Vabariik
Sarnased artiklid
Karl Goldberg | Odessa: 5. septembril nimetas Ukraina ülemraada ametisse 10 uut ministrit. Päev varem olid kuus ministrit ametist tagasi astunud ning üks ministeerium ja ministrikoht likvideeritud. Viis ministrikohta olid püsinud mitu kuud vakantsed ning täideti alles nüüd.
Kuigi võimalike muudatuste üle Denõss Šmõhali valitsuskabinetis oli spekuleeritud kevadest alates, tuli toimunu siiski ootamatult: kesk keerulist sõjalist ja välispoliitilist olukorda. Samas: kas oleks võimalik leida hetke, mil olukord ei ole keeruline?
Nõnda üllatas vaatlejaid nii Ukrainas kui raja taga ehk vähem toimumise aeg, kuivõrd valitsusremondi ulatus. Suurt osa valitsusest välja vahetava president Zelenskõi argument “uue energia” vajalikkusest tõi endaga rohkem küsimusi kui vastuseid.
Seda esiteks põhjusel, et osa uusi tulijaid on tihedalt seotud presidendi administratsiooni ülema Andri Jermakiga. Nii pani ajaleht Ukrainska Pravda uusi ministreid tutvustava artikli pealkirjaks “Jermaki valitsus”, raporteerides selles, kuidas värske põllumajandusminister Vitali Koval on Jermaki vana äripartner teleproduktsioonifirma Stuudio Kvartal 95 päevilt, uus välisminister Andri Sõhiba, regionaalarengu- ja infrastruktuuriminister (ja asepeaminister) Oleksi Kuleba ning kultuuriminister Mõkola Totšõtskõi aga Jermaki senised asetäitjad. Totšõtskõi on Ukrainska Pravda andmetel ühtlasi Jermaki ülikoolikaaslane.
Teine põhjus, mis lubab “uue energia” süstimises kahelda, seisneb selles, et valitsusremont on suuresti rotatsioon – samade inimeste liigutamine eri ministeeriumide, ametite ja presidendi administratsiooni vahel. See võib olla märk usalduse puudumisest, nagu osundab Poola Ida-Uuringute Keskus oma analüüsis. Aga see võib olla ka märk halvas mõttes vana kooli kaadripoliitikast – et Zelenskõi ei taha lubada ministritel koguda liiga palju (mõju)võimu ning liigutab neid seetõttu meelevaldselt, tagades sellega olukorra, kus kõik juhtniidid jooksevad kokku tema usaldusisiku Jermaki kätte.
Samas võib “uue energia” jutu ja meelevaldsena näiva kaadripoliitika taga olla varjul veel üks kaalutlus: president Zelenskõi teab, kui halvasti mõjus tema populaarsusele kindral Valeri Zalužnõi relvajõudude ülemjuhataja kohalt vabastamine ning ta püüab nüüd näidata, et asi polnud üldse Zalužnõis, vaid inimeste liigutamine ühelt ametikohalt teise ongi normaalsus, millel puudub individuaalne mõõde.
Kui see ka nii on, siis vähemalt opositsioonipoliitikuid esitatud põhjendused ei veena. Nõnda lausus ülemraadas erakonda Hääl esindav Jaroslav Železnjak ajalehele The Kyiv Independent, et pole vahet, kes astub tagasi ja kes edasi: “Kõik jääb samaks. Valitsuses on rohkem Jermakile ustavaid inimesi.”
Presidendipartei Rahva Teener liikmed muidugi eitavad midagi sellist. “Olukord on liiga tõsine,” kinnitas ülemraada liige Oleksandr Merežko, “ja väljakutsetega toime tulemiseks ei vaja valitsus ja president mitte ainult ustavaid, või pigem usaldusväärseid, vaid ka pädevaid inimesi.”
Poola Ida-Uuringute Keskus toob samas välja veel ühe põhjuse, miks oli presidendil vaja valitsust nii ulatuslikult reformida: Zelenskõil on aina raskem kontrollida 2019. aasta 21. juulil suure enamusega ülemraadasse valitud Rahva Teenri fraktsiooni. See muutus väga nähtavaks siis, kui ülemraada – sealhulgas osalt Rahva Teenri fraktsiooni häältega – lükkas kõigepealt tagasi asepeaministri ja ajutiselt okupeeritud alade taaslõimimise ministri Irõna Vereštšuki ja senise Riigi Varahaldusfondi juhi Kovali tagasiastumisavaldused. Presidendi administratsioon saavutas soovitud heakskiidu alles päev hiljem pärast konsultatsioone Rahva Teenri fraktsiooniga. Probleeme esines ka teiste ministrite tagasikutsumisega.
Kummaliselt mõjub ka asjaolu, et ametist ei vabastatud energeetikaminister Herman Haluštšenkot, kuigi viimase aadressil on pidevalt esinenud etteheiteid ebakompetentsuses – need ei pruugi muidugi alati olla väga õigustatud, sest avalikkuse meelepaha elektrikatkestuste ja nende likvideerimise aegluse aadressil peaks pigem olema suunatud Moskvasse, mitte Haluštšenkole.
Mis muidugi ei tähenda, nagu Haluštšenko haldusalas oleks kõik korras: alles möödunud kuul vahistati üks energeetikaministri asetäitja poole miljoni dollari suuruse pistise võtmise eest. Mõni teine minister oleks selle peale koha kaotanud – või ise tagasi astunud. Et Haluštšenko siiski oma toolil püsib, võib olla märk Zelenskõile lojaalsete isikutega täidetud pingi lühidusest. Või ikkagi presidendi kaadripoliitikast – parem hoida patune minister ametis ja oma kontrolli all, kui eksperimenteerida kellegi teisega.
Olgu põhjendused millised tahes, igal juhul on ulatuslik valitsusremont tekitanud palju kõneainet ja pannud küsima, miks ei vahetatud välja tervet valitsust. Siin võib olla kaks põhjust – esiteks ei kontrolli presidendi administratsioon Rahva Teenri fraktsiooni nii hästi, et garanteerida endale sobiva uue peaministri ametisse nimetamine. Teiseks on välja toodud õiguslik argument: Ukraina sõjaseisukorra seadus ei luba sõja ajal valitsust vahetada. Kuni on ametis aga peaminister, on ametis sama valitsus. Kuigi praegu tekib tõepoolest õigustatud küsimus, kelle valitsus see on – kas Šmõhali või Jermaki oma?
Olgu sellega siiski kuidas on – valitsusremont on lisaks kõigele muule ka märk sellest, et Ukraina poliitiline elu ei ole täielikult tardunud. Vastupidi: ühiskonna ja poliitika sõjaaegse ühtsuse kiuste valmistutakse hoolega ajaks peale sõda. Selleks püüavad valmis olla nii opositsioonijõud nagu Kiievi linnapea Vitali Klõtško (kelle juhitud parteil Ukraina Demokraatlik Allianss Vitali Klõtško Reformide Toetuseks ülemraadas esindust pole, kuid see ei tähenda nagu puuduks Klõtškol isiklik suur toetus), Kira Rudiku juhitud Hääl kui Petro Porošenko Euroopa Solidaarsus. Kõik nad on pildunud Zelenskõi ja Šmõhali valitsuse aadressil kriitikanoote ning andnud seega vähemalt umbmääraselt mõista oma kavatsusest siis, kui relvad vaikivad ja kuulutatakse välja järgmised valimised.
