Vabariik
Sarnased artiklid
Karl Goldberg | Odessa: Alates Venemaa täiemahulise sissetungi algusest Ukrainasse on korduvalt kõlanud küsimus: millal ja mis tingimustel võiks Venemaa muutuda? Vastused erinevad, kuid pea alati tehakse tulevikustsenaarium sõltuvaks Venemaa lüüasaamisest sõjaväljal, millele järgneks riigi juhtkonna dramaatiline vahetus revolutsiooni või riigipöörde näol, mis pühiks minema vana Leningradi sõpruskonna ja asendaks selle kellegi teisega.
Paraku pole see realistlik, sest 1815. aastal Waterloo all või 1945. aasta Wehrmachti olukorraga võrreldav totaalne sõjaline katastroof on ebatõenäoline. Samuti ei ole põhjust uskuda, et sõjategevuse lõpp isegi Venemaale ebasoodsates tingimustes muudaks automaatselt riigi juhtkonda. See ei pruugi juhtuda isegi mitte siis, kui Vladimir Vladimirovitš peaks tagasi astuma, sest ta võib anda võimuohjad üle mõnele teisele sama võimuperekonna liikmele.
Kaks eelmises lõigus mainitud ajaloosündmust ei esine siin juhuslikult. Napoleoni ja Hitleri langemine on küll üsna erinevad ja väga erinevate tagajärgedega sündmused, kuid ometi võivad nad mõlemad pakkuda vihjeid tuleviku kohta.
Alustame Waterloost. Mis juhtus pärast lahingut? Napoleon tõttas Pariisi ning pärast meeleheitlikke ja tulutuid katseid peatada teda jälitavaid Seitsmenda koalitsiooni vägesid, millele järgnesid veelgi meeleheitlikumad diplomaatilised katsed hoida Bonaparte’i dünastia Prantsusmaa troonil, oli keiser sunnitud võimust loobuma. Sellele järgnes hästi kärmelt läbi viidud Bourbonide restauratsioon. Prantsusmaa oli ühtlasi sunnitud loovutama mõningaid territooriume, kuid mitte palju, sest koalitsiooni liikmed mõistsid, et Euroopa kontsert vajab koostööaldist Prantsusmaad.
Kas siit on midagi õppida? Eriti ehk mitte, sest see stsenaarium ei terenda ei silmapiiril ega selle taga. Ometi on siin peidus mõned olulised momendid, mis võiksid mängida rolli ka tuleviku Venemaa puhul. Esiteks – muutused peavad olema kiired. Nii kiired, et jõud, mis võiks neile vastu seista, ärkaksid alles siis, kui kõik on juba toimunud. Teiseks – muutus peab olema piisavalt leebe ja inimlik, et laiad massid võtaks selle valutult omaks. Kolmandaks – selline muutus on võimalik alles siis, kui inimesed on eelmisest režiimist tõeliselt tüdinenud.
Liigume nüüd ilma pikema jututa edasi järgmise näite juurde: Saksamaa vahetult pärast Teist maailmasõda. Olukord on väga erinev 1815. aasta Prantsusmaast, kuid midagi on siiski ka sarnast. Oli ju kumbki riik sõjast väsinud, kummagi rahvuslik kirg oli olnud üles piitsutatud, et siis ammendudes visiseda tülpimuseks ja apaatiaks. Kumbki riik oli püüelnud tähtede poole – või vähemalt üritanud vallutada Euroopat – ja kumbki polnud sellega toime tulnud. Ebaõnnestumine oli nii silmnähtav kõigile, marssalist lihtsõdurini, et kummalgi juhul mõistis terve rahvas: ollakse ummikus, nii enam edasi ei saa.
Saksamaa puhul lisandub veel üks, palju tumedam aspekt – holokaust. Selle tagajärgedega tegelemine oli raske algusest peale, aga õnneks mõistsid seda ka mõned liitlaste helgemad pead. Eelkõige väärib siin äramärkimist Robert Kempner, Saksamaal sündinud Ameerika jurist, kes mängis Nürnbergis olulist rolli. Kempner oli töötanud Weimari vabariigi ajal Preisi siseministeeriumis, põgenenud Saksamaalt pärast Hitleri võimuletulekut ja emigreerunud 1935. aastal Ameerika Ühendriikidesse.
Kempner taipas kohe, et denatsifitseerimine on edukas ainult siis, kui sakslased asuvad ise mõistma kohut teiste sakslaste üle. Kempner rõhutas seda korduvalt, uskudes, et ainult sakslased ise saavad end denatsifitseerida ja ainult nii saab toimuval olla sügavam kultuuriline ja ühiskondlik mõju. Nagu nüüd teame, oli Kempneril õigus ning sakslased võtsid moraalse, poliitilise ja õigusliku vastutuse toimunu eest. Ainult okupatsioonivägede toel pealesunnitud välised reformid poleks sellega toime tulnud.
Mis viib asja tuumani: Venemaa muutub ainult siis, kui väline või sisemine impulss sunnib oma rahvast – kaasosalist praeguse režiimi hirmutegudes ja üleüldse selles, et Venemaa valitsuskorraldus on selline nagu ta on – mõistma moraalset kuristikku, millesse nende riik on varisenud. Sisulised muutused on võimalikud ainult siis, kui venelased sellest aru saavad ning asuvad ise mõistma kohut teiste venelaste üle.
Nagu me aga Saksamaa kogemusest näeme, nõuavad sellised muutused piisavalt tugevat kehtestavad jõudu. Sellist jõudu silmapiiril ei paista. Niisiis on reaalsem stsenaarium, mis meenutab seda, mis toimus Prantsusmaal pärast Waterlood: et toimub riigivõimu kiire vahetus, mis säilitab üldjoontes senised struktuurid, kuid mille ellujäämisinstinkt hoiab teda vana režiimi käitumismallidest. Eelkõige kehtib see välispoliitika kohta, kus sooritatakse 180-kraadine pööre. Reaalsuses võib see tähendada näiteks kas kõigist või mõnedest okupeeritud aladest loobumist. Kuigi säärane lahendus pole ideaalne, on see igal juhul parem praegusest.
