Vabariik
Sarnased artiklid
20-aastasel kliimaaktivistil Kertu Birgit Antonil koos paari sõbra ja mõne juristiga õnnestus peatada õlitehase rajamine Ida-Virumaale. Vähemasti nii on meie meedia seda sündmust kirjeldanud. Kuna pärast riigikohtu poolteist kuud tagasi langetatud otsust pole ehitustööd katkenud, siis pole taoline sõnastus ehk päris adekvaatne. Pigem võiks rääkida sellest, et kuidas kliimaaktivistid loobivad ettevõtmisele kaikaid kodaraisse ja tekitavad probleeme.
Oma hagis rõhusid klimaaktivistid õlitehase keskkonnamõjude hindamise aruandes esinevatele puudustele. Minu arusaamist pidi hindab neid mõjusid keskkonnaamet, seega ei saa bürokraatia kõigile klauslitele mittevastava aruande koostamises süüdistada ettevõtjat, aga karistada sai just tema, sest õlitehase ehitusluba tühistati. (Kui päris täpne olla, siis vaid üks luba neljast, ent tülikas on see asi sellegipoolest – eks proovige juhtida autot, millel üks rehv õhku ei pea.)
Pärast mõningast viivitust kinnitas keskkonnaamet aga uue aruande, nii et töö võib endise hooga edasi minna. Võib, aga ei pruugi, sest keegi ei oska vaadata keskkonnaaktivistide pähe ega tea, mis seal toimub. Igatahes tuleb valmis olla uuteks hagideks.
Neljapäevane Aktuaalne Kaamera, mis probleemi käsitles, jättis õhku võimaluse, et kohtusaaga võib jätkuda. Vähemasti jättis „kliimanoorte eestkõneleja“ Kertu Birgit Anton sellise võimaluse õhku rippuma.
Möödunud nädalal jõudis Kertu Birgit Anton ka telestuudiosse, andes Ringvaate saates intervjuu Marko Reikopile. Viimane küsis:
„Õlitehas sai keskkonnamõjude hindamisel neil päevil keskkonnaameti heakskiidu. Kas see tähendab, et tegemist on keskkonnasõbraliku objektiga ja võib rahulikult õli toota?“
„Ei tähenda,“ vastas a. „Keskkonnaamet leidis, et mõjude hindamine on tehtud korralikult. Aga keskkonnaamet ei ole midagi öelnud selle kohta, kas see keskkonnamõju, mis tehasest tuleb, on suur, väike, lubatav, mittelubatav, kas õlitehast võib käima lasta või mitte. See kõik on alles lahti.“
Minul kui bürokraatia rägastikes halvasti orienteeruval inimesel tekkis siin terve rida küsimusi.
Kas keskkonnaamet ei tegelegi keskkonnamõjude hindamisega? Sellisel juhul – kes seda teeb? Õlitehase rajaja ise või keegi kolmas? Või on tegemist bürokraatliku kõrgpilotaažiga, kus keskkonnaamet andis hinnangu omaenda koostatud dokumendile?
Kui selgus, et mõjude hindamine on tehtud korralikult, mille alusel kohus õlitehase ehituse peatas? Selle põhjal, et keskkonnaamet ei väljastanud oma seisukohta õigeaegselt? Kes on sellises olukorras süüdi?
Nagu selgus, on mõjude hindamine on tehtud korralikult. Aga ometi ei tähenda see veel midagi, sest hinnangut keskkonnamõjude kohta polegi veel tehtud. See kõik on alles lahti – nagu Kertu Birgit Anton kinnitab. Pärast korralikult tehtud hindamist ei tea me ikka, kas keskkonnamõju, mis tehasest tuleb, on suur või väike, lubatav või mittelubatav, kas õlitehast võib käima lasta või mitte.
Kes seda otsustama peab? Kas keskkonnaamet või jälle keegi kolmas? Kas sellele protsessile on seatud ka mingid tähtajad, või on ettevõtja taas jäetud külma kätte, nii et kohus jõuab taas ehituse peatada, enne kui vajalikud otsused tehtud ja paberid välja saadetud?
„Me ei tea, kas õlitehast võib käima lasta või mitte,“ ütles Kertu Birgit Anton.
Kas see kõik ei meenuta mitte maja ehituse alustamist katusest?
Kõigepealt investeeritakse tehasesse sadu miljoneid ja siis hakatakse alles vaagima, millised on keskkonnamõjud ja kas tööd võiks alata.
Mulle jääb küll mulje, et bürokraatia on pannud kogu asjaajamise pea peale seisma.
„Miks see õlitehas kahjulik on, mida ta keskkonnale teeb?“ küsib Reikop.
„Põlevkiviõli on fossiilkütus, seda kasutatakse laevakütusena ookeanilaevadel ja selle põletamine suurendab kliimamuutuseid,“ seletab Kertu Birgit Anton. „Me peame hoidma kõik fossiilkütused maa sees. Me ei saa endale lubada ühtegi uut õlitehast, rääkimata sellest, et meil on juba olemas olemasolevad õlitehased, mis töötavad.“
Protiv loma net prijoma! – armastavad rõhutada vene seltsimehed. Eesti kliimaaktivistidel täidab selle kangi aset kliimamuutus, millega annab põhjendada kõige pöörasemaidki nõudmisi. Fossiilkütused püsigu maa sees, laevad ärgu sõitku ookeanidel (või kui, siis ainult purjede abil), olemasolevaid tehaseid ei saa lubada (järelikult tuleb nad sulgeda?).
Mis vahe on pidurdamisel ja äkkpidurdusel? (Viimase näiteks sobib hästi Paunvere poiste reesõit.) Esimene neist on kontrollitud ja ilma traagiliste tagajärgedeta protsess, teine aga lõpeb enamasti hoopis teisiti kui oli algselt kavandatud. Tehke proovi ja vajutage libedal teel pidur põhja – ja sündmused hakkavad kulgema omasoodu, teie tahtest sõltumata.
Nagu näete, kliimanoored tõmbavadki äkkpidurit. Aga muhk otsaette (või murdunud luud-kondid) ei saa osaks mitte ainult neile endile, vaid kogu ühiskonnale.
Tekst kokku pandud sotsiaalmeediast, konto Roosa Udu materjalidest
Kui ma mõtlen Aasta Naise peale, siis tuleb kohe meelde Kandle lapsik küsimus Putinile ja häbiväärne haukumine Ungari välisministri kallal