Vabariik
Sarnased artiklid
Lugupeetav teatrikriitik (Meelis Oidsalu) üritab oma viimases Postimehe artiklis promoda oma lemmikut, istutades kandidaadieelistuse hoopis Heremi pähe ja makstes ühtlasi kätte riigisekretärile riigileivalt lahkumise eest.
On täiesti usutav, et järgmise kaitseväe juhataja valiku üheks elemendiks on diil kandidaadi ja valitsejate vahel, et kaitsevägi on õnnelik riigieelarvest eraldatud leivatükiga ja hoiab oma suu kinni. See poleks esimene kord kui taoline kokkulepe tehakse, mille teine pool on, et vaikimise eest antakse apsakad andeks. Ma ei usu, et tagasiastumine tuli kuidagi juhuslikult ja ei osta ka Oidsalu pakutud põhjendusi, et see on kuidagi seotud eelarvevaidlustega. Riigikaitsesse on pumbatud rohkem raha kui kunagi varem ja pigem on täna märke sellest, et organisatsioonil on raskusi nii suure portsu vajaliku kiirusega läbiseedimisel. Muuseas, Oidsalu väidete tõestamiseks juurde pandud tabel erineva statistikaga ei ole täielik aga see selleks. On tõenäoline, et lahkumissoovi allikas on väljaspool soovi esitajat, aga põhjus on vastupidine pakutule. Ajastuse valiku eesmärk oli tekitada edueelis ühele kandidaadile ja jutt mingisugusest juunikuisest rotatsioonitabelist on häma. Kui see oleks põhjus, siis oleks tulnud eelmise aasta lõpus tehtud vahetusi samuti edasi lükata.
Vaadates väidet, kes kellele sõnu suhu paneb, jääb õhku küsimus, miks muidu nii sõnakas eestkõneleja on järsku kidakeelne, kui nn sõjalist nõuannet poliitiliselt kuritarvitatakse. Koloneli kaitseväe juhatajaks upitamine on minu arvates viimane õlekõrs juhuks, kui ettevalmistatud skeem äpardub. Oidsalu viidatud näite peakangelast tundsin isiklikult ja tean ka toona toimunu tausta. See oli kõike muud kui normaalne valikuprotsess ja põhjus, miks kaitseväe juhatajat hakati nö tänavalt otsima, oli kaitseministri käivitatud intriig, mille eesmärgiks oli välistada kõik teenistuses olevad kindralid. Inimene tehti üleöö kolonelist nelja tärni kindraliks. Kurva loo lühike kokkuvõte on, et seda skeemi enam kunagi ei kasutatud.
Loomulikult on ilma vajaliku kogemuse ja küpsuseta inimene ametkonnale väga mugav, sest teda on kerge manipuleerida. Kuid selline otsus tähendaks ka umbusaldusavaldust kõikidele kõrgematele ohvitseridele ja milleks neid siis enam riigi leival pidada. Olen Oidsaluga nõus, et hetkel tundub olulisem olema nn valikuprotsessi valutu läbiviimine kui see, et valituks osutuks sõjaliselt kõige kompetentsem kandidaat.
Nõus ka sellega, et Herem on teinud vigu ja vigade tegemine on täiesti normaalne. Ebanormaalne on aga vigade mittetunnistamine isegi siis kui need on ilmsed. Selle pärast pole mõtet tümitada Laaneotsa ja Kiilit, kui nende eelistused sõjalistes küsimustes on olnud vastupidised koduerakonnale. See näitab ikkagi seda, et sõjaline ekspertiis on tähtsam kui poliitiline eelistus ja kaitseväe juhtkond on olnud sunnitud hiljem ka seda aktsepteerima. Oidsalu näited õhutõrje ja meremiinide osas on täiesti relevantsed.
Isikliku lemmiku heroiseerimiseks tuleb Oidsalu välja juba habemega väitega briti suursaadiku sõnadest, aga selle taustast olen juba ühes arvamusloos kirjutanud. Ilmselgelt lähevad minu ja lugupeetava definitsioonid kompetentsusest, meelekindlusest, küpsusest ja professionaalsusest lahku, aga nagu öeldakse, ilu on alati vaataja silmades.
Tekst esmalt avaldatud Neeme Väli Facebooki voogedastuse postituses
Kõneallolev Postimehe artikkel
