Vabariik
Sarnased artiklid
Kui seda tänast teatrit analüüsida, siis tekib küll küsimus, et mis üldse õigupoolest muutus? Keskerakonnast lahkunud liikmed tõid argumendiks Yana Toomi tegevuse ja selle mitte hukkamõistmise. Kuigi Yana Toom on koguaeg täpselt seda sama jura teinud, mida praegu. Viimasel ajal pole ta küll tõesti isiklikult kohtunud Assadi või mõne teise verise diktaatoriga, aga mina pole tema tegevuses ja ka rahvuslikes arusaamades näinud vähimatki muutust mitte ühessegi suunda. Tänane Yana Toom on see sama, kes ta on koguaeg olnud. Ühiskondlikult liberaalsete ja progressivistlike vaadetega internatsionalist, kes sarnaselt bolševikele peab sellise globalistliku internatsionaali õilsaimaks esindajaks vene rahvast ja idakaart. Meie mõnigi koalitsioonierakond leiab aga lihtsalt erinevalt Toomist, et õige pisut teistsuguse revolutsiooni õilsamad rahvad elavad lääne pool. Muidu on neil aga samad vaated, mis Toomil endal. On lihtsalt pisike nüanss “vene rahva” teemal.
Samal ajal kui aga keskerakondlased astuvad üle sotsidesse, annavad sotsid teada, et koalitsioon Yana Toomi ja Kõlvarti erakonnaga Tallinnas ei muutu, sest nemad küll EKREga koostööd ei tee. Võttes arvesse asjaolu, et suurim EKREga koostöö tegemise vastane oli aastal 2019 justnimelt Yana Toom – keda toona meie maruprogressivistlik vasakmeedia tutvustas vaat et kui liberalismi ja headuse võrdkuju – siis nüüd on ju olukord hoopis selline, kus Toomi ja Kõlvarti tiib sai hoopiski toetust teatud mõttes juurde. Sest enam pole oodata, et endised “eestimeelsed” keskerakondlased ja tänased uued sotsid võiks teha koostööd EKRE ja vast ka Isamaaga – kes aga ongi ju Toomi suurimateks põlgusobjektideks. Keskerakond ei kao kuhugi, venestub veelgi rohkem ja teeb tänase valitsuskoalitsiooniga ikkagi koostööd. Sealjuures üleläinutega.
Ainsa positiivse lahendusena sellest vangerdusest olekski olnud võimalik lõpuks ometi vabaneda Tallinna senisest linnavõimust. Äkki oleks saanud ka sellise linnakeskkonna, kus heledama mantliga Tallinnasse sattumine ei tähenda automaatselt külastust keemilisse puhastusse, sest kuskil mingi auto su ikka muda täis pritsib või on lihtsalt kõnnitee asemel auk. See, et taksojuhid ei peaks eesti keelt oskama ja võivad klienti nii teenindada kui sõimata ka eksklusiivselt vene keeles, on aga ju nii tänase valitsuskoalitsiooni kui Toomi ja Kõlvarti seisukohalt ju ühine huvi. See, et eesti keelt ei pea oskama on ühemõtteliselt tänase koalitsiooni soov. Sama kehtib ju palju muu kohta, kus sees sõna “Eesti” või “eesti”. See on sama ideoloogia lihtsalt eri varjundites.
Aga mis nagu üldse hetkel muutus? Eri koolkondade progressivistid, kellede hulka ikkagi kuulub ka Toom ise, lihtsalt vahetasid erakonna peakontori aadressi, sisu on ju ikka sama. Või ma eksin?
PS! Kiige puhul on eriti hale see, et ta astub valitsuse liikmest koalitsioonierakonda ja siis annab teada, et soovib endiselt peaministri tagasiastumist. Eestis nimelt valitsevad riiki erakonnad – see on põhiseaduslik paratamatus. Ja igal inimesel on võimalik valida selline erakond ja seda ka vahetada, mis vastab tema põhimõtetele indiviidina. Aga Eesti ei saa toimida moel, kus valitsusse kuulub erakond, mille üks tiib toetab peaministri jätkamist ja teine nõuab tema tagasiastumist. Ehk see on üks tõsiselt totter tsirkus, mille sisuks ei ole mitte poliitilised vaated või isiklik elutunnetus, vaid “positsiooni säilitamine” ja “isiklik edenemine”, milles puuduvad mistahes põhimõtted.
Tekst esmalt avaldatud Peeter Espak’i Facebooki voogedastuse postituses
