Neljapäev , aprill 25 2024

Birgit Poopuu Tallinna ülikoolist ja feministlik militaaria uurimine

Sotsiaalmeediast, autor Roosa Udu:

Oleksin nagu sattunud hargnevate teede aeda. Hakkan mööda üht rada astuma, aga endalegi märkamatult olen sattunud hoopis teisele. Või oli see juba kolmas? Ometi jäi esimese äärde maha midagi sellist, mida oleksin tahtnud veel lähemalt uurida.

Nii juhtus ka nüüd. Minu valitud rada pidi rääkima meie pahempoolsete toetavast suhtumisest Hamasi hirmutegudesse, aga eilse loo lõpetasin (endalegi üllatuseks!) sissevaatega teadusepõllu täieliku ideologiseerimise katsesse.

Mis muud, kui tuleb sammuke tagasi astuda. Mine tea, ehk jagub rammu nii ühe kui teise teema käsitlemiseks.

Eile ei jõudnud ma kommenteerida B. Poopuu sõnu, mida olin juba tsiteerinud:

„Ma jälgin nagu selgelt seda, et rahvusvaheline kriminaalkohus ütles juba, et hakkab mõlemat osapoolt võtab ette ja hakkab uurima. Väga hea, seda peabki tegema ja mina teadlasena ütlen, et see on õige, aga samas teiselt poolt nagu pean välja astuma sellel hetkel… äää…“

Olgu vahemärkusena öeldud, et neid äää-sid esines veel palju rohkem, lausa väljakannatamatult sageli, aga piirdun vaid neist ühe markeerimisega. Sisulist tähendust nad ju ei oma.

Kuidas mõista seisukohavõttu: „See on õige, aga samas teiselt poolt nagu…“? Küllap seda, et ütleja siiski distantseerub sellest „teadlase õigest seisukohast“, julgemata seda otsesõnu öelda. Kas nimetada seda nüüd dialektiliseks lähenemiseks või niisama hämamiseks, on juba maitseasi.

Ent mingem nüüd olulisemate asjade juurde.

See, et „mõlemad osapooled“ peavad ühtviisi kohtu ette astuma, nii terroristid kui ka terrori tõrjujad, on väga suur relativiseerimine. Kõik on korraga suhteline, oled sa mõrtsukas või ohver, varastati sult kasukas või varastasid sa ise – mis tähtsust sel ikka on? Mõlemasse osapoolde tuleb suhtuda ühtviisi. Tänu relativiseerija tublile tööle kaob ju nende vahel igasugune erinevus. Kui aga ohvri suhtes antipaatiat välja näidata, kipub sümpaatia hoopis kõrilõikaja poole kalduma – nii lihtne see ongi!

Ainult et – kuidas peaksime seda rahvusvahelist kohut endale ette kujutama? Iisrael kui demokraatlik riik on ilmselt valmis õigusemõistjate ette astuma, aga mida teha teise poolega? Kes üldse on teine pool – ja kuidas teda kohtulaua ette saada? Esitada kohtukutse – kellele? Ja kuidas teda tabada? Ainus võimalus oleks teha panus neilesamadele Iisraeli sõduritele – ehk õnnestub neil mõni tähtsam terrorist kätte saada?

Relvarahuga seda eesmärki ju ei saavuta, relvarahu tagaks terroristidele puutumatuse ja karistamatuse.

Kas maailm läheb sellest paremaks? Kas see ongi õiglus, kui rahvusvaheline kriminaalkohus karistab Iisraeli oma riigi ja elanike kaitsmise eest, aga sadistlikest kõrilõikajatest läheb õigusemõistmine täielikult mööda? Äärmisel juhul tuleks mingi tagaselja otsus – aga mida see muudaks?

Nii et vasakrahvas võiks mõelda – mida nad tahavad, kui nõuavad võrdset kohtumõistmist? Ja kelle kasuks ning kelle vastu see ikkagi toimib?

Kuid tulgem nüüd tagasi teise teema juurde, mis meil samuti eile pooleli jäi. Mõned asjad on vaja selgeks rääkida – või vähemasti neile valgust heita. Millised siis ikkagi on need „konservatiivsed ideed“, mis B. Poopuu radikaalseteks kuulutab ja mida „ära tundma ja vaidlustama“ kutsub?

Õnneks annab ta sellele üsna selge seletuse:

„Skandaali põhjustanud tegevused said alguse konservatiivide eeldusest, et eestlaste langev sündimus seab riigi ohtu.“

On see eeldus konservatiivne? Kindlasti on, sest ta on oma olemuselt alalhoidlik ja säilitav. Kuid kas ka radikaalne? Kohe nii radikaalne, et vajab „äratundmist ja vaidlustamist“?

Et eestlaste sündimus langeb, on fakt. Statistika, mida ei saa eitada. Vahest ainult hägustada: aga rahvaarv meil ju kasvab! Aga statistikat radikaalsuses süüdistada oleks ka imelik, seepärast tuleks vaatluse alla võtta lause lõpp:

„Eestlaste langev sündimus seab riigi ohtu.“

Vaat see mõte kuulutataksegi radikaalseks. Kas eeldavad pahempoolsed, et riik saaks eksisteerida ka ilma elanikkonnata või leiavad nad, et ainuüksi mõte, et eestlaste riik võiks püsida läbi aegade, on nii vastuvõetamatu, et seda tuleb tõrjuda. Nii inimeste igapäevamõtlemisest, väärtushinnangutest kui ka teadusest.

Paljastage ja vaidlustage, tagage et nad ei saaks! – esitab B. Poopuu koos oma kaasautoriga üleskutse. Või on see päevakäsk vasakliberaalide jaoks?

Kas tõesti hakkab meie teadusepõllul jooksma lõssenkismi rindejoon – sallimatu ja halastamatu? Või olen ma oma küsimusega hiljaks jäänud ja see juba jooksebki?

Ent B. Poopuu astub oma seletustes veel sammu võrra edasi:

„Seega otsiti tõendeid, mis toetaksid ideoloogilisi tõekspidamisi.“

Siit peegeldub, otsekui kastetilgast, vastu pahempoolne mõttemaailm.

Teaduslik uurimistöö muutub korraga „tõendite otsimiseks“. Võltsimine ja valetamine on vasakrahvale nii loomupärane asi, et nad vaatavad teaduselegi kui vaid „soovitud tulemuste väljajoonistamisele“? Ja loomulikult tuleb ideoloogiliselt vaenlaselt selline võimalus ära võtta.

Tuleb võõras ideoloogia paljastada, skandaal korraldada ja uurimistöö ära keelata. Või siis uurijaid nii karmilt karistada, et nad ise loobuvad.

Oma raadioesinemises rõhutas Birgit Poopuu korduvalt, et ta on teadlane. Ent kui kõrvutada teda üle 150 teaduspublikatsiooni avaldanud makroökonoomika professori Raul Eametsaga, kelle pihta suur osa Poopuu kriitikast oli suunatud, siis jääb küll mulje, et „teaduse maski taha“ peidab end hoopis Tallinna linnaülikooli dotsent – feministlik aktivist.

Kui rahvusvahelisi suhteid käsitletakse lähtuvalt feministlikust ideoloogiast, siis on taoline küsimuse püstitus muidugi õigustatud. Kui rahu- ja konfliktiuuringute eksperdi mõte läheb liikvele eeldusest, et on võimatu ja mõttetu uurida militarismi isoleeritult patriarhaalsest mõttelaadist, rassismist ja kapitalismist, sest need toimivad koos – vaat just siis tekib tõsine kahtlus, et „otsitakse tõendeid, mis toetaksid ideoloogilisi tõekspidamisi“. Tulemuseks on aga mitte ainult kallutatud, vaid lausa moonutatud pilt. Just seda B. Poopuu oma raadiointervjuus ka pakkus. Tema muid sõnavõtte kuulates jääb vägisi mulje, et „Võtke varas kinni!“ hüütakse hoopis jälgede segamiseks ja tegeliku pikanäpumehe naha päästmiseks.

„Tahame hoiatada,“ kirjutab B. Poopuu koos oma kaasautoriga, „et nimetatud ideed järgivad patriarhaalset loogikat, mida võimu omavad konservatiivid Eestis ja välismaal propageerivad. Selline loogika on ohtlik.“

Tuletan veelkord meelde, et see rünnaku alla sattunud „loogika“ kujutab endast järeldust, et eestlaste langev sündimus seab riigi ohtu.

Ja kui adekvaatne on üldse B. Poopuu arusaam ümbritsevast maailmast? Millistest „Eestis võimu omavad konservatiividest“ ta räägib? Milline kolmest võimul olevast liberaalsest erakonnast on tema meelest konservatiivne?

Või on tegemist lihtlabase hirmutamisega: koll pole mitte kapis, ta on võimul! -?

Ja millist „loogikat“ pakutakse meile asemele? Kümme korda hullemat – purustavat, infantiilset laiutavat ja sallimatut.

Ühel pool on mure oma riigi tuleviku pärast, teisel aga taolise mõtte ärakeelamise ihalus. Selline orwellik sallivus koputab siis meie uksele. Ja kui ei koputa, siis lihtsalt lööb jalaga lahti. Võtke heaks või pange pahaks, mis te meile teha saate?

Lohutan end mõttega, et ka mittenõustumine on tegu. See on nagu tulesäde tuha all, eestiaegne mõtteviis okupatsiooni pimedas öös, mis lõi leegitsema siis, kui õige aeg oli käes. Ehk meie tänane mittenõustumine annab dividende homme?

Vaata ka

Viis küsimust Palestiina pagulaste abiorganisatsioon UNRWA kohta

Mis on UNRWA? UNRWA (inglise UN Relief and Works Agency for Palestine Refugees in the …

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga