maaülikooli teadlastele, Maalehe ja Postimehe ajakirjanikele ja lugejatele, harvesterijuhtidele, Tartu Ülikooli teadlastele, ERR töötajatele, Isamaa erakonnale, ERR nõukogu liikmetele ja juhatusele, tavalistele inimestele, kes peavad kogu seda totaalset viha ja vaenu ja raevu üleskiskumist taluma ilma milleski süüdi olemata – ning muidugi ka puudele metsas ka kõikidele teistele solvatutele ja mõnitatutele, keda ei jõuagi kõiki üles lugeda. Enamik inimesi on tegelikult igal pool enamvähem normaalsed (v.a. naisepeksjad) ning ei maksa head ja taas valget jõulumeeleolu kellegi kloaagi avamise peale ära rikkuda lasta.
Jõuluvana tuleb ja ERSO uusaastakontsert toimub edasi!
Avalik-õiguslik meedia ja avalik ruum pole avalik kloaak
Sel ajal kui kogu ristirahvas ja ka paganad kõik ehivad kuuski, uurivad kuidas sõpradel läheb, teevad lastele või kassidele pai ning üleüldse üritavad kuidagi natuke kaasinimeste vastu ehk paremad olla, kui aasta mõnel teisel ajal – käib aga mööda maad ringi seltskond klubidiskoreid, pulmaisasid ja erinevate alade etlejaid, kes üle kogu avalikkuse mõtlevad muudkui välja solvanguid ja vastikuid õelusnimesid ning lisaks seda kõike üllast kunstloomet ka kogu rahvaga jagavad.
Täna olen juba kuulnud, et üks meie kultuuriajaloole kahtlemata oluline professor ja kirjandustegelane olla lihtsalt seniilsusega õnnistatud mingi suvaline tüüp. Kuskil maal olla muudkui vist ainult alkohoolikutest naisepeksjad. Ise sain küll saatesse kena uue tiitli Mesopotaamia mees! Ei tea, millega teenisin ära selle, et ühtegi suuremat mõnitust polnud, nagu teistel?
Kõik tööl käivad ja oma asja ajavad inimesed on üle mõnitatud, ära solvatud ja näkku täis ropendatud. Nüüd siis lisandus ka “ülikonnaga jäänus” – oletatavasti siis kellegi peatoimetaja kohta äkki.
Olekski küsimus nii kõikidele eri näitlejatele, diskoritele, pulmaisadele või taidlejatele ning etlejatele – ainult neile, kes mõnitavad ja teiste inimeste jõulurahu rikuvad, mitte kultuursetele kunstnäitlejatele, kes pole lihtsalt meelsuskonna poolt üleshaibitud andetuse lihaks saanud kehastused – et kes te ise üldse olete? Või klassikaliselt siis ühest filmist: “Are you talking to me!?”
Kas teie mööda maailma pillutud sõnad nagu muuhulgas “raisk”, “raiped” ja “sitajunn” teevad teist enda meelest kultuuriinimese? Läbi solvatud ja mõnitatud isikute hulk aga näitab taset nagu teadlasel tsiteeringud või publikatsioonid? Või saekaatrivennal väärindatud puidu kogus?
Kui siin kübetki enesekriitilisust oleks, läheks mõned mehed vabatahtlikult lihtsalt tööle! Nii nagu kõik teised inimesed teevad. Mitte ei edendaks maksumaksja kulul keskpärasust, ringkäendust ning kultuuritust nagu kahjuks paljudes kohtades toimus ning millele lõpuks hakataksegi õiglaselt piiri tõmbama.
Ning mind maja peal edaspisi ülikonnas nähes kõnetada sõimajatel ja mõnitajatel kui “Härra doktor”. Ja kõiki teisi inimesi samuti vastavalt sellele, mis on nende tiitel – näiteks “härra/proua peatoimetaja” või “härra/proua direktor”. Viisakas oleks lisada ka kultuurse käitumise õppimise tunnistusena lisand “kas tohib pöörduda”.
Kõik teised, kes käituvad viisakalt, ei kasuta roppe sõnu ja ei mõnita oma kaaskodanikke – nad võivad edasi öelda “Peeter” või kasvõi “Yo Pets!”. Aga sellest ropendajate ja mõnitajate seltskonnast toogu uus aasta vabanemist ja jõuluvana vitsa. See ei kõlba enam mitte kuhugi ja kuskil keegi peab selle ka otse välja ütlema.
Nagu avalik-õiguslik meedia pole avalik kloaak – pole seda ka avalik ruum, kus käivad nii lapsed kui vanainimesed. Jõulude-eelne ja -aegne ruum olgu edaspidi sisustatud inimlike inimeste ja andekate loojatega. Ja ka ekraanide ning eesriiete taga ostsustamas ja suunamas nende ametimeeste ning -naistega, kes ei muuda tahtlikult jõuluaega mitte kurjuse, roppuse, raevu ja pimeduse ehk oma ärarikutud ego sabatiks, vaid ikka valguse pühaks.
Tekst esmalt avaldatud Peeter Espak’i Facebooki voogedastuse postitustes
