Vabariik
Sarnased artiklid
Priit Karumaa, kolumnist:
Et rääkida riiklikust propagandast, tuleks kõigepealt vaadelda selle riigi või siis ühiskonna ideoloogiat. Propaganda on küll kindlasti mõjuv vahend inimmasside meelsuse suunamiseks, kuid ta peab siiski arvestama kohalikke olusid, ehk siis regiooni või rahva psühholoogiat. Ehk siis propaganda peab langema viljakale pinnasele ning sihtgrupile tuleb üldjoontes siiski rääkida seda, mida ta kuulda tahab.
Kui me räägime kaasaegsest propagandast, siis siin on minu meelest muidugi suurkujuks USA suhtekorraldaja ja propagandist George Creel. Just tema vastutas 1916 – 1917 aastal Woodrow Wilson-i mainekujunduse eest. Ühtlasi juhtis ta USA-s sellist asutust nagu Committee on Public Information.
Mis oli tema ülesandeks? Nimelt valiti Woodrow Wilson 1916-ndal aastal presidendiks hüüdlause all „He has kept us out of war“. Nimelt käis samal ajal Esimene maailmasõda ning USA üldsus ei soovinud selles kuidagi osaleda. Esimene maailmasõda oli suhteliselt üheselt mõistetav ja ei saa öelda, et seal oleks mõni osapool olnud kuidagi eriliselt demoniseeritud. Tolle aja suurriigid lihtsalt võitlesid mõjuvõimu eest. Ameeriklastel polnud erilist põhjust ühtki poolt toetada. Eriti veel seda poolt, kus oli Suurbritannia. Kui ameeriklased tundsidki kellegi suhtes antipaatiat, siis just inglaste vastu. Olid nad ju inglaste vastu võidelnud Iseseisvussõjas ning peale seda toimus veel terve rida väiksemaid lokaalseid konflikte. Sakslaste vastu tavaameeriklasel mingeid pretensioone kohe kindlasti ei olnud.
Wilson valiti ametisse napi häälteenamusega ning peamiselt tema sõjavastasuse tõttu. Ta mängis oma presidendikampaanias asjaolule, et tema konkurendid võivad riigi sõtta viia. Ometi teatas president Wilson täpselt 70 päeva peale oma ametisse valimist, et USA astub sõtta Antant-i poolel. Mis olid Wilsoni motiivid neutraalsuse rikkumisel, on takkajärgi raske öelda. Ehkki teooriaid on palju. Fakt on see, et kasutades raadiot, kino ja erinevaid trükiseid, viis Creel kõigepealt läbi silmapaistva valimiskampaania ning seejärel suutis rekordilise ajaga riigi üldsust veenda sõtta astumise vajalikkuses.
Ka Adolf Hitler oli suur Woodrow Wilson-i fänn. Tema poolt välja antud juudivastased seadused olid sisuliselt koopia tol ajal USA-s kehtivatest Jim Crow Seadustest. Ainuke asi, et sõna „negro“ oli seal asendatud sõnaga „Jude“. Joseph Goebbels on ise George Creel-i nimetanud enda õpetajaks ja eeskujuks.
Paljuski tänu USA-s hästi väljatöötatud propagandamehhanismile kujutab enamus kaasaegseid inimesi Teist maailmasõda kui absoluutse headuse võitu absoluutse kurjuse üle. Seda, et natsionaalsotsialistlik Saksamaa nii väga palju ei erinenudki oma naabritest ja USA-st, nagu eriti keegi tähele ei panegi. Ilmselt poleks see eriti kedagi seganudki, kui Saksamaa poleks olnud nii ekspansionistlik ning „teadnud oma kohta“. Eks muidugi ka sakslaste ekspansionism oli paljuski mõjutatud lihtsalt rõvedast käitumisest, mis neile Antant-i esindajate poolt osaks sai peale Esimese maailmasõja lõppu. Eviani konverentsi 1938. aastal ei soovi eriti keegi meenutada. See, et kamba peale on peaaegu puhtaks pestud kommunistlik (kominterni sotsialistlik) Nõukogude Liit, häirib vaid väheseid. 1944. aastal USA-s koostatud Morgenthau plaanist aga ei räägita üldse. Nimelt selle plaani alusel kuulus peale Teist maailmasõda hävitamisele ligi 38 miljonit sakslast. Sakslased päästis huvitaval kombel Josif Stalin, kes kohe peale sõja lõppu hakkas ilmutama agressiivseid jooni, ning ameeriklased lihtsalt otsustasid sakslasi hävitamise asemel NL-i vastu kasutada. Mingeid erilisi eetilisi probleeme selline plaan kellegil esile ei kutsunud.
Seepärast on propagandal ning poliittehnoloogiatel kahtlemata tänapäeva ühiskonnas oluline koht.
Kui me räägime Venemaa propagandast, siis siin peame pidama silmas nii neid meetodeid, mida riik kasutab oma kodanike töötlemiseks kui ka välist kuvandit, mida Kremli režiim välisriikidele jätta proovib.
Väline kuvand ning üldse välismaal ettevõetavad tegevused on üsna lihtsad ja lähtuvad põhimõttest „mida halvem seda parem“. Üritatakse toetada kõikvõimalikke äärmusrühmitusi ning ekspluateerida Läänes esinevaid probleeme ja vastuolusid (migratsioon, Euroopa sõltuvus välistest energiaallikatest jne. )
Palju keerulisemad on meetodid, millega Kreml omaenda rahvast ohjes hoiab. Usun, et ka paljusid Lääne poliitikuid viivad need meetodid ekstaasi. On ju vene valija üsna ideaalne valija ja temaga suudab konkureerida oma kõigesöödavuse ja orjameelsusega ehk ainult Aafrika riikide elektoraat. Kindlasti on tarkades kätes kõik inimesed mõjutatavad, kuid vene valijaga võib sisuliselt imesid teha. Kuidas selline olukord üldse on tekkinud?
Venemaal on kõige ettearvamatum asi tema enda ajalugu. Boris Akunin © .
Alljärgneval tooksingi ära teatud tugipunktid, mida meil on vaja, et mõista Venemaa ametlikku ajalookäsitlust ning teatud iseloomulikke rahvusliku psühholoogia jooni. Sellest sõltub ka vene propaganda ja ideoloogia mõistmine.
- Anglosaksid ehk vaenlaste kurikavalad plaanid. Samuti tuntud kui „англичанка гадит“. Mõiste tuleneb Briti ja Vene monarhia keerulistest suhetest, mis sümbioosist kasvas mingi hetk üle antipaatiaks. Suhted said alguse juba Ivan Julma ajal, kui tähtsatelt kaubateedelt minema tõrjutud Inglismaa üritas leida oma niši rahvusvahelises kaubanduses. See, et Inglismaa on impeerium ja meredevalitseja, on sisuliselt rohkem 19. sajandi nähtus. 15 – 16. sajandil polnud olukord kaugeltki mitte nii ning Inglismaa pidi rajama kaubandussuhteid tolle aja mõistes perifeersete ja mõttetute regioonidega nagu näiteks Venemaa või Aafrika. Hiljem sai Venemaa olulise koha brittide strateegias kasutada võõraste riikide armeesid Euroopa pinnal oma huvides. Nii täitsid sellist rolli lühikest aega preislased. Pikem ja tihedam suhe oli brittidel aga venelastega. Eriti Napoleoni sõdade ajal ning perioodil peale seda. Tõsise šoki tõi Vene monarhiale Krimmi sõda, kus justkui truu liitlane Inglismaa astus üles venelaste vaenlase poolel. Pealegi sõja Venemaa kaotas ning seepärast ilmus Vene Impeeriumi ametlikku narratiivi kaks alustpanevat mõistet, mis säilivad siiani. Nendeks on Venemaa-vastane vandenõu ning vaenulikud anglosaksid, kes ühes sionistidega on enamike vandenõude taga. Hiljem liitusid kurjade vaenlastega „ameeriklased“, kes viimane aeg on britid tahaplaanile tõrjunud ja „anglosakside“ mõiste monopoliseerinud.
- Unikaalne Vene maailm ning tee, mida mööda minna. Sisuliselt on see seotud esimese punktiga, kui Venemaa sai enda jaoks ebameeldiva uudise. Peale (peamiselt venelaste endi meelest) otsustavat panust võitu Napoleoni üle ei järgnenud Vene Impeeriumi tunnistamist võrdväärse(Vene monarhide tõlgenduses domineeriva) jõuna Euroopas, vaid ilmnes soov jätta Venemaa kuskile pax mongolica piiridesse. Venemaa nagu on Euroopa (geograafiliselt) ja temaga tuleb arvestada. Küll aga see nagu ikkagi päris Euroopa ka ei ole ning päris omaks ta iialgi ei saa. See sundis venelasi otsima mingit oma teed. Iseenesest oli see muidugi keeruline, kuna Vene kultuur on sekundaarne Euroopa kultuurile. Ehk siis Vene Impeerium on võtnud alates Peeter I-st omaks Euroopa kultuuri, kuigi teinud on ta seda oma koloriidiga, allutades selle juba eksisteerinud pax mongolica ja Moskoovia poliitilisele kultuurile. Kuigi suheldes paljude burjaatidest ja tuvalastest intelligentidega, on mulle korduvalt väidetud et pax mongolica oli võrreldes Moskoovia poliitilise korraldusega demokraatia tipp. Aga jäägu see väitjate südametunnistusele. Igatahes sellest punktist tuleneb tavavenelase venekesksus. Iga väärt sõjaline või majanduslik liit peab tekkima Venemaa ümber. Kõik, mis maailmas toimub korraldatakse soovist Venemaad nõrgestada. Venemaa peab alati olema võrdsem kui teised. Jne.
- Serviilsus – Moskoovias oli ka aadel üsna julmalt allutatud tsaarivõimule. Samuti oli ta suhteliselt vaene. Nii, et seisuskohaseks äraelamiseks pidi ta teenima monarhi. Tee võimu ja raha juurde käis läbi tsaarikoja. Lihtrahvast ma ei räägigi. Huvitaval kombel on selle mõju näha isegi väga intelligentsete ja laia silmaringiga vene rahvusest analüütikute seas. Nad ilmselt juba alateadlikult ei eelda kunagi, et „suurtel sündmustel“ ei pruugi olla „suuri põhjuseid“. Kui maailmas miskit juhtub, on selle taga kindlasti kellegi kurikaval plaan. Kelle nimelt, sõltub juba teooria autori isiklikest eelistustest ja fantaasiatest. Kui mingi riigi rahval on kindlad poliitilised eelistused (näiteks Eesti rahval), siis pole see eelistus, vaid mingi varjatud peremehe tahte täitmine. Välispoliitiliselt on subjektsed vaid Venemaa, Hiina, USA ja India. No britid, sionistid ja vabamüürlased on kõige taga nii ehk naa. Ülejäänud täidavad nende soove ja kuulavad tähelepanelikult, mida neist oodatakse. Ehk siis toimib enda psühhotüübi ülekandmine kõigile teistele.
- Blatnoide kultuur ehk «арестантский уклад един»(vanglaklutuuri seadustekogu). Osaliselt tuleneb serviilsusest ja rõhumisest. Kuna Venemaal on riik alati olnud vägivallaorgan, on see tavakodanikus alati mingil määral protesti esile kutsunud. Seega on paljude tavakodanike meelest blatnoide kriminaalne struktuur mingil määral õigluse etalon. See, et nimetatud kultuur loodi KGB endi poolt vangilaagrite elanike ülestõusude ärahoidmiseks, kedagi ei huvita. Mind alati hämmastab Lääne ekspertide seisukoht, kus räägitakse midagi stiilis, et venelastega suhtlemisel peab kasutama Tšehhovi, Lermontovi ja Puškini keelt. Andke andeks, see on puhas jama! See kõik muidugi eksisteerib kuskil, kuid homöopaatilises koguses. Isegi Tolstoi-de järeltulijad on harmooniline osa Vene süsteemist. Seepärast tuleb statistiliselt keskmise vene publikuga suhelda arusaadavalt. Siin tuleb esimese asjana selgeks teha nö. kes on kes kambris „eluliselt“. Kes on smotrjašii ja kes kukk. Kas tsoon on punane või must. Mis mulkasid tuleb vargaanitada, et atritsaalovale palaznjakki ja datškasid otse krõtkasse saata.
- Monarhistlik natsionalism. Iseenesest on tegu muidugi teineteist välistavate paragrahvidega. Monarhial rahvust kui sellist ei ole. Monarhia on seisus ja riigikord. Muidugi on eksisteerinud ka üht kindlat rahvust valitsev monarh, kuid eks selle tingis ajalooline areng. Monarhia tekkis siis, kui mõistet „rahvus“ veel ei eksisteerinud. Monarhil olid alamad mitte rahvas ega rahvus. Nii andsid näiteks Briti monarhile truudusevande nii inglased, šotlased, iirlased, irokeesid, bengalid kui khoikhoid. Kusjuures kõigi nende rahvaste omavaheline läbisaamine oli kergelt öeldes keeruline. Monarh hindas oma alamate truudust ja mitte rahvust.
Ameerika vabadussõja ajal kasutas Briti monarhia valgete briti mässajate vastu irokeesi indiaanlasi. Lõuna-Aafrika kontrolli alla võtmisel kasutas Briti monarhia valgete Briti ja Hollandi päritolu asunike vastu khoikhoi hõimusid. Rahvusluse ilmingud küll kohati esinesid, kuid polnud kunagi riiklikult toetatud. Vene tsaar Nikolai I ajal tegutsenud vene ideoloog Sergei Uvarov käis välja monarhia jaoks üsna vastuolulise loosungi „Õigeusk, keisririik, rahvas( «Православие, самодержавие, народность»). Kuidas eesti keelde tõlkida народность ma ausalt öelda ei teagi. Määratleda venelast kui rahvust on üldse keeruline. Kui me hakkame lihtinimeste genealoogias kaevama, tuleb varem või hiljem välja kas udmurt, jakuut, tatarlane, tšuvaš, veps, kareel või komi. Kui me võtame Vene aadlike genealoogia näiteks Sametraamatu järgi („Бархатная книга“), siis kõigi aadlisugude puhul on märgitud, kustkohast nad Venemaale saabusid. Küll Kuldhordist, küll Rzechpospolita-st, küll Saksamaalt. Seega me saame rääkida venelastest vaid kui poliitilisest rahvusest.
Ometi hakkas teatud põhjustel Vene Impeeriumis 19 sajandil (Lääne – Euroopas levima hakanud rahvusluse mõjul) levima piirkonnale mitteomane natsionalism. Kannatasid selle all peamiselt peale Poola – Leedu vürstiriigi piirkondade liitmist Vene Impeeriumi koosseisu sattunud juudid. Vähemal määral ka islamiusulised Vene riigi alamad. Tugev antisemitism oli tunda nii Nõukogude Liidus kui ka praegu. Siit tulenevad ka kummalised Vene Maailma pooldajate argoo mõisted nagu noviop (новиоп – новая историческая общность). Sisuliselt meenutab see ka Eestimaal kasutatavat sõna „sovokk“, kuid noviop on sisuliselt nõukogude inimene, kes sümpatiseerib igasugu rahvusvähemustele ja on alati kuidagi seotud juudi rahvusega. Mõiste autori meelest peaks vist iga kas Nõukogude Liidus või Vene Föderatsioonis sündinud ja elav inimene end identifitseerima venelasena.
Ütlen ausalt, siin on tegelikult võimatu asja loogiliselt võtta. Ma küll pean end kogenud košmaroloogiks ja vatieksperdiks, kuid ka minul ei õnnestu paljusid asju kõrvaltvaatajale loogiliselt ära seletada. Selliste tegelaste meelest on kõik Venemaaga juhtunud õnnetused kuidagi seotud mittevenelastega. 1917 aasta revolutsiooni alustasid kareelid, neile maksid raha sakslased, kes ühtlasi ka Lenini võimule aitasid. Lenin oli sakslane, Beria oli migreel, Stalin oli grusiin ja tsaar Nikolai lasid lätlased maha. „Erioperatsioon“ Ukrainas toppab, sest Šoigu on tuvalane ja korraldab russorez-i („руссорез“). Võimul olevad juudid aga takistavad Vene sõjaliskosmilisi jõudusid kasutamast ülitäpseid nanorakette Londoni ja Washingtoni hävitamiseks. Venemaal on ju analooge mitteomavad relvad olemas, mida aga lihtsalt ei lasta käiku, sest kõik on kinnimakstud. - Resentiment. Ilmselt ei vaja palju kommentaare. Iga impeeriumimeelse inimese jaoks on tragöödia, kui impeerium väheneb. Impeerium tegelikult ju polegi enam impeerium, kui ta ei laiene. Venemaal on viimane aeg laienemisega probleemid, pigem ta kipub vähenema ja „nii nagu enne“ ka enam ei ole. Lenin ei armasta enam kõiki, plombiir ja Doktorivorst pole enam see ja „meid ei kardeta enam, see tähendab, et ei peeta lugu“. Ütleme ausalt, see ongi vene propaganda nn. „leivanumber“, millega annab oma koduriigi publikut mõjutada. Eriti resentimendi alla käiv Teine maailmasõda ehk Vene variandis Suur Isamaasõda (nimelt mitte see osa kus NL ja Saksamaa olid liitlased vaid just nende omavaheline konflikt). Tõesti, see sündmus vist on ainuke hetk NL ajaloos, kus enamus sellel territooriumil elavaid rahvaid saavutasid midagi üksmeele sarnast. Seda muidugi vaid väljast tuleva suurema ohu pärast. Erilise vihkamise osaliseks saavad seejuures need, kes sellist vaatepunkti ei jaganud. Igasugu bandeeralastest hohollid ja metsavendadest projebaltid.
- Kiriafiilia ehk siis ülemuste jumaldamine. Muidugi võib tekkida küsimus, et mismoodi see eristub serviilsusest. Serviilsus võib olla pealesunnitud ja ehk pikapeale ka harjumuseks muutunud omadus. Kiriafiilia on intensiivsuselt palju tugevam, tuleb puhtast südamest ja on mõnes mõttes elustiil. Serviilsust esineb päris palju ka Eestis, eriti kupjamentaliteediga „eliidi“ osas. Nad ilmselt ei kujuta ette Eesti Vabariigi iseseisvat poliitikat, vaid vajavad kas teadlikku või alateadlikku „ülemuse heakskiitu“ oma eliidistaatuse legitimiseerimiseks. See on mõnes mõttes muidugi arusaadav. Näiteks mina ei suuda Kallaseid, Rõivaid ja muid Kaljulaide mitte kuidagi eliidina võtta. Aga eks see ehk ole minu isiklik probleem. Kiriafiilia esineb Venemaal peaasjalikult ajalookäsitluses. Kõik, mis ülemused tegid on õige.
Nikolai oli hea ja usklik. Peaaegu, et pühak. Ehitas kirikuid. Sõja kaotas, aga ikka juhtub, lihtsalt vaenlase salasepitsused.
Lenin oli ka hea. Armastas lapsi, juurutas kommunismi, tappis kulakuid ja pappe. Tegi kirikutest kartuliladusid, sest nii oli vaja.
Stalin oli ka hea. Tappis muidugi kõiki, aga ka nii oli vaja. Vähemalt kord oli majas.
Putin on ka hea tark ja kaval. Teeb kõik oma rahva ja riigi jaoks. Ainuke asi, et ta usaldab kogu aja anglosakse, kes teda petavad.
Kui me võtame sellest tulenevalt ideaalvalitseja keskmise, siis on see sügavalt usklik (kindlasti õigeusklik) ateistist kommunist, kes armastab võrdselt kõiki, tapab vabal ajal juute ja tšukrasid ning on väga tark, aga teda kogu aja petetakse. Petavad teda kõik, ka omad alamad, ta lihtsalt peaaegu mitte kunagi ei tea mis riigis toimub ja kuidas ametnikud rahvast piinavad. Kiriafiiliaga on seotud ka neologism võsruk (высрук), kes targalt juhib ja kunagi ei eksi. Meenutab see kõik 2015 aastal Venemaa poolt ISIS-e pihta lastud tiibrakette. Kuhu rakett kukkus, seal oli ISIS-e staap. Isegi post factum. Isegi kui rakett ei lennanud Süüriani vaid kukkus Kaspia merre, siis oli nii vaja. Seal oli kas ISIS-e allveelaev või lahingdelfiinid. Kui kõik ilmselt nihu läheb, siis on see mitmekäiguline mäng („многоходовочка“). Sellest ei peagi holopid aru saama. Pärast alles ehk saate aru kui tark see kõik oli.
Ülemused varastavad? Ja mis siis, proovi ise nii varastada, sa ei oska lihtsalt. Selles valguses on muidugi üsna markantne Navalnõi meeskonna poolt tehtud dokkfilmid Dmitri Mededevist ja Putini paleest. Väljastpoolt vaatajale paistis see kui kangelaslik võitlus kuritegeliku režiimiga ja mingit moodi paljastus. Tegelikkuses, aga see kedagi kohalikest eriti ei üllatanud ning mingit meelepaha esile ei kutsunud. Kui, siis vaid inimeste soovi samuti võimu juurde saada ning omale samasugune villa muretseda. Putin ja Medvedev on ju ülemused ja nad peavadki nii elama ning käituma. Tänu kiriafiiliale pole näiteks mingit mõtet Venemaa ametlikust ajalookäsitlusest otsida mingit loogikat ja järjepidevust. Ajalugu käsitletakse täpselt nii nagu hetkel võimu juures olijatele vaja on. No ja üleüldse enamikel juhtudel näeb ajaloolane sündmuseid sellisena nagu talle tellimus on sisse antud näha. See polegi nii puhtalt Venemaa probleem. Ka meil siin on olnud tõlgendusi kuidas eestlased aitasid kaasa Aafrika koloniseerimisele ja peavad nüüd „white guilt“-i pärast maa alla vajuma.
