Vabariik
Sarnased artiklid
Korruptsioonist räägitakse Ukrainas ja Ukrainaga seoses palju. Riigis endas on see sõja kõrval kõige olulisem teema. Korruptsiooniga seoses on liikvel ka palju müüte ja väärarusaamu ‒ ilmselgelt nii Ukrainas endas, eriti aga välismaal, kus Ukraina ja korruptsioon on paljude jaoks peaaegu sünonüümid ning kus vahel kasutatakse korruptsiooni ka argumendina Ukraina toetamise vastu: milleks toetada maad, kus kõik ära varastatakse ja läheb musta auku?
Võitlus
Loomulikult on selles väites oma tõetera sees: peab tõesti olema pime, et Ukrainas mitte märgata korruptsiooni. Aga samamoodi peab olema pime, et mitte märgata korruptsioonivastast võitlust.. Nii võib pea iga päev näha Telegramis või Ukraina ajakirjanduses uudiseid sellest, kuidas NABU (Національне Антикорупційне Бюро України ‒ Ukraina Riiklik Korruptsioonivastane Büroo) maskides ja relvis ametnikud löövad uksi maha ja vahistavad korrumpeerunud sõjaväelasi või riigiametnikke või tabavad kedagi altkäemaksu andmast või võtmast. Iga nädal võib ka lugeda uutest ja uutest korruptsioonikahtlustustest poliitikute, ärimeeste, politseinike, sõjaväelaste, munitsipaal- ja riigiametnike, kohtunike ja jumal teab veel kelle vastu. Arreteerimised ja kahtlustused ei jää tagajärgedeta ‒ karistused korruptantidele on sageli drakoonilised, kätkedes endas sageli viie-, seitsme, vahel ka enam kui kümne aasta pikkust vabadusekaotust sageli koos vara konfiskeerimisega. See on võimalik tänu 2019. aastast tegutseva spetsiaalse kõrgeima korruptsioonivastase kohtu olemasolulule.
Struktuurid
Nõnda ongi Ukrainas loodud korruptsiooni vastu võitlemiseks paralleelne politsei, prokuratuur ja kohtusüsteem ‒ et hoida need organisatsioonid lahus ja nakatumata tavalist politseid, prokuratuuri ja kohut piinavast endeemilisest korruptsioonist.
Loomulikult võib selle lähenemise õigsuse ja edu üle vaielda. Kas ikka on vaja luua riiki riigis ja kas see ei hakka mitte seatud eesmärkidele vastu töötama, kujutades endast mingite eriõigustega varustatud ametnike kasti?
See vaidlus pole pelgalt akadeemiline, vaid on jõudnud kõige kõrgemale tasemele ‒ Ukraina konstitutsioonikohtusse, mille hinnangul on suur osa president Volodõmõr Zelenskõi korruptsioonivastasest seaduste paketist põhiseaduse vastane ‒ ning tekitanud juba kolmandat aastat kestva põhiseaduskriisi. President püüdis nimelt oma algatuse vastu punniva kohtu liikmeid välja vahetada, kuid nood kuulutasid sellegi tegevuse 2021. aastal lõpul põhiseaduse vastaseks. Praeguseks on vägikaikavedu konstitutsioonikohtu ja presidendi vahel arusaadaval põhjusel külmunud olekus.
Kuid kindlasti pole täiemahulise sõja algus Venemaaga külmutanud sõda korruptsiooniga. Vastupidi! Praeguseks võib öelda, et Ukraina riigi jõuline korruptsioonivastane tegevus on muutunud üheks selle sõja rindeks ning Ukrainas öeldaksegi avalikult, et nii nagu riik on vaja puhastada Vene okupantidest, tuleb see ka puhastada Ukrainat seestpoolt õõnestavast korruptsioonist.
Edu
Ilmselt ongi väljastpoolt raske tajuda, millist tohutut edu on saavutatud vähemasti võitluses tavainimest puudutava nii-öelda väikese või igapäevase korruptsiooniga.
Nii räägib pikalt Odessas elanud sakslane sellest, kuidas aastatel 2005‒2010 oli välismaalasel targem pidada politseipatrullide läheduses suu ning jääda võimalikult märkamatuks, sest oli tavaline, et patrull astus võõramaalase juurde, nõudis dokumente ning leidis alati mingi vea, mille alusel paarist paarikümne dollarini ulatuv altkäemaks välja pressida. Kui valged välismaalased tulid selle nuhtlusega veel kuidagi toime, siis Lähis-Idast ja Indiast pärit üliõpilastel oli alati kombeks täita enne tänavale astumist taskud ühe-kahe-dollariste sedelitega täis, sest tumeda nahavärviga sissesõitnu pidi linna peale minnes alati arvestama sellega, et iga politseipatrull tahtis oma osa saada. Midagi sellist oleks praegu mõeldamatu.
Ja asi ei puudutanud ainult võõramaalasi – ka liikluspolitsei terror oli toona igapäevane ning nendest tüütustest vabanes vaid väikese meeleraha maksmisega.
Kallutatud jõud
Pole muidugi põhjust väita, nagu tänapäeva Ukraina politseis korruptsiooni ei esineks. Liiklustrahvide asemel meelehea andmine on jätkuvalt siiski levinud, kuid see sõltub olukorrast. Kuigi joobes juhtimise eest võib end teatud summa eest välja vingerdada, on siin näiteks piirid: kui politseinik ikka näeb, et oled päriselt ohtlik endale või teistele, siis pääsu pole… Mis samas ei tähenda, et paari tuhande euro eest poleks võimalik endale halduskohtus õigeksmõistev otsus kaubelda. Kuid 2-3000 eurot on väga suur summa…
Autojuhilubade ostmine on seevastu nii levinud, et sellest ei tehta numbritki. Nõnda tunnistas mitu kuud autokoolis käinud noor naisterahvas, et kuigi ta tõesti õppis autot juhtima, ostis ta endale viimaks load. “Aga miks?” ‒ “Sest nii oli lihtsam.”
Igapäevane absurd
Igasugu anekdootliku absurdi piirid ületab aga veel ühe Odessas elava välismaalase lugu. Nimelt otsustas tema ukrainlannast naine joosta peretüli käigus keset ööd tänavale . Kuid keskööst kella viieni hommikul kehtib linnas keelutund. Siis liiguvad tänavatel ainult sõjaväe- ja politseipatrullid. Üks selline viiski ukrainlanna jaoskonda ja asus küsitlema. Pealt sattus seda kuulama öises vahetuses olnud uurija, kes ‒ mõistnud olukorra pikantsust ‒ sõitis kohemaid abielupaari kodukohta, andis uksekella ning rääkis ukse avanud härrale, et tolle proua on jaoskonnas. Ukraina oludega enda meelest tuttav võõramaalane tahtis seepeale politseinikule raha pakkuda, kuid uurija peatas ta ja seletas, et tegelikult on ju võimalusi mitu.
“Teie naine on närviline, esitab irratsionaalseid süüdistusi teie vastu. On teil teda sellisena vaja?”
Välismaa mehe hämminguks pakkus uurija, et võimalus on lunastada daam kolmesaja euro eest välja ‒ seejuures ilma, et daamile (sic!) esitataks süüdistust komandanditunni rikkumise eest; või: maksta topelt ja naist hoitakse nädalapäevad kartsas ‒ kuni ta rahuneb.
Noor daam jõudis õnneks siiski veel samal ööl koju.
See üsna hullumeelne lugu ilmestab seda, mille kohta mõni küünik võiks lausuda, et Ukraina on vaba maa, kus raha eest saab kõike. Vähem küüniline vaatleja tunneb siin pigem ära õiguskorra sisulise puudumise. Seda vähemalt mõne uurija jaoks. Kes on muidugi sääraseks käitumiseks suuteline tänu sellele, et see on võimalik.
Asja tuum
Mis viibki asja tuumani ‒ kuni tavaline ukrainlane ei näe, et tema enese elu pisiasjade joonde ajamise või väikeste sigaduste klattimise eest maksmisel ning mõne tippametniku madratsi vahelt leitud mitme miljoni euro vahel valitseb seos, on sellel riigil väga raske seljatada kogu riigi ja ühiskonna toimimist raskendavast, kohati ka halvavast korruptsioonist…
Sellest võiks loomulikult veel pikalt rääkida ‒ nii on siinses käsitluses jäänud täielikult kõrvale sõjaväe varustamise ümber toimuv, enda väeteenistusest vabaks ostmine või ka asjaolu, et riigi bürokraatlikkus ise toodabki olukordi, mida on kõige lihtsam lahendada masinavärgi rattaid pisut õlitades… Näiteid võib tõesti tuua lõputult. Olgu lõpetuseks toodud veel ainult üks: Ukrainas valitseb sissekirjutamise kohustus, kuid ükski korteriomanik ei luba reeglina üürilisel end tema korterisse kirjutada, sest tollest võib olla keeruline vabaneda ja sellist korterit ei saa hiljem üürniku nõusolekuta müüa; nii on tekkinud inimesed, kes pakuvad teenust, lubades fiktiivsetel üürnikel end väikese summa eest oma korterisse sisse kirjutada, selleks et häiriv nõue ei segaks neid näiteks uute dokumentide hankimisel.
Olgu sellega kuidas on, olgu lõpetuseks tõdetud, et ka võitlus korruptsiooniga on protsess. Ja pikk protsess. Olukord ei ole staatiline ning muutub tegelikult aasta-aastalt paremaks: 2016. aastal oli Ukraina maailma korruptsioonitajumise indeksis 131. kohal, 2021. aastal 122. kohal, aastal 2022 aga 116. kohal. Sellega on Ukraina kaugel maas Põhjamaadest, kuid ta ei ole enam ka samas rühmas Venemaaga, mis jagab tabelis kohta Maliga.
Kirjad Ukrainast, Karl Goldberg
Loe ka teemaga seotud artiklit: Ukraina ja tema naabrid Poola ning Ungari – vastuolusid rohkem kui ühisosa?
