Vabariik
Sarnased artiklid
Toimetus | Pühapäeval, 1. septembril toimusid maapäeva valimised kahel Saksa liidumaal – Saksimaal ja Tüüringis. Kuigi oli kõigi märkide järgi teada, et nendel valimistel saadab edu parem- ja vasakäärmuslasi, šokeeris tulemus Saksamaa avalikkust siiski.
Saksimaal sai küll enim hääli kristlik-demokraatlik CDU, kes kogus 31,9% antud häältest, kuid CDU kannul on AfD 30,6 protsendiga. Ja kolmandal kohal värske tegija – Saksa Vasakparteist lahku löönud Sahra Wagenknechti Liit (BSW). Sotsiaaldemokraadid kogusid vaid 7,3% häältest ja Rohelised 5,1%. Sellega andsid Saksimaa valijad selge signaali, mida nad arvavad Berliinis võimul olevast Olaf Scholtzi puna-kolla-rohelisest ehk valgusfoori-koalitsioonist: eelkõige selle immigratsiooni- ja integratsioonipoliitikast.
Berliinist vaadatuna veelgi süngem pilt avaneb aga Tüüringis, kus AfD riisus koore saades 32,8% häältest. Teisele kohale tuli CDU 23,6 protsendiga, kolmandale BSW 15,8 protsendiga ja neljandale Vasakpartei, kes kogus 13,1% häältest. Sotsiaaldemokraadid said 6,1% ning ülejäänud parteid jäid kõik alla viie protsendi künnise.
Kuigi esmapilgul võiks arvata, et selliste valimistulemuste puhul ei ole kummalgi liidumaal valitsuse moodustamine probleem – Saksimaal võiksid ju kaks suurimat, CDU ja AfD seljad kokku panna ja valitseda korraliku enamuse toel ning ka Tüüringis saaks kaks enim hääli kogunud parteid valitsuskõlbuliku enamuse kokku, pole see üldse nii.
CDU on aastakümneid esindanud seisukohta, mille kohaselt tuleb takistada endast poliitilisel spektril paremale jäävate erakondade teket või vähemalt välistada endast paremale jäävate parteide tunnistamine salongi- ja valitsuskõlbulikuks. Üldjoontes sama meelt on ka Berliinis võimul olev sotsiaaldemokraatidest, Rohelistest ja (vana kooli) liberaalsest FDPst koosnev kolmikliit. Samuti välistatakse koostöö Vasakpartei kui kunagise Ida-Saksamaa võimupartei õigusjärglasega. Nii AfD-d kui Vasakparteid peetakse ebademokraatlikeks ja nendega keeldutakse ühist asja ajamast.
Selle tulemusena valitseb praegu nii Tüüringi pealinnas Erfurtis kui Saksimaal Dresdenis patiseis. Erfurdis jääks CDU, sotsiaaldemokraatide ja BSW võimuliidul enamusest puudu üks hääl. Dresdenis on selline koalitsioon teoreetiliselt võimalik – seal saaks must-puna-punane võimuliit 66 häält, mis on viis häält rohkem kui absoluutseks enamuseks vajalik.
Iseasi muidugi, kas konservatiivid, sotsid ja wagenknechtlased ühte valitsusse ära mahuvad. Sahra Wagenknecht on nimelt teatanud, et ta läheb valitsusse ainult juhul, kui koalitsioonipartnerid lubavad lõpetada relvaabi saatmise Ukrainale. Esiteks on raske uskuda, et pidevalt Ukraina jõulisemat toetamist nõudnud CDU sellega nõustub, teiseks ei ole sellised küsimused liidumaade pädevuses.
Peamiselt on Saksamaa pilgud suunatud praegu siiski Tüüringile, kust mingit toimivat lahendust ei paista. Esmaspäeval, 2. septembril vihjas CDU juht Friedrich Merz sellele, et Tüüringi maapäevas loodetakse ülejooksikutele, kuid ajalehe Die Welt sõnul on tegu pigem kuulujutu ja soovunelma kui parasjagu hargneva poliitilise intriigiga.
Samal ajal on ka AfD teatanud enda soovist moodustada valitsus. Seejuures täpsustamata, kuidas ja kellega. Üks võimalus selleks täiesti oleks: AfD ja BSW võimuliidul oleks 88-kohalises maapäevas kahepeale 47 kohta. Seda on kaks kohta rohkem kui enamuseks vajalik. Ning ei maksa arvata, et poliitilise spektri paremas ja vasakus servas oleva erakonna positsioonid oleksid lepitamatud. Tegelikult ollakse suures hulgas küsimustes sama meelt. Olgu selleks suhtumine immigratsiooni, Euroopa Liitu, NATOsse, Venemaasse või Ukraina sõtta. Erinev pole kummalgi juhul mitte sisu, vaid stiil.
Seda, milline valitsus viimaks Tüüringis ja Saksimaal võimule asub, näitavad lähinädalad. Kummalgi liidumaal peab uus maapäev kogunema 30 päeva jooksul pärast valimisi. Selleks ajaks ei pea uut valitsust veel moodustatud olema, kuid see on muidugi uue parlamendikoosseisu üks esimesi päevakorrapunkte. Aega valitsus kokku panna on kummalgi maapäeval aastavahetuseni. Kui selleks ajaks toimivat koalitsiooni koostada ei suudeta, terendavad silmapiiril erakorralised valimised.
Kuid miks on see kõik nii oluline? Nelja miljoni elanikuga Saksimaa ja kahe miljoniline Tüüringi liidumaa on elanike arvult väikesed ja majanduslikult nõrgad. Provints, kui nii võib öelda. Mis neist ikka sõltub?
Tegelikult üsna palju. Seda nii väga konkreetses kui ka üldisemas, filosoofilisemas mõttes. Kõige konkreetsem asjaolu seisneb muidugi selles, et Saksamaa on föderaalne riik, mida juhib kahekojaline parlament. Selle ülemkoja, liidunõukogu, moodustavad liidumaade valitsuste liikmed. Neid eraldi ei valita. Liidunõukogul on oluline sõna põhiseaduslikes küsimustes, aga ka suhetes Euroopa Liiduga ja muidugi esindab ta liidumaade huve Berliinis. Selles kontekstis muutub mõistetavaks ka Sahra Wagenknechti tingimus tulevastele koalitsioonipartneritele Saksimaal ja Tüüringis lõpetada Ukraina abistamine – liidunõukogu kaudu on võimalik teha see teema üleriigiliseks.
Konkreetseks võib pidada ka eelarvet – nii Saksamaa valitsusele kui ka suurimale opositsiooniparteile CDUle ei sobi kuidagi, kui emmal-kummal liidumaal pääseb rahakraani juurde AfD – ning laiemalt liidumaa poliitika ja selle kaudu avaliku arvamuse kujundamist.
Filosoofilises mõttes kardavad poliitilise tsentri moodustavad erakonnad aga 1920ndate ja 1930ndate aastate kordumist, kus vasak- ja paremäärmus “söövad” tsentri ära. Selliste mineviku varjude võimendamine kahe Ida-Saksa liidumaa valimistulemuse pinnalt näib muidugi ülereageerimisena ning meenutab kangesti 1950ndate USA välispoliitikas kehtinud doomino-doktriini, mille kohaselt võis kommunistide võimuletulek ühes riigis tuua kaasa järgmiste riikide langemise kommunistide valitsuse alla. Kuid midagi siin siiski on.
Nimelt: kuigi on samahästi kui välistatud, et AfD või BSW suudaksid tulla võimule või saada maapäeva tööd halvava enamuse Baieris või Baden-Württembergis võib nende edu inspireerida teisi liidumaid endisel Ida-Saksamaal. Nii heas kui halvas on viimase 30 aasta tegematajätmised ja möödalaskmised kunagise Saksa Demokraatliku Vabariigi integreerimisel liitvabariiki loonud või tugevdanud regionaalset identiteeti niivõrd, et see on võtnud üha radikaalsema poliitilise mõõtme.
Iseasi, kas AfD ja/või BSW Erfurtis ja Dresdenis mingi kavala poliitilise käiguga nurka mängimine selliseid meeleolusid jahutaks või lahjendaks. Kindlasti mitte. Kuid sotsiaaldemokraatide ja Roheliste indu viia läbi ühiskondlikke eksperimente ja kavandada ebareaalseid öko-, woke– ja muid fantaasiaid võiks praegused valimistulemused jahutada küll. Sest eelkõige oli värske valimistulemus just seda – teraskindaga antud litakas vastu Berliinis võimul oleva koalitsiooni nägu.
