Vabariik
Sarnased artiklid
USA demokraatliku partei erakonnaleht Washington Post väidab: Trumpi plaan sõja lõpetamiseks olevat Krimmi ja Donbassi loovutamine. Postimehe pealkiri aga teab kindlalt, et Trumpi plaan sõja lõpetamiseks on loovutada Krimm ja Donbass!
Tundub, et demokraatlik partei on lasknud liikvele uue kampaanianarratiivi või siis kabinetis väljatöötatud propagandavale, mida hakatakse peatselt söögi alla ja söögi peale MSNBCs, CNNis, New York Times’is ja teistes parteikanalites ketrama. Süsteem käib moel, et kampaaniameeskonna poolt väljatöötatud võltsuudis lastakse pealkirjana Washington Posti või New York Times’i. Mille järgselt selle korjavad üles CNNi ja MSNBC saatejuhid, kes kajastavad pealkirja juba nagu tõestatud fakti (koos saatejuhi selja taga kuvatava pealkirja kujutisega ajalehest). Samal ajal vastase poolset ümberlükkavat kommentaari ja päris sõnu ei kajastata kunagi. On ka täiesti ilmselge, et ükski vabariiklaste valitsus ei saakski kunagi kellelegi midagi kirjeldatud kombel loovutada – see on juba rahvusvahelise õiguse ja maailmakorralduse paratamatus. Sellise väite esitamine on absurd.
Vist peamise allikana informatsiooni päritolu kohta esitatud inimese enda kommentaar on küll artikli lõpus ära toodud, aga keskmine inimene ei loe pealkirjast edasi rohkem kui mõni rida: “Reached by phone in March, Anton said he hadn’t spoken with Trump in 18 to 24 months and denied knowing anything about Trump’s plan for Ukraine. He did not respond to further questions.”
Edasi tekitatakse aga ülemaailmne niivõrd suud pealkirjade ja saadeterägastik, et pole enam lihtsama ja mitte ise oma ajuga maailma analüüsival lugejal-vaatajal võimalik aru saada, kas algselt üldse mingit uudist või infot oligi. Ja kas sellel vähimatki tõetera taga seisis. Sellest omakorda edasi hakkavad partei kolumnistid looma eesseisvat õudust ja hävingut kirjeldavaid esseesid, keda esitletakse oma ala parimate “ekspertidena”. Maailmas mitte väga tuntud või õigemini täielikult tuhmuva kunagise ammuse pisikese säraga, kuid meil suurte staaridena esinevad Anne Appelbaum ja George Lucas on tõenäoliselt musternäited propagandistidest, kes räägivad ainult parteinarratiivide ja loosungite keeles propagandajuttu nagu papagoid õrrel. Küll nad varsti samal teemal ka meie ajakirjandusse jõuavad.
Ehk siis loll valija petetakse fooniloomisega ja võltsuudistega täielikult ära ning kui tegu on “vasakpoolse” maailmavaatega inimesega, kes ei keera oma telekat kunagi ühelegi mittedemokraatide partei kanalile ega loe ka teisi lehti – siis valija jääbki manipulatsiooni uskuma. Seetõttu selline parteipropaganda ongi tulemuslik. Rakendatakse ka Eestis.
Ühtlasi on suhteliselt kindel, et Trumpil puudub plaan Ukraina sõja osas, tõenäoliselt hakkaks sellega tegelema Trumpi endine ja potentsiaalne uus välisminister Pompeo, kes on “russofoob”. Kampaaniaplaan on aga eelkõige laveerimine ning lubadus sõda lõpetada. Kuna enamus USA kodanikke toetab Ukraina abistamise jätkamist, pole Trumpil võimalik ühelgi juhul lubada selle mitte tegemist. Teisalt, kuna paremtiivas, kuhu alati kuulub ka USA libertaaride-isolatsionistide enamus, on seis ligikaudu 50:50 – puudub Trumpil ka võimalus asuda seletama, et ta annab jube palju raha juurde või sekkub ülemäära. Seega Trump peab antud teemal kõikidele meele järele olema samas proovides mitte kedagi ka ärritada. =Räägi igale inimesele ja auditooriumile võimalikult ebakonkreetselt seda, mida see auditoorium või inimene tahaks ise kuulda, et saada temalt hääl või toetus.
Oletatavasti kogu kampaania ajal jääb tõenäoliselt püsivaks Trumpi seisukoht (mis muide kuulub president Eisenhowerile lausa tsitaadina): “Ära kunagi ütle oma vaenlasele, mida sa plaanid ette võtta. Kuid ära kunagi ütle vaenlasele ka seda, mida sa kindlasti teha ei kavatse”. Mõlemal juhul annab see vastasele eelise tegutsemisvariantide valimisel – ning Bideni valitsus USA ajaloo kõige nõrgema ja ebaõnnestunuma välispoliitikaga läbikukkujana on parimaks näiteks sellest, kuidas mitte mingil juhul ja mitte iialgi ei tohi asju ajada. Sealjuures eelpoolmainitud koolkonnale omaseks parimaks viisiks on alati vastase ülekülvamine nii paljude eri võimalustega edasiseks, et juhe jookseb kokku ja Kremli astroloog ei saa ka enam midagi aru, mis toimub. Halvemaks Bidenist nagunii miskit minna ei saa ning seda teab ka Putin, et kui valimised toovad Trumpi tagasi, siis on ta plindris juba sedakaudu, et ta ei ole enam võimeline analüüsima ja ette nägema, kuidas ameeriklased käituvad, sest Trumpi valitsus ei oleks loll, vaid kaval – sõltumata sellest, mis lahendusi ka ei leitaks. Putin palvetab tõenäoliselt oma katedraalis FSB eriefektide osakonna poolt loodud Neitsi Maarja verd ja mürri nutva ikooni ees, et ometi vana hea kindel Joe võidaks, siis võib vanaviisi edasi lasta.
Demokraatide propagandamasin on USA meedias mu meelest ammu juba nii läbi nämmutatud, et kellelegi pole isegi vaja seletada, kuidas WaPo ja NYT valimiskampaaniates kaasa löövad. CNNi endised töötajadki ammu välja rääkinud, kuivõrd kontrollitult toimub kogu eetri jagamine eri kampaaniateemade ja võltsuudiste esitamisel. Tavaliselt neli viis tükki korraga oma kindlate märksõnade ja kuvanditega, mida siis kedratakse ja doseeritakse päevast päeva kuniks see nagu kinnistuks absoluutse tõena. Vabariiklased teevad võimalusel sama, aga kanalid ei ole partei kontrolli all või õigemini – pole parteilehti ja kanaleid, kus saab sel määral manipuleerida. Ning hetke kampaanias pole vabariiklastele vaja propagandanarratiive isegi kabinetis välja mõelda – päris elu pakub paremaid tõeseid ärakasutamisvõimalusi, kui võiks olla mistahes vale. Lihtsalt näita, mis riigis toimub ja kommenteeri veidi.
Relvarahu sõlmimine, kus Ida-Ukrainast osa jääb Venemaa kätte Põhja ja Lõuna Korea 1953 eeskujul on selgelt ka praeguse USA valitsuse eesmärk – selles pole keegi väga kahelnudki – vähemalt mitte tõsiseltvõetavad inimesed. “Võit” on ammu retooriline kõnepidamise või siis moraali ülalhoidmise teema ja demokraadid viimasel ajal on asunud täiesti ebameeldivalt allaandlikele postisioonidele üleüldse. Küsimus pigem selles, et kui palju suudetakse enne tagasi võtta. Aga kogu loo eesmärk ongi “pealkiri” – sisu lool ei ole, sest taaskord on sõja peatamise eri võimalused kahel parteil tegelikult ligikaudu sarnased.
Otseallika artiklis on peamise allika kommentaar kenati lisatud – seda lihtsalt keegi ei tsiteeri enam edaspidi: “Reached by phone in March, Anton said he hadn’t spoken with Trump in 18 to 24 months and denied knowing anything about Trump’s plan for Ukraine. He did not respond to further questions.” Ehk siis – nagu tavapärane, keegi kas levitas lihtsalt kuulujutte – üritades ennast seltskonnas tähtsa ja informeerituna näidata (ma tean! ma tunnen teda!) või siis mõeldakse allika jutt lihtsalt välja – lugu luuakse allikalt aga seda juttu väidetavalt kuulnud allikate baasil ning kui algne allikas lükkab selle ise ümber andes teada, et ta pole üle aasta Trumpi isegi näinud (mis on ligikaudu kontrollitav) – siis sellist pisidetaili ei pea arvesse võtma. Ja nii ongi naised saunas rääkisid suure rahvusvahelise välispoliitilise pealkirja aluseks – ning levib üle maailma. Ja kui ma kuskil aruteluringis või väitlises sellele vastu vaidlen – tulebki vastus “Kas sa siis lehti ei olegi lugenud või! Lehes ju kirjutas!”
Tekstis kasutatud materjal on pärit Peeter Espak’i Facebooki voogedastuse postitustest
