Vabariik
Sarnased artiklid
Lugu nelja aasta tagant. See oli aeg, mil Eestis möllas rassism, eestlased ise aga nautisid valge inimese privileege. Nende jaoks, kes sallisid ja hoolisid, oli see väga raske aeg. Meedia andis parima, et sellisele asjale lõpp tehtaks:
„Olukorras, kus rassistlikud ideed on ühiskonnas tõusuteel, ei vaja me nende süvendamist meelelahutustööstuse poolt. Samal ajal, kui TV3 eetris tantsib üheks õhtuks pruuniks võõbatud Lenna Kuurmaa, saavad mustanahalised tänavatel solvangute osaliseks, võimaluseta nautida valgete privileege, ka mitte ühel õhtul.“
Ega see rassism vist kuhugi kadunud ole, me ei oska seda lihtsalt tähele panna. Või ei viitsi meedia seda kajastada. Kui Progressiivse Liikumise juht Tartu raekoja platsil vikekaarelippu lehvitades tantsida kalpsab, et nurjata näitust “Elu enne sündi”, siis on see ju ilmselge rassismi ilming, sest kalpsaja-lehvitaja nautis ju silmnähtavalt valge inimese privileege! Igaüks võis ju oma silmaga veenduda, et ükski mustanahaline selles aktsioonis ei osalenud. Nemad ei saanud nautida seda, mida koges Progressiivse Liikumise juht sel hetkel. Ka mitte üheks õhtuks neile seda võimalust ei pakutud.
Aga neli aastat tagasi räägiti neist asjadest palju otsekohesemalt. Igaüks, kes vähegi salliv tahtis olla, valutas südant.
Juuni 2020:
Tähelepanelik lugeja ehk märkas minu eilsest loost, et mitte ainult tumedaks võõbatud nägu ei või meie lauljataride karjäärile kriipsu peale tõmmata. Mäletate, mida ütles Hanna Martinson oma videopöördumises:
«Ma tahan vabandada päriselt ja siiralt kõikide tumedanahaliste ees, kelle tundeid olen mina haavanud, solvanud, kelle kultuuri ma olen lugupidamatult suhtunud, etendades neid näosaates ja kandes afropatse.»
Mitte ainult „nende etendamine“, vaid ka afropatsid on kantud keelatud rassisuhete nimekirja. Suvatsesid endale patsid teha? Nüüd ole aga lahke ja vabanda – päriselt ja siiralt! Kõik tumedanahalised oma haavata saanud tunnetega ootavad seda.
Kui vanasti käratas partorg: „Või ei meeldi sulle nõukogude võim?“, siis praegu võib iga aktivistist komissar kätsatada: „Või ei meeldi sulle rahvaste sõprus?“
Ja kui meeldib, siis ei jäägi ju muud üle kui vabandada, mida asjaosalised ka usinasti teinud on. Kes tõrksamalt, kes õhinapõhiselt, aga oma saatusest suuremaks ei kerkinud neist keegi.
Kuigi, mine tea, kui leidus selge mõistuse ja kindla karakteriga isikuid, siis need jäävad ju automaatselt meedia orbiidist kõrvale. Milleks teistele halba eeskuju näidata? Hakkavad veel arvama, et neile ongi siin mingi valikuvõimalus jäetud.
Igatahes on mul väga hea meel, et vabandajate reas ei seisa Sepo Seeman, kes mäletatavasti esitas näosaates Aretha Franklini rolli – loomulikult tumeda meigiga. Ja mis parata, kõik Sepo näosaate rollid on esitatud paraja huumoriga vürtsitatult, see kuulub lihtsalt tema imago juurde (nagu näiteks Raivo E. Tammelgi). Nõudmine, et humoorikas esitus peab vastama poliitkorrektsuse kaanonitele, seab käsu andja enese rumalasse valgusesse. Pealegi – kui Sepo nõustukski vabandama, teeks ta seda kindlasti mingi krutskiga, mis kohe kuidagi siira patukahetsuse moodi välja ei paistaks. Ei, selliseid tegelasi on parem mitte minna torkima!
Ega Sepo hea sõber ja bändikaaslane Kuldse Trio päevilt, Mihkel Smeljanskigi puhas poiss ole. Ehkki tema näosaatesse ei jõudnud, on te end rahva südamesse laulnud kurgid-sulle-raha-mulle’ga. Paljukest ta seal just laulis, aga nägu oli tal tõmmuks võõbatud küll. Kuid ega temagi kahetseks tehtut, kui maruaktivistidel tuleks pähe seda temalt nõudma hakata. Vaataks muheledes üle pilve serva alla ja laulaks koos Edith Piafiga:
„Non, je ne regrette rien
Ni le bien qu’on m’a fait
Ni le mal…“
No kas ei aja hinge täis! Aga seda enam tuleb tümitada neid, kes on pelglikumad, järeleandlikumad ja värisevad oma võimaliku karjääri pärast, Nende manipuleerimine on sama lihtne kui istuva pardi laskmine. Või lapse käest kommi äravõtmine.
Aga meie rääkisime ju teiega afropatsidest. Ärge arvake, et Hanna ainus oli, kes selle pärast liistule tõmmati. Suunamudija, meigikunstnik ja instastaar Liisa Leetma on samuti saanud rassismisüüdistusi, kuna on kandnud piltidel afropatse.
Nüüd, kui pahandus juba majas, seletas Leetmaa, kes jõudnud vahepeal meeleparanduse läbi teha:
«Soovisin tol hetkel lihtsalt oma välimusega katsetada. Rohkem mõtet seal taga polnud – just see mõtlematus mulle saatuslikuks saigi. Ma ei mõistnud, kuidas mu valikud teevad inimestele haiget. Olla ignorantne on juba osa rassismist. Need süüdistused ei olnud alusetud ja minu valikud ei olnud õiged!»
Vahest just siit tulekski otsida eestlaste ajaloolist süüd, meie pärispattu? Kui Puškini vaarisa välja arvata, polnud meie esiisad ju neegrit näinudki. Seepärast kasutasid nad juhust ning jätsid kujundamata oma suhtumise tumedanahalistesse. Neil lihtsalt puudus arvamus! Aga just seetõttu lokkaski Eestimaa kubermangus ja Liivimaal rassism, sest nagu suunamudija-instastaar meile ütles – olla ignorantne on juba osa rassismist!
Jah sõbrad selleks, et olla rassist, ei pea tingimata midagi tegema. Võib ka täiesti tegemata olla, aga see ei päästa teid kõige rängemast süüdistusest, mis tänapäeval üldse käibel on.
Lihtsameelne lugeja võib muidugi imestada, mismoodi eestlased rassistid võisid olla, kui siin neegreid ei olnud, aga siin pole paraku midagi vaielda – nad olid ju ignorandid ja sellest piisab!
Aga mismoodi küll toimus see imepärane meelemuutus, mis Suunamudija-Saulusest Poliitkorrektsus-Pauluse tegi? Mismoodi küll afropatsi punujast täisväärtuseline tulevikuinimene sai? Eks see retsept ole meil kõigil juba ammugi teada – with a little help from my friends. Päästerõngas või päästepaat – sõber loovutab kõik. Aga kui neid sõpru on terve kollektiiv, kes kõik su hingeõnnistuse pärast muret tunnevad, siis ei jäägi ju muud üle kui õigele teele pöörata.
Leetma paljastab oma väikese saladuse:
„Sain toona 400–500 kirja inimestelt, kes süüdistasid mind rassismis ja tahtsid mind ära tappa.“
Nojah, mis kinni ei jää, tuleb kinni lüüa, kes aru ei saa, tuleb maha lüüa. See oli vägev argument, millest sündis palju kasu. Igatahes Liisa ise rõõmustab asjade sellise käigu üle:
«See oli väga kohutav hetk. Sel hetkel tundus, et mulle on liiga tehtud, kuigi reaalsuses olin ma selle veidi ära teeninud. Mul on hea meel, et see läks nii.»
Kui inimene aru saab, et ta on patside punumise pärast „veidi ära teeninud“ selle, et ta ära tapetaks, siis võib kindel olla, et ta peas on kauaoodatud plõks käinud, toimunud on ümberhäälestus õigele lainele. Sellistega minnakse koos luurele. Või marsitakse helgesse tulevikku.
Öelge veel, et vägivald pole lahendus! Tegelikult on selle abil lahendada nii väikesi kui suuri probleeme.
Millised on meigikunstniku peamised sihid pärast uuestisündi?
«Minu tänane eesmärk on kasvatada endast targem ja sallivam inimene. Loodan sellega inspireerida ka teisi!» ei tee Liisa asjast saladust. Ja kui peene sõna leidis ta propagandisti-agitaatori jaoks – inspireerija! See on juba sama uhke kui sibi ametinimetuse asendamine assenisaatoriga, prosta inimene ei saaks arugi, mis ala meistriga tal tegemist on – kui lõhnabukett ei reedaks.
«Mul on hea meel, et oleme lõpuks jõudnud olukorda, kus rassismist rääkimine on vältimatu. Me ei saa seda enam varjata, me peame midagi tegema selleks, et olukord muutuks ka Eestis,» ütles Leetma. «Olen saanud palju kirju uskumatutest olukordadest, mis on juhtunud Eestis. Ma saan aru, et meie eelkäijad on elanud maailmas, kus diskrimineerimine oli okei, aga ajad on muutunud ja meil, noortel, on võimalus tuua sisse see muutus.»
Ma ju ütlesin, et ignorantsuse pärispatt, see jääb Liisa eelkäijaid saatma igavesti. Aga nagu näete, on noortele antud võimalus seda maailma, kus eelkäijad elasid, muutma hakata. Loll, kes sellise võimaluse käest laseb!
Arvata võib, et nüüd hakkab ka Liisa ise tapmisähvardusi jagama. Eks tea ta ju omast kogemusest, kui tõhusalt need mõjuda võivad.
Tekst kokku pandud sotsiaalmeediast, konto Roosa Udu materjalist
