Vabariik
Sarnased artiklid
Karl Goldberg | Odessa: Pärast tänavu 13. septembril Kiievis toimunud Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi kohtumist Poola välisminister Radosław Sikorskiga, oli Zelenskõi nii ministrit kui poolakaid suletud uste taga krõbedate sõnadega kirunud, teatab The Kyiv Independent. Mida täpselt öeldi ja kui kindel oma allikates võib Kiievi ingliskeelne ajaleht olla, pole võimalik teada, kuid ei ole mingi saladus, et Ukraina-Poola suhted pole pilvitud.
Põhjuseid on terve hulk. The Kyiv Independent toob ühe keskse momendina välja 13. septembril Sikorski suust kõlanud nõude, et Ukraina lubaks lõpuks ometi kaevata välja Volõõnia veresauna ohvrite säilmed. Välisminister oli hoiatas Ukrainat, et soovimatus selles küsimuses Poolale vastu tulla, võib hakata takistama liitumisprotsessi Euroopa Liiduga. Poola väljaanne Onet ütleb seevastu, et kohtumine läks suuresti vett vedama president Zelenskõi “kommunikatsioonistiili” tõttu: “Oneti allikate sõnul tundusid poolakad pehmelt öeldes üllatunud stiilist, millega Zelenskõi püüdis Poola välisministeeriumi juhti kohelda.”
Ukraina poliitikute ebadiplomaatilisusest on räägitud varemgi. Ning pole saladus seegi, et poolakatel on südamel 1943-1944 toimunud Volõõnia veresaunad, mille käigus ukraina rahvuslased tapsid kümneid tuhandeid poola tsiviilisikuid. Poola seim on kuulutanud Volõõnia tapatalgud genotsiidiks ja nõuab, et Ukraina võtaks vastutuse sündmuste eest. Ukraina ei eita toimunut, kuid rõhutab, et samal ajal tapsid poolakad sadade ja tuhandete kaupa ukrainlasi ning soovib liigitada toimunu ajaloo, mitte poliitika valdkonda.
Põhjuseid Ukraina ettevaatlikkusele pole raske leida – käimas on rahvuslik sõda vene vallutajate vastu, patriotism on riigi ametlik ideoloogia ning valitsus ei saa asuda seda ise õõnestama. Samal ajal – ja just siia võibki olla koer maetud – lubab Ukraina Saksa Sõjahaudade Hoolde Rahvaliidul ka praegu, sõja ajal, kaevata välja ja matta ümber Teises maailmasõjas langenud saksa sõjameeste säilmeid. On selge, et Poolat häirib väga asjaolu, et Ukraina lubab Berliinile midagi, mida ei võimaldata Varssavile.
Probleemid Poola-Ukraina suhetes ei ole muidugi taandatavad ainuüksi ajaloole. Teadupärast süvendas pingeid ka Varssavi otsus eelmisel aastal blokeerida teravilja importi Ukrainast. Justkui pragmaatiline kaubandusalane käik, mille eesmärk oli kaitsta Poola põllumehi odava teravilja sissevoolu eest, muutus kiiresti suureks poliitiliseks tüliks. Ukraina esitas Poola vastu kaebuse Maailma Kaubandusorganisatsioonile, süvendades ebakõla veelgi. Ajalooteemad lisasid omakorda õli tulle.
Samas on Poola toetus Ukraina jaoks ülioluline ning riigid püüavad omavahelistes suhetes hoida ajalooküsimused lahus aktuaalsetest ja tehnilisemat laadi teemadest. Samas on Poola seni tugevalt toetanud Ukraina püüdlusi teel Euroopa Liitu ja NATOsse ning Varssavi toetus Brüsselis on seni olnud otsustava tähtsusega Kiievile. On selge, et Poola-Ukraina sidemete nõrgenemine ähvardaks raskendada viimase ühinemisprotsessi nii ELi kui NATOga. Et see on omakorda Moskva huvides, on muidugi selge ka asjaosalistele endile.
See kõik mõjutab olulisel määral ka Balti riike, kelle jaoks on Poola ja Ukraina ühtsus piirkondlikule julgeolekule oluline ning Ukraina integreerumine Euroopa Liitu ja NATOsse on Ida-Euroopa stabiliseerimise ja Vene mõju ohjeldamise võti.
Kuigi kõik see on selge nii Varssavis kui Kiievis, ei ole välispoliitilised tegurid ainsad, mis suunavad riikide välispoliitikat. Poola on poliitiliselt lõhenenud ning teravad rahvus- ja identiteedipoliitilised küsimused on miski, millega peab ka praegune Donald Tuski ja Kodanikeplatvormi juhitav koalitsioonivalitsus tegelema, et mitte jätta neid teemaisd rahvuskonservatiivse Õiguse ja Õigluse partei meelevalda.
Et Ukraina poolel on sarnased probleemid, sai juba põgusalt mainitud. Võib vaid lisada, et rahvusliku identiteedi tugevdamine (et mitte öelda: loomine) on muutunud eriti sõja tingimustes ülioluliseks, sisuliselt üheks rindeks sõjas, mistõttu suhtuvad nii Kiiev kui ukraina rahvas ajalooküsimustesse ülitundlikult.
Mil määral Ukraina-Poola tülis kumbki pool teise motiive päriselt mõistab, on raske öelda. Kuid vähemalt tõik, et sakslastel lubatakse oma langenute surnuaedu uurida, lahti kaevata ja säilmeid ümber matta, seevastu poolakatel mitte, räägib ukrainlaste puhul kui mitte muust, siis ebadiplomaatilisusest – omadus, mida nende puhul on täheldatud ka nii keerulistes suhetes Ungariga, kui ka kaubandusküsimuste alastes aruteludes Euroopa Liiduga.
Jääb üle vaid loota, et kahe pealinna vahelised hõõrumised suudetakse lahendada või vähemasti külmutada enne, kui need hakkavad halvama Ukraina võimet seista vastu Venemaa agressioonile. Poola ootused on küll suuresti põhjendatud, kuid need ei tohiks muutuda väljapressimiseks olukorras, kus Ukrainal on suuremaidki muresid. Samas on ka selge, et kui Ukraina tahab muutuda täisväärtuslikuks Euroopa riigiks, tuleb tal veel tublisti õppida diplomaatiat ja omandada Brüsseli koridorides hädavajalikku kompromisside sepistamise kunsti.
The form is not published.