Pühapäev , juuli 14 2024

Kremli mentaliteet on maagiline!

Priit Karumaa: Kõigepealt tahtsin siinsele artiklile panna pealkirjaks „Kremli ideoloogia“, kuid mõtlesin ümber. Ideoloogiaks on seda, millest alljärgnevalt juttu tuleb, raske nimetada. Pigem on see üsna kaootiline kogum omavahel kohati raskesti seonduvatest arusaamadest ja mentaalsetest mudelitest.

Üldist

Rääkides Kremli elanike seas omaksvõetud mentaalsetest mudelitest, peame peatuma kolmel põhiliselt elemendil, mis moodustavad nii Vene eliidi kui paljuski ka tavakodanike maailmavaate.

Esimene neist on vaenlase kujund. Veel võiks seda muidugi nimetada eelarvamuseks, mille kohaselt kõikjal varitsevad vaenlased. Aluse on see saanud tšekistlikust maailmakäsitlusest. Sest võis ju iga NKVD-lasest timukas omaenese kätega hukata tuhandeid inimesi, kuid vajas selleks siiski mingit sisemist põhjendust. Kõige lihtsam ja loogilisem oli uskuda, et kõikjal ümberringi ongi vaenlased. NKVD kui organisatsioon küll enam ammu ei eksisteeri, kuid suur osa Vene eliidist on siiski eriteenistuse taustaga.

Teine element on vene messianism. Mingite huvitavate ajukeemiliste protsesside tulemusena leiab enamik vene eliidist, et Venemaal on selles maailmas eriline koht. Ning oma erilist ja vaimset mõjuvõimu peab Venemaa pidevalt laiendama. Polegi põhjust pikemalt peatuda nende väidete absurdsusel, võtame seda lihtsalt kui fakti.

Kolmas element on ekspansionism. Venemaa peab alati laienema. Või, nagu ütles kodanik Putin, Venemaa piirid ei lõppe kuskil.

Üheski nimetatud punktis ei erine keskmine venemaalane ja riigi eliidi esindaja kuigivõrd teineteisest. Nad on mõlemad üsna üksmeelselt veendunud selles, et Venemaad kadestavad kõik tema erilise seisundi ja staatuse pärast ning seepärast ongi Venemaal nii palju vaenlasi, kes kõik tahavad teda kas hävitada või takistada Venemaad võtmast tagasi seda, mis “kuulub” Venemaale. Neid fakte pole vaja tõestada, sest nii lihtsalt on.

Nähtuse juured

Kui meenutada üheksakümnendate Venemaad, siis loetletud tendentsid ei paistnudki väga välja. Pigem tundus tõesti, et Venemaa on võtnud kursi muutustele. Ometi ei kestnud see kaua. Mõju avaldasid Vladimir Putini võimuletulek ning endise KGB – nüüdse FSB – mõjuvõimu hüppeline kasv kõigis eluvaldkondades. Ja kui ma ütlen “kõigis”, siis tõesti kõigis.

Nii on meil nüüdseks kujunenud huvitav olukord, kus Putini juurde tuuakse rituaale läbi viima nii Amazonase nõidu kui Siberi šamaane ning Putin ise käib koos Šoiguga ürglaantes vaimsetel rännakutel. Hiromandid konsulteerivad välisministrit ning tihti võetakse riikliku tähtsusega otsuseid vastu astroloogiliste kaartide põhjal. Sellest, et okultism on Venemaal vaat et riigiusund, on kirjutatud juba päris palju nii Lääne kui ka Venemaa enda pressis. Kuid kuidas sai selline olukord üldse tekkida ning miks ma seon omavahel KGB/FSB ja okultismi?

Paraväed

See, et eriteenistused üritavad uurida ja kasutada meeltevälist taju, ei ole just uus nähtus. Meenutagem kasvõi Hitleri Saksamaa organisatsiooni Ahnenerbe või USA armee katseid uurida projekti Stargate raames “kaugnägemist”, millest inspireerituna kirjutas Jon Ronson raamatu “Mehed, kes jõllitavad kitsesid”.

Ka Nõukogude Liit pole mingi erand. Kuid siin võttis asi eriti veidra vormi ning kestab siiamaani.

Nõukogude Liidus muutus huvi meeltevälise taju vastu üleüldiseks 1980. aastatel, mil isegi armee ja eriteenistuste ladvikus hakati nähtuse vastu huvi tundma. Kaitseminister Dmitri Jazov olevat isegi oma ringkonnas pidanud rühma end ekstrasenssideks nimetavaid inimesi, kes pidid talle ametialast abi pakkuma.

1989. aastal andis Nõukogude Armee peastaap välja käsu moodustada üksus number 10003. Tegu oli eriti salajase üksusega, mille ülem andis aru vaid peastaabi ülemale endale. Ka üksuse nimi oli igati lööv – Ebatavaliste inimvõimete ja erirelvade alase ekspertiisi ja analüüsi osakond (Экспертно-аналитическое управление по необычным возможностям человека и особым видам вооружений).

A logo of a globe and a star

Description automatically generated

Pilt – eriti salajase osakonna eraldusmärk.

Osakonda kuulus hulk inimesi, kes nimetasid end kas ekstrasenssideks või teadlasteks. Juhtima pandi osakonda polkovnik Aleksei Savin, kes ise uskus paranormaalsetesse nähtustesse. Osakond tegeles hulga huvitavate asjadega, mille hulka kuulus uute, osakonna enda hinnangul “veel avastamata fundamentaalsetel loodusseadustel” põhinevate relvade loomine. Siinkohal tasub meenutada eelmisel aastal laia kõlapinna saavutanud Putini kõnet Vladivostoki majandusfoorumil, kus Vladimir Vladimirovitš teatas, et Venemaa töötab välja relvi, mis põhinevad uutel füüsikalistel põhimõtetel.

Ka töötasid ekstrasensid erilise energia ülekandemehhanismi – torsioonivälja (торсионные поля) – kallal. Teooria kohaselt pidi see elementaarosakeste fundamentaalset omadust, spinni, kasutades looma võimaluse hävitada vaenlane puhta energiaga. Samuti loodeti torsioonivälju kasutades luua ülihästi kaitstud raadioside, eriti kindel soomus ning loodeti isegi mõjutada raskusjõudu.

Eraldi olid tööle võetud meediumid, kes tegelesid psühhotroopse relva loomisega, mis pidi suutma mõjutada vaenlase psüühikat.

Kõik see on väga muljetavaldav, kuid peamine info “Ebatavaliste inimvõimete ja erirelvade alase ekspertiisi ja analüüsi osakonna” saavutustest pärineb üksuse kunagise, praegu erus oleva Savini enda sulest. Nimelt on vanahärra meedias aktiivne ning armastab jutustada oma suurtest saavutustest, mille hulka kuulub ta enda sõnul võit teises Tšetšeenia sõjas: tema alluvad olevat ülemaailmse infovälja kaudu tuvastanud vaenlase juhtimiskeskuseid, ennetanud terrorirünnakuid ja tuvastanud miiniväljade asukohti.

Ühtlasi olevat Savini alluvad tõrjunud vaenlase meediumite psii-rünnakuid ning saanud teada terve rea NATO salaplaane. Samuti olevat talle alluvas sõjaväeosas töötatud välja ekstrasensside ettevalmistusprogramm. Nii olevat ta suutnud lühikese ajaga muuta grupi sõdureid vaat et üliinimesteks.

Siin ei saa kuidagi mööda ka erukindral Boris Ratnikovist, kes oli samuti projekti kaasatud ning suur parapsühholoogia austaja. Tema erialaks oli nimelt erinevate Lääne poliitikute ja ametnike mõtete lugemine. Oma sõnade järgi sai ta sellega väga hästi hakkama.

Nii Savin kui Ratnikov olid pikka aega riigiametis üsna kõrgetel kohtadel ning Ratnikov on jätkuvalt mõjukas persoon nii ühiskonnas laiemalt kui eriteenistuste ladvikus.

Üksuse lõpp

Kas selle kõige taga on ka midagi reaalset? Aus vastus oleks, et – mitte eriti. Enamik meedias avaldatud kangelaslaule osakonna ja tema töötajate saavutustest pärinevad Savinilt endalt ega ole mingite tõenditega kinnitatud.

Kunagine FSB peadirektori asetäitja Andrei Bõkov on isegi avalikult teatanud, et ei KGB-l ega FSB-l pole psühhotroopset relva iialgi olnud ning Savini osakonna loodud leiutised ja prototüübid kas ei töötanud üldse või neil oli väga piiratud toime.

Osakond leidis oma lõpu paljuski tänu polkovnik Savini üliaktiivsusele. Intervjuude andmise ja artiklite kirjutamise osas kitsi ta ei olnud ning pikapeale hakkas info tema üksusest lekkima ka avalikkuse ette lekkima. Ühtlasi imbusid üheksakümnendatel avalikkuse ette faktid üksuse rahastamise kohta. Nii kulutati ainuüksi “torsiooniväljade” uurimiseks 119 miljoni dollariga võrdväärne summa. Kui mingi imeliku sõjaväeosa olemasolu veel võib olla suudeti taluda, siis selliseid kulutusi mitte. Pea kõiki ärritas raha asjatu raiskamine, sõjaväelastest kolleege aga ajas närvi, et neil ei ole samasuguseid võimalusi raha vasakule lükkamiseks.

Vaatamata tõsisele ühiskondlikule resonantsile pidas üksus number 10003 vastu üsna kaua. Ning Savin ise sai 1997. aastal kindraliks ja tema üks liideti kindralstaabiga.

Venemaa teaduste akadeemia teadlased pidid mitu aastat nii ajakirjandust kui administratiivset ressurssi kasutades võitlema, enne kui üksus 2003. aastal presidendi määrusega likvideeriti.

Mis muidugi ei likvideerinud nähtust kui sellist. Paljud projektis tuule tiibadesse saanud sõjaväelased liikusid erasektorisse ja erinevatesse konsultatsioonifirmadesse. Savini enda sõnul said tema väeosa laiali saatmise põhjuseks vaenlase intriigid, mitte tulemuse puudumine. Paljud paistavad ta sõnu uskuvat.

Dullesi plaan ja Madeleine Albrighti mustad mõtted

See, kes jälgib Venemaa poliitikute, propagandistide ja vojenkoride väljaütlemisi, on kindlasti kuulnud väidet Venemaa ressursside kohta. Nimelt olevat Venemaal liiga palju loodusressursse, mida riik väidetavalt efektiivselt kasutada ei oska. Ja need tuleb Venemaalt ära võtta. Isegi tavaliste vatnikutega suheldes on ressurssi küsimus läbiv teema, mis vaidlustamisele ei kuulu.

Alguse sai see aastal 2006, mil ülalmainitud kindral Boris Ratnikov rääkis sellest Venemaa riiklikule ajalehele Rossiiskaja Gazeta. Nimelt oli tema ekstrasensside meeskond lugenud ülemaailmse infovälja vahendusel tolleaegse USA riigisekretäri Madeleine Albrighti mõtteid ning leidnud sealt infokillu, mida Ratnikov kiirustas üldsusega jagama.

Peab mainima, et 2006. aastal töötas FSB-s veel palju professionaale, kes võtsid kindral Ratnikovi juttu tõsiselt. Mitte muidugi selles mõttes, et nad oleks seda uskunud. Pigem soovisid nad kontrollida ega sellise ebaadekvaatse teksti taga pole mitte seltsimees Ratnikovi koostöö CIA-ga, kes sooviks meelega mustata Venemaa armeed ja ajakirjandust. Ratnikov kutsuti ülekuulamisele, kus ta tunnistas et mõtles lihtsalt kogu loo välja.

Ka tolleaegses Vene ajakirjanduses Ratnikovi pigem pilgati. Ometi on tema jutt nüüdseks juurdunud Venemaa narratiivi ning kõikvõimalikud propagandistid kordavad seda alatasa. Proua Albrighti ennast küll peaaegu kunagi ei mainita, küll aga on inimeste seas juurdunud arusaam, et plaan võtta Venemaalt tema loodusvarad, on läänel olemas.

Sellega seostub kohe ka üks teine, sarnane lugu. Nimelt on Vene narratiivis oluline koht ka kurikuulsal Dullesi plaanil. Tegemist on ilukirjandusest pärit ideega, mis elab praeguseks oma elu. Kirjeldab see USA õõnestustegevust, mille eesmärk on moraalse laostamise abil hävitada Nõukogude Liit. Osaliselt pärineb see kirjanik Anatoli Ivanovi 1981. aastal ilmunud raamatul “Igavene kutse” (“Вечный зов”). Autor on tunnistanud, et teksti loomisel sai ta inspiratsiooni USA rahvusliku julgeolekunõukogu 1948. aasta 18. augusti memorandumist, kus on tõesti muu hulgas juttu soovituslikest meetmetest teha koostööd NSV Liidu rahvusvabariikidega eesmärgiga õõnestada nõukogude võimu.

Hiljem hakkas Dullesi plaan elama oma elu. Venelastele paistis see piisavalt kurjakuulutav ning nende endi narratiivi toetav, mille tulemusena üllitas keegi ühel hetkel väidetava plaani tervikteksti, mis oli loomulikult täielikult autori enda fantaasia vili. Venemaa võimud on kandnud teksti äärmuslike ja vaenu õhutavate teoste nimekirja, kus see asub kõrvuti “Siioni tarkade protokollidega”, teise üsna samal eesmärgil loodud võltsinguga.

Kuid Venemaa on juba kord selline riik, et kui ka võimud ametlikult mõistavad selle väljamõeldise hukka, siis suure hulga niinimetatud patriootide jaoks on tegu siiski tõsiseltvõetava käsitlesega ning sellesse suhtutakse kui ajaloolisse ja reaalsesse dokumenti.

Aleksandr Dugin

Duginit pole põhjust pidada oluliseks Venemaa eliidi maine kujundajaks. Ta on pigem võrdlemisi kõrgetasemeline võitleja psühholoogilisel rindel, kes mitte niivõrd ei tooda mõisteid, kuivõrd pigem peegeldab massidesse eliidi arusaamu. Mainimist väärib ta siiski, kuna eriti rahvusvahelises ajakirjanduses on ta väga nähtav ning läänes kutsutakse teda tihti Venemaa ideoloogiks.

Tõepoolest, millalgi pärast 2010. aastat tekkis Kremlis kindlam soov luua venemaalasi ühendav ideoloogia. Püstitatud eesmärki oli muidugi keeruline saavutada, kuna Kremli elanikud soovisid ühendada õigeusu, kommunismi, vene uuspaganluse, okultismi, musttuhatluse, rahvusluse, impeeriumimeelsuse, “Vene maailma”, Aleksandr Nevski, Nikolai II, Lenini, Stalini, Ivan Julma, Suure Isamaasõja ja Vladimir Putini üheks tervikuks.

Igaühele, kes ajaloost vähegi teab, on selge, et kõike loetletut omavahel ühendada on lihtsalt võimatu. Sellest tulenevalt ei võtnud kainelt mõtlevad teadlased ja spetsialistid ka Kremli üleskutset kuulda. Kuid Kremli õnneks ei olnud kodanik Dugin kainelt mõtlev spetsialist ning võttis töö ette. Tulemus on üsna pentsik. Aga ilmselt tunnistati see ülalpool kõlblikuks. Võib-olla juba seetõttu, et paremat polnud võtta.

Kuna saame praegu rääkida konservatiivse mõtte – või vähemalt selle vastuvõtu – kriisist, siis tundusid aastatel 2015-2018 Dugini ideed huvitavad ka paljudele lääne konservatiividele. Aleksandr Dugin külastas korduvalt Euroopa konservatiivseid mõttekodasid ning andis hulgaliselt intervjuusid. Ajapikku muidugi selgus ka Euroopas, et Dugini mõtted on kergelt öeldes tülgastavad ning huvi tema vastu rauges.

Venemaal peetakse Duginit võtmeisikuks. Nimelt käib tema soovitusel ja heakskiidul erinevate ideoloogilisel rindel tegutsevate ühenduste ja mõttekodade rahastamine. Seega, kui keegi tahab pääseda Kremli projektiraha kallale, on oluline hoida häid suhteid Duginiga. Tema enda ideed on aga isegi keskmise venemaalase jaoks arusaamatud ja imelikud ning ei saa öelda, et teda laiemalt keegi fännaks.

Venelase paradoks seisneb ju ühtlasi selleski, et võime ei usaldata. Dugin aga seondub peaaegu kõigi jaoks võimudega. Kui Ratnikovi ja Savinit saatis teatav KGB päritoluga salapära aura –  kui teenis nii kõrgel kohal, siis järelikult teab asju – siis Duginil see puudub. Vene eliidi jaoks on ta aga pigem järjekordne propaganda tööriist nagu Solovjov või Skabejeva.

Kokkuvõtteks

Vene eliidi seas on levinud maagiline mõtlemine. Ühes messiaanluse, impeeriumiihaluse ja sissepiiratud kindluse kultusega moodustab see üsna mürgise kokteili. Ei tohi unustada sedagi, et Venemaad juhivad valdavalt üsna keskpärased ja vähese haridusega tegelased, kes parema meelega kuulavad kaardimoori kui igavat analüütikat.

Mõnes mõttes on selline vaenlane üsna keeruline, kuna teda on kaine loogikaga raske mõista. Tema väärtused on teised ja ka soovid on teised, tihti irratsionaalsed.

Näeme seda hästi Putini alustatud sõjas Ukraina vastu. Puhta loogika kohaselt on see mõttetu. Kuid Kremlil on oma loogika, maagiline loogika. Ka vaenlase kujund on maagiline – on vaja lihtsalt vaenlasest jagu saada ja siis saabub maagiline vabanemine/taevariik/õitseng/õnn. Sest Venemaa on raskustes ju ainult seepärast, et vaenlane neid põhjustab. Pole vaenlasi, pole probleeme. Plaani B pole vaja. Piisab plaanist A, sest see ju õnnestub, kuna meiega on jumal. Ja kui ei õnnestu siis…, siis peab uuesti proovima, samamoodi. Sest jumal/ülemaailmne infoväli/esivanemad tahavad nii.

Seega on meie naabriks riik, mida juhib reaalsusest eemaldunud ja parimat Haiti diktaatorit meenutav seltskond. Muidugi eristubki Venemaa sellega Euroopat valitsevast hambutust ja liiga tihti tölplaslikult mõjuvast ametnike kambast oma lennuka ambitsiooni ja millegi ideelaadse olemasoluga. Sest: ka täiesti idiootlik idee on siiski idee. Ning selle vastu saab ainult jõu keeles kõneldes. Kahjuks ei paista praegu ei Euroopa ega USA seda mõistvat.

Vaata ka

Ukrenergo: ühendades võimatut

Karl Goldberg | Odessa: Ukraina elektrisüsteemid on tänavu kevadest olnud Venemaa enneolematu rünnaku all. Mai …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga