Vabariik
Sarnased artiklid
Ta oli maailmavaatelt sobituv Eesti progressivistliku riigiusundiga, mis ongi sageli ainsaks kriteeriumiks kellegi sobivuse või ka kvaliteedi hindamisel. Meie riigiusund ja ka ülikoolimentaliteet osas paikades ei hinda mitte inimese teadmisi ja oskusi ning ka päris saavutusi rahvusvaheliselt, vaid tema õigesti häälestatud maailmavaadet progressivistlikku suunda. Lisaks läbianalüüsimata ja – kaalumata statistikale, mis ei ütle aga sageli pehmete alade teadlase taseme kohta tänapäeval üldse mitte midagi.
Teisalt kumas Morozovi analüüsidest läbi täiesti selge, kuid kenasti roosa vahu sisse ärapeidetud Putini uue vene maailma ideestiku toetamine. Punaseid hoiatavaid lipukesi näib Morozovil olevat vähemalt olemasoleva avaliku materjali põhjal ilma kahtlusteta päris mitmeid, et mitte öelda pealaest jalatallani. Just samal perioodil, kui ta on Eestisse kunagi saabunud.
Tegelikult peaks esitama hoopis küsimuse, et miks selline inimene Eestisse professoriks üldse võeti? Siin on probleemi tuuma üks osa – ehk miks vohas ja ka vohab meie akadeemilises maailmas muuhulgas ka woke-pseudoteadus. Ning samal ajal ka putinistlik narratiiv, mida pea kuskil keegi hukka mõistma ei tõtanud ega tõtta sageli ka nüüd. Miks me üritame seda kõike õigustada tagantjärgi tõdemustega, et Morozovi tööle ju küll kellelgi etteheiteid ei olnud? Oli ikka küll! Ja päris paljudel. Sealjuures ülikriitilises ja hoiatavas võtmes isegi trükitud kujul…”
Korra arvasin, et ehk olin oma Facebooki kommentaaris isegi liialt karm ja sildistav. Siis aga lugesin infot, mille kohaselt Morozov oma 2015 raamatus esitab väite, et kristluse või evangeeliumi olla hindudeni või Indiasse toonud Euroopa kolonistid. Kuigi Indiasse tuli kristlus ja evangeelium Lähis-Idast ja juba algfaasis. Ja siis loob sellest kompotist veel seose Venemaaga ja kolonismiga. Ehk usundiloolasena selline umbluundus ajab tagantjärele topelt vihale ja mõtlen juba, et ehk oleks pidanud karmimalt ütlema. Ehk siis aitab pseudondusest!
Igatahes lõpetatagu jutt “tasemest” – mehe seisukohad on mustvalgel olemas nii eesti kui muudes keeltes. Kõik võivad ise seda lugeda – sh ka käesolevas tekstis olevaid linke.
Ehk siis miskit on mäda meie riigis ja meie üldises suhtumises ning selliseid asju ei tohiks tegelikult olla. Tõenäoliselt paratamatus, et moskoviidid ikka üritavad ennast suruda sinna, kus vähegi võimalik, aga kui sul on terve väljakutäis punaseid lippe avalikult nähtaval, siis tekib küll küsimus, et millega alguses üldse mõeldi. Ja muidugi ka seda, et miks pseudo saab olla takistamatult ja heakskiidetult meie riigis teadusena hinnatud, premeeritud ja soositud?
PS! argument “venelane” või “vene kodanik” – see ei päde. Vene teadlased, keda mina tunnen, jälestasid Putinit ja kogu seda politoloogilist esoteerilist-geopoliitilist programmi kirglikult sellel perioodil, kui on ilmunud Morozovi tsiteeritud teosed. Pädeb teaduslik tase – venelane või vene kodanik, kes on aus (nii vähe, kui neid ka alles on) ei pea kirjutama jama ja umbluundust ja muide ka seda ei tee.
Preguseks näib, et Morozov pole mingi juhuslik värvatu (sh kuuldes inimeste isiklikke suhtluskogemusi), vaid algusest peale järjekindlalt oma tööd professionaalina teinud tegelane.
KGB saatis ka endistel aegadel oma kultuurilised agendid nii Aasiasse kui läände eelkõige õhustiku- ja narratiiviloomeks – nagu Aaviksoo aastal 2011 kirjutas – eesmärgiga vastavates ühiskondades toime panna “Character assassination”. Hävitada “iseseisev tahe” või “enda nägemine olulisena ja enda saatuse kujundajana”. Sisendada, et vaenlane tegelikult on hoopis hea. Aidata kaasa selle maa ja kultuuri olemuse ja moraali õõnestamisele moel, et vastane ise annakski alla.
Ehk siis sellised agendid (võrdle Juri Bezmenov Indiasse saadetud kultuurilise agendina) saadeti välismaale selleks, et omandada mõjuvõimu, luua narratiive, luua võrgustik, mille kaudu asuda õõnestama mingi ühiskonna alusväärtusi. Ülikoolide ja kultuuriringkondade puhul aga koolitada peale ja ka värvata võrgustik mõttekaaslasi, kellega koos ühiselt eesmärki täitma asuda. Vajadusel muidugi leida ka parasjagu olulist infot, õppida tundma inimesi – luua oma ringkond ja sõpruskond ja seda kasvatada. Sealjuures panna ka kohalikud tegutsema õiges suunas. Tegelik sisu oli aga: valmistada vastavat riiki ette ülevõtmiseks ning luua selleks kohapeale võrgustik ja soodne mõtteviis.
Morozov oli selles plaanis eriti osavalt maskeerunud woke-teooriate “postkolonialismi” ja “poststrukturalismi” kattevarju – sest vasakäärmuslik sotsiaalteadus ja ka humanitaaria on hetke maailmas (eriti Põhjamaad, UK, USA) domineerivaks suunaks, mis süstemaatiliselt on eri maailma tippülikoolidest päris teaduse vahel viimse inimeseni juba likvideerida suutnud.
Oma “lääneliku” vasakäärmusliku teaduse ja metodoloogia taha varjudes (mis samas ringiga tulebki nüüd tagasi, sest alguse ka läänes saigi ta ju kominterni kaudu) on aga kõik tema tööde järeldused ja ka õhustik hoopis üleskutse võtma Venemaad partnerina, olla pigem Venemaaga sõbralik ja vastanduda hoopis läänelikule kapitalismile (lääne vasakäärmusliku sotsiaalteaduse ainus eesmärk!). Putin tegelikult aga tahabki hoopis Euroopaga leppida ja olla tegelikult euroopalik – kui ainult lääs selleks võimaluse annaks – see kõlab tema sh 2023 aruteludest läbi.
Sellele lisaks muidugi propageeris ju ka Morozov hoopis elunägemust, mille kohaselt pole eestlastel siin mingit erilist iseolemist – venelasi ju diskrimineeritakse, sunnitakse keelt ainult peale, ebavõrdsus! Tema töödes ei kajastu ju eestlased või balti rahvused mitte kuidagi kui iseseisvad nähtused – nad on olemas Venemaa ja Lääne vahelises vastandumis või siis hoopiski jälle ka sõpruse vormis. Ehk siis meid kui kultuuri ja rahvust Morozovi geopoliitikas tegelikult olemas ei olegi. Ja see ongi vist eesmärk. Juba talle 2005 kirjutatud arvustus väidab nii.
Tõenäoliselt on ka Hamasi meeleavaldusi toetanud seltskonna tegevus kindlasti samade ringkondadega ja ka Venemaa propategevusega kuskiltpidi seotud.
Muide Morozovi viimasest CVst leidaolevast tekstist näeme taas läbi roosa vahu üleskutset “leida konstruktiivne positsioon Venemaaga” – mille kohta ta ütleb, et “ei mina küll sellele ju üles ei kutsu” – aga just täpselt seda ta teebki. Venemaal on “oma loogika” ja hoopis meie peame seda mõistma, sest kui me õigesti käitume, siis on meil võimalik saavutada teatud diplomaatilisi võite. Selle jutu sisuks on tegelikult hoopis kohustus – “teie mõistke Venemaad ja hakake käituma nii, nagu Venemaa teilt hetkel ootab – siis ehk saab ka kokkuleppele ja teil ei tule pahandusi”:
“In truth, as I mentioned earlier, the Russian rhetoric does have a point and that’s reflected in the Foreign Policy Concept too. Its content is not possible to agree with, but you’ve got to work with it when formulating a policy with regard to a state that everyone has to deal with for now. Russia’s aggressive rhetoric certainly doesn’t help us to understand it better. But experts should be able to pierce through aggressive rhetoric to get at the content. We are all hopeful that in the foreseeable future Russia will see changes for the better, but the formulation of policy on Russia can’t be pushed till that happens. Far be it from me to call for adopting a “constructive position” right now, to borrow a term from the document we’re discussing. But at the very least we should understand that there’s a certain logic to the Kremlin’s actions, which allows it to secure some local diplomatic victories. There’s no need to accept this logic, but without understanding it even the policy of containment would be impossible, let alone more ambitious plans.”
Tema töödest ei leiagi muud hukkamõistu Putini Venemaale enamasti kui ka siin äratoodud “agressive rethoric” (samal ajal kui moskoviidid tapavad ja vägistavad) – ja siis eri kohtadesse ära toodud lausejupid, kus ta annab mõista, et ta ei kiida Venemaa tegevust heaks. Aga ilma selliseid poliitkorrektseid lausekesi lisamata ju keegi ei avaldakski selliseid tekste. Tegelik sisu on aga selgelt Venemaa suunal positiivne. Ta esitleb meile Venemaad kui aktsepteeritavat lepingupartnerit, kes tegelikult pole mitte kuritegelik ja terroristlik riik – vaid lihtsalt veidi teistsugune, aga tahab ikka “head” sisimas, kui olud lubaks.
Ehk kui see mees pole elukutseline algusest peale, vaid värvati hiljem – siis on ta enne värbamist teinud venelaste heaks tasuta tööd ikka jube palju. Kui värbamine leidis aset hilisemas faasis, võiks ta vabalt Vene riigile esitada arve teenuste eest, mis ta on osutanud.
Tekst esmalt avaldatud Peeter Espak’i Facebooki voogedastuse postitustes
India kristluse osas on küll pigem Marozovil õigus. Mõned algkristlased ju tekkisid pärast Kristuse surma, aga see jäi täiesti marginaalseks. Enamus rahvast polnud sellest kuulnudki. Kristus toodi Indiasse koloniseerimise käigus ja suruti jõuliselt peale nagu täna vasakliberaalsust. Kui tahtsid olla edukas, siis oli kasulik olla kristlane. Ka täna on kristlus laienev religioon Indias.